3-1-1-64-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. juunil 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil

§ 141lg 2 p 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa I. T. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. I. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles, et ta
2. mai
3. a õhtul, olles eelnevalt M. Š. ja R. S. kokku leppinud Mercedes-tüüpi sõiduauto röövimises ning nimetanud neile koha X suvilakruntide rajoonis, kuhu tuleb röövitud auto toimetada, andis neile röövimise toimepanemiseks gaasipüstoli, mis oli laetud kahe pisargaasi padruniga ja millelt oli eemaldatud pihusti. Tema ettepanekul istusid R. S. ja M. Š.
4. mail
5. a umbes kella 3 ajal Tallinnas X tn N juures taksosse Mercedes Benz E 220 D riikliku registri numbriga xxx XXX, mis kuulus X Kindlustusele ja mida kasutas AS E. R. S. ja M. Š. sõitsid Tallinnas X teele kalmistu piirkonda, kus käskisid taksojuhil O. K. taksost väljuda. Auto röövimiseks hoidis M. Š. gaasipüstolit kannatanu kuklal. Seejuures ähvardasid M. Š. ja R. S. O. K. ära tappa. M. Š. viis kannatanu kättpidi metsa äärde. Samal ajal istus R. S. autosse ning sõitis ära koos autos olnud asjadega. Pärast seda hoidis M. Š. O. K. veel viis minutit sihikul ja ähvardas teda arvete klaarimisega, kui viimane juhtunust kellelegi teatab. Sõiduauto maksumus oli 420 908 krooni ja 85 s ja autos olid teiste asjade hulgas ka M. P. prillid. R. S. ei tulnud auto juhtimisega toime ja tegi avarii, millega tekitati varaline kahju AS-le E 2371 krooni ja X Kindlustusele 15 246 krooni ja 57 senti.
6. Tallinna Linnakohtu
7. veebruari
8. a otsusega mõisteti I. T. süüdi KrK §

§ 141lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 6 aastaks. Kr

K § 41 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Linnakohus leidis, et I. T. poolt toime pandud kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida KrK §

§ 141lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, s.t röövimise organiseerimisena.

Linnakohtu põhjenduste kohaselt tegi I. T. kaaskohtualustele ettepaneku hõivata auto, näitas ära auto margi, määras ära kuriteo toimepanemise aja, jaotas R. S. ja M. Š. rollid kuriteo toimepanemisel ning andis viimasele gaasipüstoli. Sama otsusega mõisteti M. Š. ja R. S. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, kuid nende osas pole kassatsioonkaebust ega protesti esitatud.

1. Tallinna Linnakohtu
2. veebruari
3. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused R. S. ja I. T. ning viimase kaitsja Anatoli Majevski. I. T. ja tema kaitsja palusid oma apellatsioonkaebustes esimese astme kohtu otsuse I. T. osas tühistada ning kohtualune õigeks mõista. Kaebusi põhjendati sellega, et linnakohus hindas tõendeid valesti ja seetõttu kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. Apellatsioonkaebustes leiti, et I. T. osavõtt kuriteost on tõendatud. Apellantide arvates rõõnasid kaaskohtualused I. T., lootes saada kergemat karistust. Samas leidis kaitsja, et I. T. süüdimõistmise korral ei ole õige tema poolt toimepandut kvalifitseerida kuriteo organiseerimisena KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi, vaid kuriteole kaasaaitamisena Kr

K § 17 lg 6 järgi.

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
4. veebruari
5. a otsus osaliselt I. T. osas. I. T. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning ta loeti süüdimõistetuks KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi.

Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu järeldusega I. T. osavõtu astme kohta ning leidis, et esitatud apellatsioonkaebused selles küsimuses on alusetud. Kuriteo organisaatorina planeeris I. T. konkreetset kuritegu ja töötas välja selle toimepanemise plaani. Kaasaaitaja ei kalluta kuriteo toimepanemisele teisi isikuid. Ringkonnakohtu arvates pole organisaator kuriteo täideviijate grupi liige, kui ta ise ei kuulu täideviijate hulka. Sellest tulenevalt jäeti I. T. süüdistusest KrK §

§ 141lg 2 p-de 1 ja 3 järgi välja punkt 1.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse süüdimõistetu I. T. ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Jaan Naaber. II Kassatsioonkaebuse ja protesti sisu
3. Kassatsioonkaebuses vaidlustab I. T. enda süüdimõistmise KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi ning palub end süü puudumise tõttu õigeks mõista.

Korrates apellatsioonkaebuse motiive, leiab I. T., et tema süüdimõistmine on rajatud kaaskohtualuste vastuolulistele ütlustele ning usaldusväärsed tõendid tema kuriteost osavõtu kohta puuduvad. Täiendavate tunnistajate ülekuulamise ja kohtu-psühhiaatria ekspertiisi teostamise taotluste rahuldamata jätmist peab ta kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. 6. Kassatsioonprotestis taotleb riigiprokurör ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist I. T. õigeksmõistmises KrK §

§ 141lg 2 p 1 järgi ning kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks.

Prokurör leiab, et kriminaalasja materjalide põhjal on tuvastatud I. T. süü kahe isiku poolt toime pandud röövimise organiseerimises, s.o kuriteos, mis on kvalifitseeritav KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Järelikult on prokuröri arvates I. T. käitumises KrK §

§ 141

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis ning tema süüdimõistmine selle kvalifikatsiooni järgi on põhjendatud. Prokurör nõustus kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et organisaator pole kuriteo täideviijate grupi liige, kui ta ise ei kuulu täideviijate hulka, kuid leiab, et see seisukoht on kohaldatav vaid sel juhul, kui tegemist on ühe täideviijaga. Käesolevas kriminaalasjas on täideviijaid kaks ning I. T. õigeksmõistmine KrK §

§ 141lg 2 p 1 järgi pole põhjendatud.

Kohtuistungil jäi prokurör kassatsioonprotesti juurde ja taotles selle rahuldamist. Kassatsioonkaebust pidas prokurör põhjendamatuks ja palus jätta see rahuldamata. Kaitsja leidis, et kassatsioonprotest on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Süüdimõistetu kassatsioonkaebust toetas kaitsja täielikult ja taotles selle rahuldamist. III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi põhjendused ja järeldused 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri ja kaitsja seletused, leidis, et kassatsioonprotest on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1999. a otsus tuleb I. T. osas osaliselt tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu AKKS § 39 lg 2 p 1 järgi. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kriminaalseaduse ebaõiges tõlgendamises ja sellest tulenevas kohaldamisele kuulunud seaduse (KrK § 141 lg 2 p 1) mittekohaldamises. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on otsuses õigesti märkinud, et kuriteo organisaator ei ole kuriteo täideviijate grupi liige, kui ta ise ei kuulu täideviijate hulka, kuid on sellest teinud ebaõige järelduse, et seetõttu tuleb I. T. süüdistusest välja jätta süüdistus KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab siinkohal, et üldreeglina kvalifitseeritakse kõigi osavõtjate (ka organisaatori) kuritegelik käitumine kriminaalkoodeksi eriosa selle paragrahvi järgi, mis näeb ette vastutuse täideviija või täideviijate poolt toimepandud kuriteo eest. Organisaatori puhul viidatakse ühtlasi KrK § 17 lgle 4. Samuti kvalifitseeritakse organisaatori tegevus, kui kuriteo organisaator, kes samaaegselt ei ole täideviija, ühtlasi kallutab teise(

1. d)isiku(
2. d)kuriteost osavõtmisele või aitab kellelegi kaasa kuriteo ühisel toimepanemisel. Seletub see sellega, et organisaatori tegevus väljub kuriteole kihutamise või kaasaaitamise raamest ja võib hõlmata ka neid. Erandina üldreeglist kvalifitseeritakse kuriteost osavõtjate käitumine erinevalt, kui mõned kuriteo koosseisulised asjaolud on seotud vaid ühe osavõtja isikuga. Käesolevas kriminaalasjast ei nähtu, et röövimise täideviijatele M. Š. või R. S. oleks inkrimineeritud selliseid KrK § 141 lg 2 koosseisulisi tunnuseid, mis oleksid seotud vaid ühega neist, sest mõlemad tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Seejuures on tuvastatud, et M. Š. ja R. S. koosneva isikute grupi organiseeris just I. T., kes andis neile kuriteo toimepanemiseks ka relvana kasutatud gaasipüstoli. Seega tuleb ka I. T. kuritegelik käitumine kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ühes viitega KrK § 17 lg-le 4. Seetõttu tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus I. T. osas tühistada ja kriminaalasi tema süüdistuses saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et I. T. kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Kassatsioonkaebuses on vaidlustatud esimese ja teise astme kohtu hinnangud kontrollitud tõenditele ning leitud, et sellega on rikutud kriminaalseaduse norme. AKKS § 65 lg 4 kohaselt puudub Riigikohtul endal õigus tuvastada faktilisi asjaolusid. Nii linna- kui ka ringkonnakohus on piisavalt oma järeldusi põhjendanud. Kassatsioonkaebuses on väidetud, et ringkonnakohtu poolt rikuti oluliselt kriminaalmenetluse seadust, kuna jäeti rahuldamata taotlus täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks ja kohtupsühhiaatria ekspertiisi teostamiseks. See väide ei saa olla kassatsioonikohtu menetlusesemeks, kuna kaebuses ei ole näidatud, milles seisnes ringkonnakohtu poolt taotluste rahuldamata jätmisel seaduse rikkumine ja millist seadust rikuti. Samasisulised seisukohad on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1998. a otsuses V. T süüdistusasjas nr 3-1-1-15-98 (RT III 1998, 29, 286). Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1999. a otsus I. T. suhtes ja saata tema osas kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3. I. T. kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 4. Kassatsioonprotest rahuldada. 5. Välja mõista I. T. riigieelarve tuludesse kohtukulu 1115 krooni ja 10 senti kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 15. juunil 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep