3-1-1-86-99

3-1-1-86-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja V. J. ja A. T. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid osa V. J. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, A. T. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik
2. Tartu Linnakohtu
3. märtsi
4. a otsusega mõisteti V. J. ja A. T. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning neid karistati vabadusekaotusega vastavalt 6 aastaks ja 4 aastaks kinnises vanglas. A. T. suhtes kohaldati karistuse mõistmisel KrK § 39 sätteid. V. J. ja A. T. mõisteti süüdi selles, et nad
5. oktoobril
6. a kella 00.00 ja 00.15 vahel Tartus X tn N maja juures nõudsid S. L. konkreetset summat nimetamata raha. A. T. lõi kannatanut vara hõivamise eesmärgil vähemalt kahel korral noaga rindkere piirkonda ja näkku, tekitades sellega talle kerged kehavigastused. Kohtualused hõivasid S. L. 50 krooni raha.
7. Tartu Linnakohtu
8. märtsi
9. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused V. J. ja A. T. ning apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Marju Persidskaja. 2.1 Mõlemad kohtualused vaidlustasid enda süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning kinnitasid, et neil puudus röövimise motiiv. V. J. palus enda kuriteo ümber kvalifitseerida kehavigastuse tekitamiseks, A. T. palus end täielikult õigeks mõista. 2.2 Apellatsioonprotestis taotleti otsuse tühistamist V. J. ja A. T. mõistetud karistuste osas ning mõlema kohtualuse karistamist 9-aasta vabadusekaotusega kinnises vanglas. Apellatsioonprotestis leiti, et mõistetud karistused ei vasta toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikutele. Prokurör ei nõustunud linnakohtu järeldustega A. T. kuriteost osavõtu astme kohtu ning sellest tulenevalt ka tema karistuse vähendamisega KrK § 39 sätete alusel.
10. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. mai
12. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu eeltoodud otsus osaliselt. V. J. mõisteti karistuseks KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 7 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust ning A. T. 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata ja apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leidis ringkonnakohus, et linnakohus on mõistnud karistuse, mis ei vasta kohtualuste isikutele. Kohtualuste süü tõendatuse osas nõustus ringkonnakohus linnakohtu järeldustega ning tuginedes AKKS § 29 lg-le 5 jättis esimese astme kohtu põhjendused kordamata. Nõustudes linnakohtu järeldusega, et mõlemad kohtualused panid toime röövimise, ei soostunud ringkonnakohus neile mõistetud karistusega. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et mõlemad kohtualused on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ja karistused on kustumata. Kinnipidamiskohtadest antud iseloomustused on negatiivsed. Samas leidis kriminaalkolleegium, et A. T. on põhjendamatult karistatud alla sanktsiooni alammäära, kuna A. T. isikus ja tema poolt toimepandus puuduvad erandlikud asjaolud KrK § 39 mõttes. II Kassatsioonkaebuste sisu
13. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. mai
15. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud V. J. ja A. T. 4.1 Kassatsioonkaebuses vaidlustab V. J. jätkuvalt enda süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning palub kuriteo ümber kvalifitseerida KrK § 113 järgi. V. J. võtab õigeks, et tekitas kannatanule kerged kehavigastused, kuid väidab, et tegi seda mitte röövimise vaid enesekaitse eesmärgil. Süüdimõistetu kinnitab jätkuvalt, et tal puudus motiiv kannatanu röövimiseks. V. J. leiab, et kohtueelne uurimine viidi läbi ebaobjektiivselt, kohtus võeti arvesse üksnes teda süüstavad, mitte aga õigustavad tõendid. Sellest tulenevalt palub ta saata kriminaalasja täiendavale kohtueelsele uurimisele, et oleks võimalik anda tema teole õige juriidiline hinnang. 4.2 A. T. vaidlustab enda süüdimõistmise röövimises ja mõistetud karistusmäära. Kassaator selgitab, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata tema ja ta kaitsja taotluse kannatanu istungile kutsumise kohta ning sellest tulenevalt jäid kõrvaldamata mitmed vastuolud kannatanu poolt varem antud ütlustes. Lisaks sellele leiab kassaator, et ringkonnakohus on karistuse karmistamisel võtnud alusetult arvesse üksnes tema isiksust ning mõistnud talle põhjendamatult karmi karistuse. Riigikohtu istungil toetasid kaitsjad süüdimõistetute kassatsioonkaebusi täielikult ja taotlesid nende rahuldamist. Vandeadvokaat R. Napa leidis, et J. N. võetud seletust ei ole õige käsitleda tõendina, kuna teda ei ole tunnistajana üle kuulatud. Vandeadvokaat K. Kuusmaa leidis, et kannatanu S. L. ringkonnakohtu istungile mittekutsumist tuleb käsitleda kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 alusel. Riigiprokurör leidis, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja ei kuulu rahuldamisele. III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järeldused ja põhjendused
16. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsjate ja prokuröri seletused, leidis, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. mai
18. a otsus V. J. ja A. T. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning puudub seaduslik alus selle tühistamiseks või muutmiseks. Kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja ei kuulu rahuldamisele. Süüdimõistetute kassatsioonkaebustes korratakse apellatsioonimenetluses esitatud väiteid ega esitata sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Tartu Linnakohus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjalikult kontrollinud kõiki süüdistuse kohta esitatud vastuväiteid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis vastavalt KrMK § 50 sätetele. AKKS § 65 lg 4 kohaselt puudub Riigikohtul võimalus uute faktiliste asjaolude tuvastamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kohtute järeldustega V. J. ja A. T. käitumise õiguslikul hindamisel ning nendib, et kriminaalasja läbivaatamisel pole esinenud kriminaalmenetluse nõuete olulist rikkumist ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse kohtuotsuste tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult tulnud järeldusele, et isikute suhtes, kes on varem korduvalt karistatud varguste eest ja sealhulgas ka vabadusekaotusliku karistusega ning kes pärast viimase vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist panid toime uue kuriteo KrK § 141 lg 2 järgi, s.o esimese raskusastme kuriteo KrK § 71 lg 2 mõttes, puudub alus karistuse mõistmiseks sanktsiooni alammääras ja KrK § 39 kohaldamiseks. Süüdimõistetute suhtes on tuvastatud kaks vastutust raskendavat mittekoosseisulist asjaolu, kuid vastutust kergendavaid asjaolusid ei ole kohtud tuvastanud. Karistuste mõistmisel on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arvestanud KrK §-des 20 ja 36 sätestatud põhimõtetega. Kassatsioonkaebustes ei ole esitatud asjaolusid, millised kohus oleks jätnud karistuste mõistmisel arvestamata ja mis tingiksid mõistetud karistuste kergendamist. Põhjendatud ei ole A. T. ja tema kaitsja väide, et kannatanu ringkonnakohtu istungile mittekutsumine ja ringkonnakohtu istungil tema ülekuulamata jätmine on käesolevas kriminaalasjas käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. KrMK § 135 lg 1 kohaselt toimub kannatanu väljakutsumine ja ülekuulamine vastavalt tunnistaja ülekuulamist sätestavatele normidele. AKKS § 17 lg 5 kohaselt rahuldatakse ringkonnakohtusse tunnistaja (kannatanu) uuesti kutsumise taotlused siis, kui esimese astme kohus on sellised taotlused jätnud ebaõigesti rahuldamata või kui kutsutud tunnistaja (kannatanu) on jäänud esimese astme kohtu kutsel ilmumata või kui ringkonnakohus leiab, et ülekuulatud tunnistaja (kannatanu) kordusülekuulamine on olulise tähtsusega. Kriminaalasja materjalidest (t.l 243-246) nähtub, kannatanu S. L. on esimese astme kohtus põhjalikult üle kuulatud. Ülekuulamise käigus on temale saanud küsimusi esitada nii kohtualused kui kaitsjad. Samuti on kontrollitud kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Seega puudusid ringkonnakohtus kannatanu osas AKKS § 17 lg-s 5 toodud asjaolud ja puudus vajadus kannatanu korduvaks ülekuulamiseks. J. N. seletusega arvestamine käesolevas kriminaalasjas ei ole olulise tähtsusega, kuna kohtute käsutuses on küllaldaselt tõendeid, millised on näidatud kohtuotsustes ja milliseid kohtud on hinnanud kogumis KrMK § 50 sätetele vastavalt. Seega ei ole põhjendatud ka V. J. väide, et J. N. seletust on kohus arvestanud kui peamist teda süüstavat tõendit. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
19. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. mai
21. a otsus V. J. ja A. T. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi muutmata.
22. Süüdimõistetute kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.
23. Välja mõista riigieelarve tuludesse kohtukuludena kaitsjatasu V. J. 867 krooni 30 senti ja A. T. 867 krooni 30 senti. Kohtuotsus jõustub
24. septembril
25. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep