3-1-1-79-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. septembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil 14. septembril 1999. a kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. L. süüdistuses KrK § 1411 lg 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa süüdimõistetu R. L., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. R. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi selles, et tema, töötades ajavahemikul 02.05.1994. a kuni 27.04.1997. a Narva Politseiprefektuuri politseiprefektina, olles ametiisikuks KrK § 160 mõistes, kes vastavalt Politseiprefektuuri põhimääruse punkt 40 alapunktile 7 oli kohustatud kontrollima Narva Politseiprefektuuri eelarvesummade sihipärast kasutamist ning kellel oli õigus käsutada ettenähtud ulatuses prefektuuri ja selle allüksuste rahalisi vahendeid ja vara, riisus korduvalt tema korralduses olevat võõrast vara raiskamise teel, kuritarvitades oma ametiseisundit alljärgnevalt:
- a)19.09.1994. a esitas Narva Politseiprefektuuri nimel AS-ile Eesti Telefon avalduse tema kasutuses olevasse korterisse telefoni paigaldamiseks, mille eest ajavahemikus 17.11.1994. a kuni 01.04.1997. a tasuti Narva PP rahalistest vahenditest AS-ile Eesti Telefon 7131, 45 krooni. 17.09.1996. a esitas Narva Politseiprefektuuri nimel AS-ile Eesti Telefon avalduse abikomissari S. M. kasutuses olevasse korterisse telefoni paigaldamiseks, mille eest ajavahemikus 03.10.1996. a kuni 01.04.1997. a tasuti prefektuuri rahalistest vahenditest 628, 35 krooni;
- b)Ajavahemikus 05.06.1995. a kuni 27.04.1997. a maksti talle ta enda korraldusel ebaseaduslikult lisatasu 37 000 krooni;
- c)01.12.1996. a sõlmis õigusabi osutamise lepingu advokaadibürooga Heta. Selle lepingu alusel ja tema korraldusel osutas AB Heta õigusabi kriminaalasjas nr 96211002 süüdistatavatele politseinikele A. B. ja A. N.; kriminaalasjas nr 96150078 süüdistatavatele politseinikele A. K., J. T., V. K., O. H., J. D., J. L., V. S. ja V. T. ja kriminaalasjas nr 96160202 süüdistatavale politseinikule V. R., mille eest maksti ebaseaduslikult prefektuuri rahalistest vahenditest AB Heta 24 025, 00 krooni. Esitatud süüdistuse kohaselt põhjustas R. L. Narva Politseiprefektuurile varalist kahju 68 784,80 krooni. 2. Narva Linnakohtu 16. aprilli 1999. a otsusega mõisteti R. L. kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks. Linnakohus leidis, et R. L. süüksarvatud kuritegu saab toime panna vaid otsese tahtlusega, mis aga temal puudus. Linnakohtu arvates oli ametitelefonide paigaldamine seotud teenistusalaste vajadustega. Ei eel- ega kohtumenetlusel saadud tõendeid selle kohta, et telefone oleks kasutatud ebaotstarbekohaselt. Lisatasu maksmise aluseks oli Politseiameti poolt ebakorrektselt vormistatud käskkiri, mis lubas kahemõttelist tõlgendust. Kohus pidas tõele vastavaiks R. L. ütlusi, et tema sai käskkirjast aru nii nagu oleks talle määratud lisatasu 3000 kr alates 01.06.1995. a. Kohtu arvates polnud ka lepingu sõlmimine advokaadibürooga Heta vastuolus prefektuuri huvidega, vaid tingitud sellest, et oma tegevuses puutus prefektuur kokku raskete juriidiliste probleemidega ning lepingu sõlmimine ei olnud kuidagi seotud kriminaalasjade algatamisega Narva Politseiprefektuuri töötajate vastu ega nende kaitse teostamisega. Linnakohus pidas tõendatuks, et R. L. ei andnud juhiseid kaitse teostamiseks, vaid advokaadibüroo väljus omavoliliselt temaga sõlmitud lepingu raamidest. 3. Narva Linnakohtu 16. aprilli 1999. a otsuse peale esitas apellatsiooniprotesti Narva Prokuratuuri abiprokurör Pavel Gont"arov. Apellatsioonprotestis leitakse, et linnakohus on ebaõigesti tuvastanud kohtualuse tegudes kuriteo subjektiivse külje puudumise. Protestis väidetakse, et moonutades tunnistajate ütlusi, on kohus ebaõigesti tuvastanud faktilisi asjaolusid. Leides, et R. L. polnud teadlik, et Narva Politseiprefektuuri ja advokaadibüroo Heta vahel sõlmitud õigusabi lepingu alusel täitsid AB Heta advokaadid kaitsjaülesandeid süüdistatavate politseinike kriminaalasjades, rajas kohus oma otsuse tuginedes ainult kohtualuse paljasõnalistele ütlustele ning eitas täielikult eeluurimise käigus kogutud tõendeid. Apellatsiooniprotestis taotles prokurör Narva Linnakohtu 16. aprilli 1999. a otsuse tühistamist seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse, ebaobjektiivsuse samuti faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamisega. Prokurör taotles R. L. süüdimõistmist KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires. Lisakaristusena taotleti R. L. juhtiv-korraldaval ametikohal töötamise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks. Tsiviilhagi paluti rahuldada täies ulatuses. 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 1999. a otsusega tühistati osaliselt Narva Linnakohtu 16. aprilli 1999. a otsus. R. L. tunnistati süüdi KrK § 1411 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 300 päevamäära ulatuses, s.o 8400 kr riigituludesse. Narva Politseiprefektuuri kasuks mõisteti välja 24 025 krooni. Muus osas jäeti apellatsiooniprotest rahuldamata ja linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jõudis järeldusele, et Narva Linnakohtu otsus tuleb tühistada kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtu arvates on Narva Linnakohus jätnud analüüsimata kogutud tõendid kogumis ja jätnud kõrvaldamata vastuolud tunnistajate ütlustes. Kohtukolleegium leidis, et R. L. süü Narva Politseiprefektuuri raha raiskamises kriminaalvastutusele võetud politseinike kaitsjatasu väljamaksmises advokaadibüroole Heta on tõendatud kokkuvõttega teenistusliku kontrolli materjalidest; advokaadibürooga Heta sõlmitud õigusabi lepinguga, aruandega lepingu täitmise kohta; advokaadibüroo Heta 2. mai 1997. a, 16. juuni 1997. a ja 9. märtsi 1998. a kirjadega; finantsmajandusliku dokumentaalrevideerimise aktiga; kaitsja orderitega nr-d 208, 002, 003, 6, 7, 001, 002; maksekorraldustega nr-d 6623, 7211, 8718, 9069 ja 3272 ning tunnistajate A. B., I. V., J. T., A. K., J. D., V. K., J. L., K. P. ja A. P. ütlustega. Ringkonnakohus tuvastas, et advokaadibürooga sõlmitud õigusabi lepingu alusel, mille kohaselt büroo pidi esindama Narva Politseiprefektuuri kohtutes ja vahekohtutes, maksti advokaadibüroole Heta politseinike süüdistusasjades kaitseülesannete täitmise eest 24 025 krooni. Hinnates tõendeid nende kogumis, järeldas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et õigusabi lepingu raames muid tööülesandeid kui kolmes kriminaalasjas süüdistatavatele kaitse tagamine ja ühes tsiviilasjas prefektuuri esindamine, advokaadibüroole Heta ei antudki. R. L. tegevus kvalifitseeriti KrK § 1411 lg 1 järgi jätkuva kuriteona. Narva Linnakohtu õigeksmõistva otsuse prefektuurile kuuluvate ametitelefonide paigaldamise kohta R. L. ja S. M. elukohta ning lisatasude maksmise kohta R. L., jättis ringkonnakohus muutmata ja selles osas prokuröri apellatsioonprotesti rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et prefektuurile kuuluvate telefonide paigaldamine ja telefonikõnede eest tasumine, selgitamata välja kõnede iseloomu, võib sisaldada ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu tunnuseid, sest antud tegevusega võivad olla kahjustatud riigi huvid. Kuid kuna sellist süüdistust ei ole R. L. esitatud, siis apellatsiooniastmes pole sellise süüdistuse inkrimineerimine võimalik ja prokuröri protest tuleb jätta selles osas rahuldamata. Karistuse valikul arvestas ringkonnakohus asjaoluga, et R. L. pani kuriteo toime mitte isikliku kasusaamise huvides, vaid Narva Politseiprefektuuri parema renomee nimel, kaitstes kriminaalvastutusele võetud töötajaid ja lootes nende õigeksmõistmisele. 5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. L. Kassatsioonikaebuses taotleb R. L. ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises ja karistamises KrK § 1411 lg 1 järgi, tsiviilhagi väljamõistmises ning ta palub end Riigikohtus õigeks mõista. Taotlust põhistab kassaator järgnevalt: 1) viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.09.1995. a kohtuotsusele III-1/1-61/95 J.K. ning V.K. süüdistusasjas, leiab kassaator, et tema süü tuvastamise konstanteeringud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on vastuolus ringkonnakohtu kohtuotsuse resolutiivosaga. Ametitelefonide paigaldamises ja endale lisatasu maksmise episoodis on mõlema kohtuinstantsi otsused õigeksmõistvad, kuid sellele vaatamata viitab ringkonnakohus kohtuotsuse kirjeldavmotiveerivas osas tema süü tuvastatusele. Samuti pole kriminaalkolleegium tähele pannud faktilist asjaolu, et kokkuvõte teenistusliku kontrolli materjalidest ei ole sisulises ega järelduslikus vastavuses kokkuvõttele lisatud teenistusliku kontrolli materjalidega, samuti on kriminaalkolleegium jätnud tähelepanuta tema poolt viidatud faktilisele asjaolule, et Politseiameti poolt läbi viidud teenistusalane juurdlus on teostatud õigusaktide nõudeid rikkudes ning seega õigustühine. Järelikult osutab kriminaalkolleegium kohtukõlbmatule tõendile; 2) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta rahandusministri 12.01.1998. a määrusega nr 2 kinnitatud "Riigi eelarvete klassifikaatorite kohta" ja 17.03.1995. a määrusega nr 46 kinnitatud "Eelarveliste asutuste raamatupidamise korraldamise eeskirjad", milledes mainitakse õigusabi-ja advokaadikulusid. Kohtuotsuses on ringkonnakohus tuginenud AB Heta aruandele õigusabist, mis oli esitatud formaalselt ja mittetäielikult, ning pole hinnanud seda aruannet teiste tõendite kogumis, tehes aruandest oletusliku, faktilistele asjaoludele mittevastava järelduse. Kassaator leiab, et kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas osundatud Politseiameti teade selle kohta, et AB Heta ja Narva Politseiprefektuuri vahel sõlmitud leping õigusabi osutamiseks ei ole Politseiameti poolt kooskõlastatud, pole tõendiks KrMK § 48 lg-te 1 ja 2 mõttes. Samuti ei sätestanud kehtinud Politseiprefektuuri põhimäärus nõuet sõlmitavate või sõlmitud lepingute kooskõlastamiseks, mida on öelnud ka linnakohus. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta faktilise asjaolu, et kassaatori poolt osundatud A. Burkini kohtueelsed ütlused on kohtukõlbmatu tõend, kuna ülekuulamisel ei järgitud KrMK § 132 lg 3 kehtestatud korda. Samuti on ringkonnakohus oma kohtuotsuses osundanud tunnistaja ütlustele, mis on kassaatori arvates antud omapoolsete oletuste ja arvamustena, seega seletustena, mida ei saa käsitleda tõenditena vastavalt KrMK § 48 lg 1 ja 2. Ringkonnakohtus eirati KrMK § 132 lg-s 3 kehtestatud korda ning kassaatori vastavasisulised taotlused jäeti tähelepanuta. R. L. juhib tähelepanu, et vastavalt siseministri käskkirjale 25.05.1997. a nr 30-P oli tema 27. aprillist 1997. a vabastatud Narva Politseiprefektuuri politseiprefekti ametist ja viimasele ülekandele AB-le Heta summas 9322.- kr kirjutas alla politseiprefekt A. P., kes pidas lepingut AB-ga Heta küll ebaseaduslikuks, kuid vaatamata TsÜS § 66 lg 2 ja 4 andis korralduse rahaülekandeks, kiites sellega lepingu heaks TsÜS § 67 lg 3 mõistes; 3) viidates vastuoludele tunnistajate ütluses, pole Viru Ringkonnakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust 3-1-1-117-97 T.K., E.V., ja A.P. süüdistusasjas, jättes tunnistaja välja kutsumata ning ütlused ringkonnakohtu istungil kontrollimata; 4) Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuses sisalduv kohtu järeldus, et linnakohus on jätnud tõendid analüüsimata ja hindamata, ei vasta faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta linnakohtu poolt kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas analüüsitud ja hinnatud teised tõendid ja tunnistajate ütlused. Dokumentaalseid tõendeid ringkonnakohus hinnanud ei ole. Kassaator leiab, et Viru Ringkonnakohus pole otsuses põhistanud kuidas ja milles tõendid kinnitavad tema süüd, milles seisnes linnakohtu ebaõige hinnang, milline on kriminaalmenetluse normide nõuetele vastav hinnang ning millistele järeldustele ringkonnakohus jõudis. Kassaatori arvates on ringkonnakohus rikkunud KrMK § 274 p-des 2, 3, 4 ning AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ja selle kaudu ka oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes, samuti pole toimunud kriminaalasja tehiolude igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist vastavalt KrMK § 19 lg 1 nõuetele; 5) kassatsioonikaebuses viidatakse Riigikohtu 6. mai 1997. a otsusele nr 3-1-1-54-97 L.I. ja L.L. süüdistusasjas ning leitakse, et uurimisalluvuse muutmisega kriminaalasja algatamise määruses on rikutud kriminaalmenetluse seadust, kuna selleks ei järgitud KrMK § 104 lg-s 2 või KrMK § 120 lg-s 7 kehtestatud korda. Kaebaja arvates puudub kriminaalasjas riigiprokuröri või tema asetäitja motiveeritud määrus uurimisalluvuse muutmise kohta, seega on toimingud teostanud selles kriminaalasjas ebapädeva eeluurimisasutuse staatusest tulenevalt ka ebapädev uurija ja menetlus on toimunud mittevastavuses menetlusnormidele; 6) kassaator leiab, et ringkonnakohus on jätnud motiveerimata temalt tsiviilhagi väljamõistmise. Pole näidatud tsiviilhagi rahuldamise või mitterahuldamise alused, kohtuotsuses puudub viide seadusele, millele vastavalt on lahendatud tsiviilhagi. Seega ringkonnakohus on rikkunud kriminaalasja lahendamisel KrMK § 274 p-s 9 ning AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ja selle kaudu ka oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.1999. a otsusele nr 3-1-1-38-99 A.G. süüdistusasjas, leiab kassaator, et vastavalt KrMK § 269 lg-tele 1 ja 2 oleks Viru Ringkonnakohus, tehes süüdimõistva otsuse, pidanud otsustama ka tsiviilhagi kogu ulatuses, mitte aga jätma selle osaliselt läbi vaatamata; 7) viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.11.1997. a otsusele 3-1-1-117-97 T.K., E.V. ja A.P. süüdistusasjas leiab kassaator, et ringkonnakohus on vastavalt AKKS § 39 lg 2 p-le 2 ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. R. L. väidab, et riisumine on välistatud, kui ei tegutseta võõra vara arvel isikliku kasusaamise eesmärgil. Arvestades kõiki esitatud argumente jõudis kassaator järeldusele, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus pole seaduslik ega põhjendatud KrMK § 262 lg 1 ja selle läbi ka AKKS § 29 lg 6 kohaselt, kuna see ei vasta nii materiaal- kui ka menetlusõigusliku seaduse nõuetele ja otsuses sisalduvad järeldused pole kooskõlas objektiivses tegelikkuses esinenud faktiliste asjaoludega. Sellest tulenevalt on kassaatori arvates ebaõigelt kohaldatud kriminaalseadust AKKS § 39 lg 2 p 2 mõttes ning rikutud oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. 6. Riigikohtu istungil toetas kassaator R. L. esitatud kassatsioonkaebust ja taotles Riigikohtult uue otsuse õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, kuna tema tegevuses puudub kuriteo koosseis. Kaitsja toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist seoses kohtuotsuse motiveerivas-kirjeldavas osas esinevate vastuoluliste järeldustega ja otsuse motiveerimatuse tõttu. Kaitsja rõhutas, et isiku süüdimõistmine varavastase kuriteo toimepanemise eest on välistatud kui kohtuotsuses märgitakse, et kuritegu pandi toime mitte isikliku kasusaamise, vaid politseiprefektuuri huvides. Riigiprokuröri arvates ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. II RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus R. L. süüdistusasjas tuleb tühistada vastuolude tõttu kohtuotsuse motiveerivas-kirjeldavas osas. Riigikohus märgib, et rahandusministri 17. märtsi 1995. a määrusega nr 46 kinnitatud "Eelarveliste asutuste raamatupidamise eeskirjad" kui ka rahandusministri 12. jaanuari 1998. a määrus "Riigi eelarvete klassifikaatorite kohta", ei muuda seaduslikuks Narva Politseiprefektuuri ja advokaadibüroo Heta vahel sõlmitud õigusabi lepingu alusel Narva Politseiprefektuuri eelarvelistest vahenditest kohtueelses menetluses olevates kriminaalasjades Narva Politseiprefektuuri politseinike kaitsjatele kaitsjatasu väljamaksmist. Eelnimetatud määrused reguleerivad selgelt nende kulutuste kompenseerimist, mis on seotud prefektuuri kui juriidilise isiku esindamisega eeluurimisasutuses või kohtus. On välistatud riigieelarveliste asutuste töötajate kohtueelse- või kohtumenetluse kulude kandmine riigieelarvelise asutuse poolt. Kriminaalkolleegium nendib, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on küll motiveeritult tuvastanud R. L. süü Narva Politseiprefektuuri rahaliste vahendite ebaseaduslikus kulutamises, kuid pole kohtuotsuse motiveerivas osas ära näidanud millistele kolmandatele isikutele võõrandamises seisnes prefektuuri vara äratarvitamine või R. L. korralduses oleva raha ebaseaduslik väljamaksmine. Igasugune raiskamine tähendab asja omastamist ehk enda kasuks pööramist. Subjektiivsest küljest eeldab ametiseisundi kuritarvitamise teel riisumine otsest tahtlust. Süüdlane teab, et vara on tema suhtes võõras ja tal ei ole sellele varale õigust. Oma tegevusega pöörab ta vara isiklikuks kasuks, s.t kas enda või kolmandate isikute vara hulka. Kusjuures pole tähtsust, millisel motiivil ta tegutseb. Lähtudes eeltoodud seisukohast, on vastuolulised ringkonnakohtu otsuse motiveerivas-kirjeldavas osas sisalduvad väited, et R. L. riisus ametiseisundit kuritarvitades Narva Politseiprefektuuri raha raiskamise teel mitte isikliku kasusaamise, vaid prefektuuri huvides. Sellest tulenevalt on põhjendatud nii kassaator R. L. kui ka tema kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukase taotlused ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. 8. R. L. kassatsioonkaebuses esitatud taotlused ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks kriminaalmenetluse seaduse väidetava olulise rikkumise kohta, on paljasõnalised ning rahuldamisele ei kuulu. Kassaatori viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele 3-1-1-61-95, 3-1-1-117-97, 3-1-1-54-97 ja 31-1-38-99 pole asjakohased. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu poolt kriminaalasja arutamisel menetlusseaduse olulist rikkumist. Ringkonnakohus on motiveerinud, milles seisnes Narva Linnakohtu poolt KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõude rikkumine ja miks ringkonnakohus peab usaldusväärseteks tunnistajate J. T., A. K., J. D., V. K., J. L. eeluurimisel antud ütlusi. Ringkonnakohtu otsuses on ka põhistatud, miks kohus ei pea usaldusväärseks tunnistaja A. Lubergi kohtumenetluses antud ütlusi. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus on tuvastanud R. L. poolt on KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise. Kohtuotsuses viidatakse vaid, et R. L. tegevuses võivad esineda ametiseisundi kuritarvitamise tunnused. Tegemist on kohtu oletusega, mitte õiguslikke tagajärgi kaasatoova järeldusega. Riigikohus märgib, et oletuste tegemine kohtuotsuses on ebakorrektne, kuid nendib, et selline tõdemus pole käsitatavas kriminaalasjas oluline kriminaalmenetluse normide rikkumine, mis tõi või oleks võinud kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtulahendi. Läbivaadatav kriminaalasi on algatatud riigiprokuröri asetäitja Alar Kirsi poolt. Vastavalt KrMK § 104 lgle 2 on riigiprokuröri asetäitjal õigus oma motiveeritud määrusega muuta uurimisalluvust, kui ta seda vajalikuks peab. Kriminaalasja algatamise määrusest nähtub, et kriminaalasi on algatatud Narva Politseiprefektuuri endise prefekti R. L. vastu. Riigikohus nendib, et määrusest ei nähtu, miks riigiprokuröri asetäitja peab vajalikuks eeluurimise läbiviimist kaitsepolitsei poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on aga tegemist asjaoluga, et kui kuriteo toimepanemise kahtlus langeb politseiprefektile, siis Eesti riikluse ja sisejulgeoleku tagamiseks on vajalik ja iseenesest mõistetav kaitsepolitseipoolne eeluurimise läbiviimine. Ekslik on kassaatori väide selles, et ringkonnakohus on jätnud esitatud tsiviilhagi osaliselt läbivaatamata. Ringkonnakohus mõistis R. L. süüdi riisumises raiskamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel advokaadibüroole Heta välja makstud 24 025 kr suuruses summas ja sama summa mõistis välja R. L. politseiprefektuurile tekitatud kahju heastamiseks. Kuriteoepisoodides, milles Narva Linnakohus mõistis R. L. õigeks ja millises osas Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis linnakohtu otsuse jõusse, ringkonnakohus tsiviilhagi põhjendatult läbi ei vaadanud. Vastavalt KrMK § 269 lg-le 3 jätab kohus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel kuriteo koosseisu puudumisel tsiviilhagi läbi vaatamata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 1999. a otsus R. L. süüdistusasjas. 2. Saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi teisele kohtukoosseisule. 3. R. L. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 4. Välja mõista R. L. kaitsjatasu 1848.50 kr riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub 15. septembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep