3-1-1-68-99

3-1-1-68-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. augustil 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja E. S. süüdistuses KrK § 188 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu E. S., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse senine käik
2. E. S. ja T. E. olid antud kohtu alla süüdistatutena KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et nad alates
3. a suvest kuni
4. märtsini
5. a X maakonnas X vallas X külas nõudsid korduvalt E. A. 55000 krooni. Selle nõude täitmata jätmise korral ähvardasid nad E. A. talle kuuluva maja maha põletamisega ja nii E. A. kui ka tema poja T. A. tapmisega. E. S. avaldas ka ajalehes "X" T. A. nimel kuulutuse E. A. kuuluva maja müügi kohta ilma viimaste teadmata.
6. Jõgeva Maakohtu
7. augusti
8. a otsusega mõisteti kohtualused eeltoodud süüdistuses õigeks. Maakohus põhjendas õigeksmõistmist sellega, et kannatanu E. A. on menetluse ajal korduvalt muutnud oma ütlusi kuriteo tehiolude kohta ning seetõttu ei ole need ütlusedusaldusväärsed. Kohus leidis, et tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaks kohtualuste süüd neile inkrimineeritud kuriteos, kogutud ei ole.
9. Jõgeva Maakohtu
10. augusti
11. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Jõgeva vanem-prokuröri kohustetäitja Riina Jõesaar, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist, E. S. ja T. E. süüditunnistamist KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning neile vabadusekaotusliku karistuse mõistmist tingimuslikult KrK § 47 alusel. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendamatu ning selles sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Maakohus hindas prokuröri arvates tõendeid ühekülgselt, jättes kõrvale osa kannatanu poolt nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlustest. Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör osaliselt protestist ja taotles kohtualuste süüditunnistamist KrK § 188 järgi.
12. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. novembri
14. a otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu
15. augusti
16. a otsus selles sisalduvate järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. E. S. ja T. E. tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ja neid karistati rahatrahviga vastavalt 100 päevamäära, s.o 2800 krooni ning 50 päevamäära, s.o 1400 krooni. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuste tegevust ei saa vaadelda väljapressimisena. Samas luges ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tõendatuks, et T. A. oli kohtualustele võlgu ning viimased olid õigustatud võlga tagasi nõudma, kuid nad teostasid oma õigust ebaseaduslikus korras ja ähvardusega kasutada vägivalda ning hävitada vara.
17. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. novembri
19. a otsuse peale esitas piiramatu kassatsiooniõiguse alusel kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. S. kaitsja Tanel Pürn. Kassatsioonkaebuses taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, samuti kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
20. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. jaanuari
22. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu
23. novembri
24. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et ringkonnakohtu otsuses E. S. ja T. E. süüditunnistamises puuduvad motiivid ning AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt on see kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise.
25. Kriminaalasja apellatsiooni korras teistkordse arutamise järgselt tühistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. aprilli
27. a otsusega Jõgeva Maakohtu
28. augusti
29. a otsus E. S. ja T. E. õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi täies ulatuses ning tehti uus otsus. E. S. ja T. E. tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ja neid karistati rahatrahviga vastavalt 100 päevamäära, s.o 2800 krooni ja 50 päevamäära, s.o 1400 krooni. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör apellatsioonprotesti osaliselt ning taotles jätkuvalt kohtualuste süüditunnistamist KrK § 188 järgi. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohus järeldusele, et Jõgeva Maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Erinevalt maakohtust, luges ringkonnakohus kannatanu E. A. poolt antud ütlustega tuvastatuks asjaolu, et E. S. ja T. E. nõudsid tema käest T. A. võlgade tasumist ning keeldumise korral ähvardasid teda füüsilise vägivallaga ja vara hävitamisega. Kohtualuste käitumise kvalifitseeris ringkonnakohus ümber KrK § 188 järgi, sest luges tõendatuks T. A. ja kohtualuste vahelise võlasuhte olemasolu, millele tuginedes olid kohtualused õigustatud nõudma T. A. võla tasumist seaduslikus korras. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtualused teostasid oma õigusi ebaseaduslikus korras, sest ei pöördunud võla tagastamise nõudega mitte tegeliku võlgniku, vaid tema ema poole ning ähvardasid teda seejuures vägivallaga ja vara hävitamisega. Karistuse mõistmisel mõlemale kohtualusele arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning nende positiivseid isikuomadusi ja leidis, et kohtualuseid on otstarbekas karistada KrK § 188 sanktsioonis ettenähtud kergeima karistusliigiga, s.o rahatrahviga. II Kassatsioonkaebuse sisu
30. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
31. aprilli
32. a otsuse peale esitas piiramatu kassatsiooniõiguse korras kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. S. kaitsja T. Pürn. Kaitsja taotleb viimatinimetatud otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaatori arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise, s.o motiivide puudumise tõttu, samuti kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus on E. S. süüdimõistmisel hinnanud kogutud tõendeid valikuliselt, lükkamata ümber süüdimõistetute ütlusi sündmuse tehiolude kohta. Kaitsja arvates ei vasta ringkonnakohtu järeldus, et E. S. oleks kedagi ähvardanud, faktilistele asjaoludele. Jõgeva Maakohtu õigeksmõistev otsus on väidetavalt seaduslik ning õige. Tulenevalt eeltoodust ongi kassaator seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse puhul on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud rikkumisega, mis välistab otsuse seaduslikkuse. Kassaator on samuti seisukohal, et E. S. on ebaseaduslikult välja mõistetud sundraha, sest süüdimõistetutelt sundraha väljamõistmise kohustus sätestati seadusandja poolt pärast E. S. poolt kuriteo väidetavat toimepanemist. Veel juhib kaitsja tähelepanu sellele, et ringkonnakohus ei ole motiveerinud, miks ta määras E. S. kaaskohtualusega võrreldes kaks korda suurema trahvimäära. III Menetlus Riigikohtus
33. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör aga taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. 10.Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: 10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium, tühistades
34. jaanuari
35. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
36. novembri
37. a otsuse ja saates kriminaalasja apellatsiooni korras uueks arutamiseks AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud alusel, rõhutas ringkonnakohtu kõnealuse otsuse konkreetsete puudustena järgmisi momente: ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on jätnud esitamata motiivid ja tõendid, milledest lähtudes ta tegi järelduse, et süüdimõistetute tegevust ei saa käsitada mitte väljapressimisena vaid see on kvalifitseeritav kuriteona KrK § 188 järgi; kohtuotsuses ei ole näidatud tõendeid, millede alusel ringkonnakohtu kriminaalkolleegium luges tõendatuks, et T. A. oli süüdimõistetutele võlgu ning viimased olid õigustatud võlga tagasi nõudma; kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada sedagi, kellelt olid süüdimõistetud õigustatud võlga tagasi nõudma, kas T. A., E. A., neilt mõlemilt või kogu perekonnalt; kohtuotsusest ei nähtu ka motiive, miks süüdimõistetute pöördumine E. A. poole nõudega, et viimane maksaks ära poja võlad, on loetud oma õiguste teostamiseks ebaseaduslikus korras; kohtuotsusest ei nähtu üheselt, kelle suhtes oli toime pandud ja milles seisnes süüdimõistetute poolt vägivalla kasutamisega ja vara hävitamisega ähvardamine. Kui selleks on peetud noa kõri peale panekut ja tule räästasse panemist, siis ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, kas kannatanu pidas võimalikuks nende tegude toimepanemist süüdimõistetute endi poolt, kellegi teise poolt süüdimõistetute initsiatiivil või sõltumata süüdimõistetute käitumisest ja lähtudes vaid praegusest kuritegevuse kõrgest tasemest; kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada sedagi, kas süüdimõistetud kasutasid ka majamüügi kuulutuse avaldamist surveavaldusena või mitte. Ringkonnakohtu otsuses kirjapandu "pöördusid kohtualused E. A. poole, et viimane maksaks ära poja võlad ja sellega ei oleks müüki läinud perele kuuluv elamu", räägib pigem süüdimõistetute seadusliku tegevuse poolt. Samas tuleb majamüügi kuulutuse avaldamine iseenesest lugeda õiguslikult tühiseks ning selles ei saa näha võlausaldaja ebaseaduslikku tegevust oma seadusliku õiguse teostamisel. Kui seda aga käsitleda lihtsalt surveavaldusena, siis ei vasta see ühelegi KrK §-des 142 ja 188 toodud koosseisutunnusele. 10.2 Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole kriminaalasja uuel arutamisel
38. aprillil
39. a ja kohtualuste teistkordsel süüditunnistamisel KrK § 188 järgi kõrvaldanud eelloetletud puudusi, millele on osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
40. jaanuari
41. a otsuses. Eelkõige tuleb aga siinjuures rõhutada järgnevat. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
42. aprilli
43. a otsuses märgitakse, et "kohtualuste tegevuse seaduslikkus seisneb selles, et nad pöördusid võla tagasinõudmisega T. A. ema E. A. poole, kes aga kohtualusele võlgu ei olnud." Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kõnealune pöördumine võib iseenesest küll olla ebaseaduslik, kuid ringkonnakohtu kõnealusest otsusest ei nähtu, et see pöördumine oleks ebaseaduslik kriminaalseaduse mõttes, et ainuüksi selline pöördumine oleks käsitatav kuriteona. Ringkonnakohtu kõnealuse otsuse edasises tekstis on täiendatud varem märgitut ja sedastatud, et "E. S. ja T. E. käitumine, kus nad võlgade tagasisaamiseks pöördusid T. A. ema poole ning kasutasid seejuures oma eesmärgi saavutamiseks ähvardusi, on vaadeldav oma õiguste teostamisena ebaseaduslikus korras". Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et T. S. ja T. E. poolt ähvarduse kasutamist pöördumisel E. A. poole ei saa lugeda motiveerituks järgnevalt kirjeldatavatel asjaoludel. Tartu Linnakohtu
44. augusti
45. a õigeksmõistvas otsuses (tl 205) on põhjalikult ja kriminaaltoimiku konkreetsetele materjalidele tuginevalt põhistatud, miks kohus loeb ebajärjekindlateks ja seega mitteusaldusväärseteks E. A. ütlusi E. S. poolt vägivallaga ähvardamise kohta. Linnakohtu otsuses väljendatud seisukohta kummutavas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
46. aprilli
47. a otsuses tuginetakse üheleainsale algsele ja otsesele tõendile "E. A. ütlustele ning ühele tuletatud tõendile " P. A. ütlustele, mille sisuks on E. A. ütluste kordamine. Ringkonnakohtu kõnealuses kohtuotsuses märgitakse, et "kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on E. A. järjekindlalt kinnitanud, et E. S. ja T. E. käisid temalt nõudmas T. A. võlgade tasumist ning kui ta keeldus seda tegemast, ähvardas E. S. panna noa kõrile või majale tule räästasse". Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, millistele konkreetsetele kriminaaltoimiku materjalidele oma järeldustes tuginetakse, samuti ka mitte seda, kas silmas peetavad "kriminaaltoimiku materjalid" on käsitatavad tõenditena KrMK § 48 mõttes. Oma seisukohta (kohtualuste süüdimõistmist) põhjendades märgitakse ringkonnakohtu viimases otsuses (tl 271), et "kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis lükkaksid ümber või seaksid kahtluse alla kannatanu taolised järjekindlad ütlused" ning et "kriminaalasjas puuduvad ka tõendid, miks E. A. peaks olema huvitatud kohtualuste alusetust süüdistamisest". Seoses ringkonnakohtu otsuses sisalduvate viimatiesitatud väidetega peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada esiteks seda, et tõenditele, mis seavad kahtluse alla E. A. ütlused, on osutatud Tartu Linnakohtu
48. augusti
49. a õigeksmõistvas otsuses (tl 205). Teiseks ei saa ringkonnakohtu seisukoht, et "kriminaalasjas puuduvad ka tõendid, miks E. A. peaks olema huvitatud kohtualuste alusetust süüdistamisest", kuidagi olla mingiks etteheite aluseks kohtualustele ja seega ka mitte süüditunnistamise aluseks. Tulenevalt eelkirjeldatust ongi Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu argumentatsioon kohtualuste süü põhjendamisel ei ole piisav ega veenev linnakohtu seisukohtade kummutamiseks ning seetõttu on ringkonnakohtu otsuse puhul tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumisena. Selline rikkumine, olles ka iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks on täiendavalt süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise aluseks ka seetõttu, et esiteks tuleb süütuse presumptsioonist tulenevalt kõiki ülakirjeldatud kõrvaldamata kahtlusi tõlgendada kohtualuste kasuks; teiseks " nagu on ilmnenud teistkordse apellatsioonimenetluse tulemina " ei ole olnud võimalik kahtluste kummutamiseks koguda täiendavaid tõendeid ja kolmandaks võiks antud olukorras kohtumenetluse jätkamine väljuda Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 p-s 1 sätestatud mõistliku aja piirest.
50. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 29 lg-st 4, § 39 lg-st 4, § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3 ning KrMK § 268 lg-st 4 ja §-st 276, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
51. aprilli
52. a otsus E. S. ja T. E. süüditunnistamises KrK § 188 järgi ja mõista nad õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kassatsioonkaebus rahuldada. Kohtuotsus jõustub
53. augustil
54. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher, Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg