← Eesti

3-1-1-77-99

3-1-1-77-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. septembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. P. süüdistuses KrK § 1481 lg 7; § 1484 ja § 186 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu R. P., tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss. Kriminaalmenetluse senine käik
  2. Tartu Linnakohtu
  3. veebruari
  4. a otsusega tunnistati R. P. süüdi ja teda karistati KrK § 1481 lg 7 järgi vabadusekaotusega neljaks aastaks, § 1484 järgi vabadusekaotusega neljaks kuuks ja § 186 järgi vabadusekaotusega neljaks kuuks. KrK § 40 alusel loeti kergemad karistused raskemaga kaetuks ja R. P. mõisteti lõplikuks karistuseks vabadusekaotus neljaks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga. R. P. mõisteti Tartu Linna Maksuameti kasuks välja 1 596 618 kr ja 42 s. 1.1 KrK § 1481 lg 7 järgi tunnistati R. P. süüdi selles, et ta: olles AS X ainuomanik ning vastutades AS X põhikirja kohaselt raamatupidamise korraldamise ja aastaaruande ning aastabilansi kinnitamise eest, ostis firmalt Y diiselkütust ja importis selle ajavahemikul
  5. maist kuni
  6. juunini
  7. a Eestisse, kuid jättis tasumata EV Rahandusministeeriumi
  8. juuli
  9. a määrusega nr 56 kinnitatud tollioperatsioonide tasu 0,5% kauba maksumusest, s.o 53 950 krooni; ajavahemikul
  10. maist kuni
  11. maini
  12. a, turustades diiselkütust ja masuuti, kasutas ülekandega tasumisel ERA Pangas R. P. nimele avatud arveldusarvet, mitte aga AS X arvelduskontot Hansapangas. Olemata sellises olukorras käibemaksukohuslane, lisas ta arvele siiski 18 % käibemaksu, mille aga jättis riigieelarvesse kandmata ja tekitas sellega riigile kahju 350 320,70 krooni; ajavahemikul
  13. juunist kuni
  14. oktoobrini
  15. a turustas diiselkütust ja masuuti ning oleks pidanud maksukorralduse seaduse p 2 kohaselt esitama maksuametile avalduse käibemaksukohuslaseks registreerimise kohta nimetatud aasta maikuu
  16. päevaks, samuti lisama alates
  17. juunist
  18. a arvetele käibemaksu. R. P. jättis tahtlikult käibemaksu lisamata, või lisatud käibemaksu riigieelarvesse tasumata ning tekitas sellega riigile kahju kokku 1 246 297,72 krooni. Vastavalt Tulumaksuseaduse §le 7 oli ta kohustatud esitama asukohajärgsele maksuametile 6 kuu, 9 kuu ja aasta tuludeklaratsioonid ning
  19. a bilansi, kuid jättis tahtlikult need tähtaegselt esitamata. Selle tulemusel jäi riigieelarvesse laekumata 4 689 000 krooni. R. P. jättis maksudest kõrvale hoidumise eesmärgil Tartu Maksuametile teatamata AS X muutunud asukoha, mistõttu maksuametil ei olnud võimalik R. P. kui firma juhile üle anda
  20. oktoobril
  21. a koostatud ettekirjutust 51 720 krooni käibemaksu ülekandmise kohta. Kohtualune, olles
  22. oktoobril
  23. a kätte saanud Tartu Maksuameti poolt
  24. oktoobril
  25. a koostatud ettekirjutuse 5 230 541 krooni suuruse käibemaksu võlgnevuse ja 642 597 krooni suuruse ettevõtte tulumaksu võlgnevuse üleandmise kohta maksuametile, jättis selle ettekirjutuse täitmata, rikkudes sel viisil maksukorralduse seaduse § 23 lg 1 sätteid. Kokkuvõtvalt varjas ja vähendas R. P. tahtlikult AS X tulu- ja maksuobjekte, jättis esitamata raamatupidamise- ja maksuarvutluse- ja tuludeklaratsioonidega seotud dokumendid maksude õigsuse määramiseks, jättis täitmata maksuameti ettekirjutused ning varjas maksuhalduri eest AS X tegutsemiskohta. 1.2 KrK § 1484 järgi tunnistati R. P. süüdi selles, et ta, olles AS X ainuomanik ja tippjuht ning kandes vastavalt raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse §-dele 3 ja 4 isiklikku vastutust kogu majandusüksuse raamatupidamise korraldamise ning dokumentatsiooni ja informatsiooni säilitamise eest, jättis nimetatud seaduse sätted täitmata ja raamatupidamise eest vastutava isiku määramata. R. P. korraldas AS X raamatupidamist ebarahuldavalt ning rikkus raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse §-s 6 ja raamatupidamise põhimääruse p-des 5, 6 ,7 ja 16 sätestatud nõudeid. 1.3 KrK § 186 järgi tunnistati R. P. süüdi selles, et ta ajavahemikul
  26. aprillist kuni
  27. aprillini
  28. a, vahendades eraisikuna Venemaa firma Y kütust, võltsis AS X rekvisiite ja pitsatit kasutades õiguste omandamiseks korduvalt AS X dokumente ja kasutas neid.
  29. Tartu Linnakohtu
  30. veebruari
  31. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R. P. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, taotledes kohtualuse õigeksmõistmist. 2.1 Kaitsja ei nõustunud kohtualuse süüdimõistmisega KrK § 1481 lg 7 järgi. Apellatsioonkaebuses märgiti, et R. P. pani talle süüksarvatud kuriteod toime
  32. aprillist kuni
  33. oktoobrini
  34. a. Kuni
  35. mail
  36. a vastu võetud seaduse muudatuseni oli KrK § 1481 kahelõikeline, kusjuures tulude või muude maksustamisobjektide varjamine või tuludeklaratsiooni esitamisest kõrvalehoidumine oli kriminaalkorras karistatav üksnes juhul, mil samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust.
  37. mail
  38. a vastu võetud muudatusega tehti KrK § 1481 kuuelõikeliseks, jättes eelneva halduskaristatuse nõude muutmata.
  39. detsembril
  40. a vastu võetud seadusega muudeti KrK § 1481 seitsmelõikeliseks. Kaitsja arvates rikkus kohus R. P. süüdimõistmisel KrK § 1481 järgi KrK § 6 lg 3 sätteid, mis keelavad kohaldada tagasiulatuvalt seadust, mis tunnistab teo karistatavaks või raskendab karistust. Apellatsioonkaebuses märgiti, et kuriteo toimepanemise ajaks tuleb jätkuva kuriteo puhul lugeda viimase teo toimepanemise aeg, s.o
  41. oktoober
  42. a. Kuigi kuriteo tagajärg ilmnes uue kriminaalseaduse kehtivuse ajal, tulnuks see lugeda toimepanduks vana seaduse kehtivuse ajal, sest tegu viidi lõpule vana seaduse kehtivuse ajal. R. P. pani talle süüksarvatud kuriteod toime ajal, mil KrK § 1481 oli kahelõikeline ning seega oleks vastavalt KrMK §-le 5 lg 1 p 1 pidanud kohus kriminaalasja selles süüdistuse episoodis lõpetama. Kaitsja arvates on kohus jätnud tähelepanuta, et R. P. kriminaalasi algatati
  43. a augustis ning sellest tulenevalt ei asunud ta maksuameti
  44. oktoobri
  45. a ettekirjutust täitma. R. P. oleks võimalik KrK § 1481 lg 7 järgi kriminaalvastutusele võtta vaid
  46. jaanuarist
  47. a maksmata jäänud maksude ja teiste KrK § 1481 lg-tes 1-5 ettenähtud tegude eest. Veel lisas kaitsja, et kohus, mõistes R. P. süüdi KrK § 1481 lg 7 järgi, pole täpsustanud, millise lõike järgi mõisteti ta süüdi tegevuse eest suures ulatuses. 2.2 Kaitsja leidis, et R. P. süüdi mõistmisel KrK § 1484 on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et õigusakt, millega täiendati KrK § 1484 , võeti vastu alles
  48. juunil
  49. a ja see hakkas kehtima
  50. juulil
  51. a. Vastavalt KrK § 6 lg-le 3, ei saa kaitsja arvates ka selle süüdistuse puhul kohtualune vastutada KrK § 1484 järgi tagasiulatuvalt kogu süüdistuses märgitud ajavahemiku eest. 2.3 Kaitsja ei nõustunud R. P. süüditunnistamisega ka KrK § 186 järgi, väites, et kohtualuse poolt kasutatud AS X rekvisiitidega ja pitsatiga tühje blankette ei saa käsitada dokumendina KrK § 186 mõttes. Samuti on kaitsja arvates ebaõige R. P., kui eraisiku süüditunnistamine ametlikult tõestamata dokumendi võltsimises ajavahemikus
  52. aprillist kuni
  53. aprillini
  54. a.
  55. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  56. mai
  57. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu
  58. veebruari
  59. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis hinnates leidis ringkonnakohus, et Tartu Linnakohtu eelnimetatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kasutades AKKS § 29 lg 5 antud õigust, jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuses esitatud põhjendused kordamata. Samas ei nõustunud ringkonnakohus linnakohtu väitega, et R. P. poolt toime pandud kuritegu on käsitatav jätkuva kuriteona ning leidis, et kõikide kohtualusele KrK § 1481 lg 7 järgi süüksarvatud teod moodustavad vältava kuriteo. Vältav kuritegelik seisund tekkis ringkonnakohtu arvates alates
  60. aprillist
  61. a ja kestis kuni maksuameti poolt süüdistuses märgitud rikkumiste avastamiseni ning sellekohase ettekirjutuse tegemiseni
  62. oktoobril
  63. a. Sellest tulenevalt luges ringkonnakohus R. P. tegevuse kvalifitseerimise KrK § 1481 lg 7 järgi õigeks. Tuginedes vältava kuriteo mõistele, nõustus ringkonnakohus R. P. süüdi tunnistamisega ka KrK § 1484 järgi. Kassatsioonkaebuse sisu
  64. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  65. mai
  66. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat S. Must, kes taotleb jätkuvalt R. P. õigeksmõistmist kõigis talle süüksarvatud kuritegudes. 4.1 Korrates apellatsioonkaebuses esitatud põhjendusi, leiab kaitsja, et R. P. ei saa KrK § 148 1 järgi süüdi tunnistada, kuna teo toimepanemise ajal sellist kuriteokoosseisu kriminaalkoodeksis ei olnud. Kaitsja rõhutab jätkuvalt, et R. P. pani talle süüksarvatud teod toime ajal, mil viimane KrK § 1481 muudatus, mis muutis selle paragrahvi seitsmelõikeliseks, ei olnud veel vastu võetud ja sellele eelnenud muudatus, mis muutis eeltoodud paragrahvi kuuelõikeliseks, hakkas kehtima mõni aeg enne R. P. tegevuse lõppemist. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et R. P. süüditunnistamine KrK § 148 1 lg 7 järgi rikub KrK § 6 lg-s 3 sätestatud raskendava seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtet. Kassaator ei nõustu siinkohal linnakohtu ja ringkonnakohtu otsustes esitatud seisukohtadega jätkuva ja vältava kuriteo mõistete kohta ning viitab siinkohal Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-34-95 (RT III 1995, nr 7, art 83); 3-1-1-30-97 (RT III, 1997, nr 14, art 147) ja 3-1-1-50-98 (RT III 1998, nr 15, art 167). Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega, et R. P. vältav kuritegelik seisund kestis kuni maksuameti poolt süüdistuses toodud ettekirjutuse tegemiseni ning leiab, et kohus ei ole põhjendanud, miks ei loetud vältava kuritegeliku seisundi lõppmomendiks kriminaalasja algatamist
  67. a augustis, vaid alles
  68. oktoobrit
  69. a, mil maksuamet tegi vastavasisulise ettekirjutuse. 4.2 Sarnaselt eeltooduga on kaitsja arvates rikutud raskendava seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtet R. P. süüditunnistamisel KrK § 1484 järgi. Nimetatud paragrahv lisati kriminaalkoodeksisse
  70. juunil
  71. a ja see kehtestati
  72. juulil
  73. a. Tulenevalt KrK § 6 lg 3 sätetest tulnuks kogu talle süüksarvatud perioodi eest kriminaalasi vastavalt KrMK § 5 lg 1 p-le 1 lõpetada. 4.3 Kaitsja arvates on ebaõige R. P. süüditunnistamine ka KrK § 186 järgi ja ta vaidlustab ringkonnakohtu seisukohad dokumendi ja võltsimise mõiste määratlemisel. Kaitsja arvates ei ole õige tühjade blankettide (mis ei ole dokument) enda kohta käivate andmetega täitmine käsitatav dokumendi võltsimisena. Menetlus Riigikohtus
  74. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid R. P. ja tema kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.
  75. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  76. mai
  77. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seega puudub alus selle tühistamiseks. Vastuseks kassatori põhjendustele märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevat. 6.1 Kassaator on ekslikult asunud seisukohale, et R. P. süüditunnistamisel KrK § 148 1 lg 7 järgi ei kohaldatud teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseadust, et kohtud on rikkunud KrK § 6 lg-s 3 sätestatud raskendava seaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtet ja et tegelikult oleks kohtud pidanud KrMK § 5 lg 1 p 1 alusel kriminaalasja menetluse selles süüdistuses lõpetama. Vastavalt Eesti kriminaalõiguse teoorias üldtunnustatud põhimõttele loetakse kuriteo toimepanemise ajal kehtivaks seda kriminaalseadust, mis jõustus enne kuritegeliku käitumise lõppmomenti seega kriminaalseadust, mis oli jõustunud enne kuriteo lõpuleviimise- , katkemise- või tõkestamise hetke. 6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga, et R. P. KrK § 148 1 lg 7 järgi inkrimineeritud käitumine oma kogumis " s.o AS X tulu- ja maksuobjektide varjamine, raamatupidamise-, maksuarvutluse- ja tuludeklaratsioonidega seotud dokumentide esitamata jätmine ning maksuhalduri eest AS X tegutsemiskoha varjamine kujutavad endast ajaliselt kestvat seisundit, mis on käsitatav vältava kuriteona. Kuriteo toimepanemine algas
  78. aprillil
  79. a " päeval, mil R. P. jättis riigieelarvesse kandmata AS X sõlmitud müügilepingule alusetult lisatud käibemaksu - ja selle kuriteo lõppmomendiks oli
  80. oktoobril
  81. a Tartu Linna Maksuameti poolt maksukorralduse seaduse § 15 alusel ettekirjutuse koostamine. Viimatiöeldust lähtuvalt tulebki R. P. tegevuse kvalifitseerimisel KrK § 148 1 järgi lähtuda kõnealuse paragrahvi
  82. oktoobri
  83. a redaktsioonist, mida ringkonnakohus ongi õigesti teinud. 6.3 Põhjendamatud on kassaatori viited Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-34-95 (RT III 1995, nr 7, art 83); 3-11-30-97 (RT III, 1997, nr 14, art 147) ja 3-1-1-50-98 (RT III 1998, nr 15, art 167). Neist esimeses selgitatakse, miks on mitu üksteisest lühikese ajavahemikuga eraldatavat ebaseaduslikku metsaraiet käsitatavad jätkuva kuriteona. Kuid Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  84. mai
  85. a otsuses põhjendatakse just seda, miks R. P. tegevus on käsitatav vältava kuritegeliku seisundina, mitte aga jätkuva kuriteona. Teises kassaatori poolt osundatud Riigikohtu otsuses on märgitud, et kõnealusel juhul oli süüdimõistetu poolt maksude tasumata jätmine tahtlik ja jätkuv. Sellise formulatsiooniga ei ole põhimõtteliselt välistatud, et tulu- ja maksuobjektide varjamine, raamatupidamise-, maksuarvutluse- ja tuludeklaratsioonidega seotud dokumentide esitamata jätmine ei võiks kujutada endast vältavat kuritegu. Kolmandas kassaatori poolt osundatavas Riigikohtu lahendis on aga otsesõnu märgitud, et "nõustuda ei saa ka kassaatori väitega, et tulude või maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. Isik võib luua seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja kestvalt kohustust avalikustada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse". 6.4 Punktides 6.1 ja 6.2 esitatud motiividega analoogiliselt on seaduslik R. P. süüditunnistamine ka KrK § 148 4 järgi. 6.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on õigesti kvalifitseerinud R. P. käitumise ka KrK § 186 järgi. Asjaolu, et mingi dokumendi üksikud elemendid eraldi võetult peegeldavad adekvaatselt tegelikkust, ei tähenda iseenesest alati veel seda, et ka dokument tervikuna oleks ehtne. Nii esimese kui ka teise astme kohtu otsustes on põhjendatult märgitud, et R. P. poolne dokumendi võltsimine seisnes selles, et ta ühendas ebaseaduslikult ja põhjendamatult enda ehtsad isikuandmed AS X blanketi ehtsate andmetega ja selle tulemina kujunes võltsdokument, mis lõi olukorra, nagu ei oleks lepingu pooleks mitte R. P. eraisikuna, vaid aktsiaselts X. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
  86. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  87. mai
  88. a otsus R. P. süüditunnistamises KrK § 1481 lg 7; § 1484 ja § 186 järgi jätta muutmata.
  89. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
  90. septembril
  91. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.