3-1-1-84-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. septembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ja liikmed Jüri Ilvest ning Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtui

§ 141lg 2 p 1 järgi selles, et tema 05.

detsembril

1. a kella 21 ajal koos D. R-ga, olles alkohoolses joobes, tungis Tallinnas X kallale G. S-ile ja nad kasutasid tema suhtes elule ja tervisele ohtlikku vägivalda. A. S. lõi kannatanule jalaga näkku ning kaks korda kehasse, rusikaga parema silma piirkonda ja kaks korda vasakusse külge. D. R. ähvardas kannatanut noa ja püstoliga. Peksmise käigus panid nad toime G. S-ile kuuluva vara hõivamise katse, mis jäi lõpule viimata nende tahtlusest mitteolenenud põhjustel, kuna kohale ilmusid politseinikud. Kallaletungiga tekitati kannatanu G. S-ile kerged kehavigastused. II Tallinna Linnakohtu
2. aprilli
3. a otsusega tunnistati A. S. ja D. R. süüdi KrK §

§ 140lg 2 p 1, 2 järgi. Mõlemale mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust Kr

K § 47 sätete rakendamisega, kohaldades üheaastast katseaega. Tallinna Linnakohus leidis, et kohtualuste süü G. S-i peksmises ja temalt asjade hõivamises on tõendatud. Noa ja püstoliga ähvardamist ei lugenud kohus tuvastatuks. Seoses sellega, et kannatanule tekitatud kehavigastused kuulusid kergete kehavigastuste liiki, leidis linnakohus, et vägivald kannatanu suhtes ei olnud tervisele ega elule ohtlik, seega panid kohtualused toime võõra vara avaliku varguse, millega kaasnes vägivald isiku kallal ning kvalifitseeris nende poolt toimepandu KrK §

§ 140lg 2 p 1, 2 järgi.

III Tallinna Linnakohtu

1. aprilli
2. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna linnaprokurör Ülle Jaanhold, kes leidis, et kohtuotsus on ebaseaduslik ja kuulub tühistamisele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ning karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele. Prokurör märkis, et kuigi kannatanule tekitatud kehavigastused kuuluvad kergete kehavigastuste liiki, oli rakendatud vägivald reaalselt ohtlik kannatanu tervisele kehavigastuste tekitamise momendil. Löögid elutähtsasse piirkonda - pähe - kujutasid endast ohtu kannatanu tervisele reaalselt võimaliku tagajärje alusel, isegi kui faktiliselt saabunud tagajärg ei olnud raske. Seega tuleks toimepandud kuritegu kvalifitseerida KrK §

§ 141lg 2 p 1 järgi.

Samuti leidis prokurör, et vastutust kergendavate asjaolude puudumise tõttu tuleb rakendada vabadusekaotust, samal ajal aga on kuriteo raskust vähendavate erandlike asjaolude arvessevõtmisel võimalik kohaldada KrK § 39 sätteid. IV Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 1999. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 22. aprilli 1999. a otsus osaliselt. Kohtualused tunnistati süüdi KrK §

§ 141lg 2 p 1 järgi.

D. R-le mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust kolmeaastase katseajaga. A. S-ile mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust, millele KrK § 40 lg 3 alusel liideti varasem ärakandmata kolmekuuline vabadusekaotus, lugedes lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Viidates Riigikohtu otsustele

1. novembrist
2. a nr 3-1-1-123-96,
3. juunist
4. a nr 3-1-1-65-97 ja
5. detsembrist
6. a nr 3-1-1-130-97 leidis ringkonnakohus, et vägivalla tervise- ja eluohtlikkus kasutamise momendil on konkreetses asjas fakti küsimus, mille lahendab kohus. Otsustamaks, kas kerge kehavigastuse põhjustanud vägivald kujutas kasutamisel ohtu tervisele, tuleb arvesse võtta ründe intensiivsust, suunda ja vahendeid. Antud kohtuasjas on vaieldamatult tõendatud kannatanu korduv jalgadega ja rusikatega pähe ning kehasse löömine. Kriminaalkolleegiumi seisukohalt on pea ja rindkere inimese elutähtsate organite paiknemise piirkondadeks, kuhu taotluslik, kängitsetud jalgade ning rusikatega korduv löömine võib reaalselt põhjustada kaitsmata organite - silmade - kaotuse, elutalitlust tagavate siseorganite traumaatilise vigastuse või nende tegevuse lakkamise. Seega tuleb kohtualuste poolt kannatanult vara hõivamiseks kasutatud vägivalda hinnata intensiivsuselt ja sihituselt reaalselt tervisele ohtlikuks, sõltumata faktiliselt saabunud kergest kehavigastusest. Arvestades kannatanule vaid kergete kehavigastuste põhjustamist ja varalise kahju puudumist peab ringkonnakohus otstarbekaks mõista kohtualustele karistus alla sanktsioonis sätestatud alammäära. V Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. S-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sven Sillar. Kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. mai
10. a otsus ja jätta Tallinna Linnakohtu
11. aprilli
12. a otsus muutmata. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. novembri
14. a otsusele nr 3-1-1-123-96 leiab kassaator, et ainult tervisele ohtliku vägivalla kasutamist ei saa vaadelda elule ja tervisele ohtliku vägivallana. Seoses sidesõna ja kasutamisega on esitatud nõue, et peavad esinema mõlemad sidesõnaga eraldatud tingimused, seega pole A. S-i tegevust kvalifitseerides arvestatud Riigikohtu poolt avaliku varguse ja röövimise piiritlemiseks antud juhistega. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kohtualuse poolt tarvitatud vägivald kujutas ohtu kannatanu tervisele. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata kohtualuse tegevuse subjektiivse külje, mida iseloomustab kaudne tahtlus. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. jaanuari
16. a otsusele nr 3-11-4-98 jõuab kassaator järeldusele, et vägivalla tervisele ohtlikkuse hindamisel tuleks lähtuda tegelikult faktiliselt - saabunud tagajärgedest. Vastupidine seisukoht oleks KrMK § 268 lg 2 vastaselt oletuslik ning see nõue peaks laienema ka ringkonnakohtu otsusele. Kassaator märgib, et kerge kehavigastuse põhjustamist ei ole võimalik käsitleda tervisele ohtlikuna, kuna see ei sea kannatanu tervist ohu situatsiooni. Vastupidisel juhul oleks tegemist juba raske või üliraske kehavigastusega. On loogiliselt mõistetav, et kerge kehavigastus ei kujuta tervisele ohtu. Vastupidine seisukoht muudaks kehavigastuse liigitamise kergeks sisutuks. Kassatsioonkaebuses jõutakse seisukohale, et tervisele ohtliku kehavigastusega on tegemist üksnes juhul, mil vägivalla kasutamisega põhjustatud kehavigastust on võimalik käsitleda raskena või üliraskena. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, kellest süüdimõistetu ja tema kaitsja toetasid kassatsioonkaebust ning prokurör vaidles sellele kui põhjendamatule vastu, l e i d i s:
17. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. mai
19. a otsus on seaduslik, põhjendatud ja muutmisele ei kuulu. Apellatsioonikohus on sisukohase põhjalikkusega analüüsinud süüdlaste poolt rakendatud vägivalla iseloomu ning põhistanud selle hindamist intensiivsuselt ja sihituselt reaalselt tervisele ohtlikuks. Korduv jalgade ja rusikatega löömine pähe ja kehasse on kannatanu tervisele ohtlik ka siis, kui tagajärjed piirduvad vaid ajuvapustuse ja verevalumitega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti rõhutanud, et pea ja rindkere on inimese elutähtsate organite paiknemise piirkonnad, kuhu taotluslik korduv löömine võib reaalselt põhjustada kaitsmata organite - silmade - kaotuse või elutalitust tagavate siseorganite traumaatilise vigastuse. Põhistatult asuti seisukohale, et A. S-i aktiivsel osavõtul kannatanu G. S-ilt vara hõivamiseks rakendatud vägivalda tuleb hinnata kannatanu tervisele ohtlikuks ning sellest tulenevalt kvalifitseerida A. S-i ja D. R. poolt toimepandud rünne KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi grupilise röövimise katsena.
20. Kassatsioonkaebuse apellatsioonikohtu seisukohtade vaidlustamiseks on esitanud A. S-i kaitsjana esinenud vandeadvokaadi vanemabi Svea Sillar. Kummutamata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohti, mis on seostatult kooskõlas Riigikohtu röövimise (KrK § 141) ja avaliku varguse (KrK § 140) piiritlemist käsitlevate lahenditega, on kassaator tuletanud järeldusi, mis tema poolt viidatud kohtuotsuste sisust ei tulene. Nimetades elule ohtlikku ja tervisele ohtlikku vägivalda kui õiguslikke termineid kõrvuti kohtuotsuse tekstis ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegium kunagi eeldanud, et sellist tekstilõiku saaks otsuse sisust eraldatult tõlgendada mõlema tunnuse samaaegse esinemise nõudena, sest KrK § 141 dispositsioonis on seadusandja eristanud neid tunnuseid sidesõnaga "või". Kassaatori arutlus sellest, et tervisele ohtlik vägivald on ainult selline vägivald, mille tagajärjeks on rasked või ülirasked kehavigastused, taotleb oluliste kohtupraktikas selgelt tunnustatud õigusteoreetiliste seisukohtade ümberhindamist. Selleks pole aga kassaatori põhistused veenvad. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
21. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
22. mai
23. a otsus A. S-i süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi muutmata.
24. A. S-i kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
25. Mõista A. S-ilt välja kaitsjatasu 1239 krooni riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
26. septembril
27. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest Jüri Rätsep