3-1-1-87-99

3-1-1-87-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A.F. ja O.K. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi. Kohtuistungist võtsid osa A.F. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch, O.K. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik
2. A.F., O.K. ja R.B. anti kohtu alla süüdistatuina KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi selles, et nad
3. novembril
4. a kella 10.10 paiku R P tn xxa hoovis, varjates oma nägu silmini tõstetud kraega ja pähe pandud parukaga, millega takistasid isiku tuvastamist, suunasid väljasirutatud käes olnud püstoli AS R ökonomistile M.P-le ning ähvardasid M.P. ja tema kõrval seisnud pearaamatupidajat T.K. vahetult nende elule ja tervisele ohtliku vägivallaga. Samas rebisid nad M.P. käest diplomaatkohvri koos 156 285 krooniga ning tema käekoti koos selles olnud esemete, raha ja dokumentidega. Röövimisega tekitati kokku varaline kahju 160 825 krooni. Koos röövitud varaga hoovist välja joostes tulistasid nad püstolist ühe korra õhku ning ähvardasid neid taga ajama asunud T.U. vahetult tema elule ja tervisele ohtliku vägivallaga. O.K. anti kohtu alla süüdistatuna veel KrK § 207 lg 1 järgi selles, et ta
5. novembril
6. a ja
7. novembril
8. a kandis Tallinnas, Harju ja Lääne-Viru Maakonnas ilma relvaloata laskekõlblikku püstolit TT nr BRO 01191 koos 5 padruniga, rikkudes sellega Relvaseaduse §
10. Lääne-Viru Maakohtu
11. septembri
12. a otsusega kvalifitseeriti eeltoodud süüdistus kõigi kohtualuste osas ümber KrK § 140 lg 3 p 1 järgi. O.K. ja A.F. karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 207 lg 1 järgi mõisteti O.K. õigeks. Sama otsusega mõisteti süüdi R.B.. Kohus leidis, et T.K. ei saa selles kriminaalasjas käsitleda kannatanuna KrMK § 40 lg 1 mõttes, sest pole tõendatud kuritegeliku ründe sooritamine tema vastu ning lisaks sellele ei tekitatud talle moraalset, füüsilist ega varalist kahju. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli kohus järeldusele, et eelnev kokkulepe vägivalla kasutamiseks kohtualustel puudus. Kohus leidis, et G.Z., kes on ülaltoodud röövimise eest juba süüdi mõistetud, väljus kokkuleppe raamidest ning relva olemasolust ja selle kasutamisest tema poolt antud kriminaalasjas kohtualused teadlikud ei olnud.
13. Lääne-Viru Maakohtu
14. septembri
15. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R.B. ja apellatsioonprotesti Lääne-Viru prokurör S. Pass. Esitatud protestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ning O.K., A.F. ja R.B. süüdimõistmist KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi. Prokurör taotles neid karistada kas sanktsiooni piires või alla alammäära KrK § 39 sätete kohaldamisega. Prokurör ei nõustunud oma protestis kohtu järeldusega, et kohtualuste eelnev kokkulepe ei sisaldanud vägivalla rakendamist röövimise ajal ning et T.K. pole antud asjas kannatanu KrMK § 40 mõttes.
16. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. novembri
18. a otsusega Lääne-Viru Maakohtu
19. septembri
20. a otsus osaliselt tühistati. O.K., A.F. ja R.B. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi ning neid karistati vastavalt 6-aastase vabadusekaotusega, 5-aastase vabadusekaotusega ja 3-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei ole vastavuses kriminaalasja faktiliste asjaoludega. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et kõik kuriteost osavõtjad olid teadlikud püstoli olemasolust ning seega pole maakohtu seisukoht G.Z. täideviija ekstsessi kohta õige. Veel leidis ringkonnakohus, et püstoli vahetu suunamine kannatanutele on käsitatav ähvardusena kasutada nende suhtes vägivalda ning püstolilask tehti põgenemise hõlbustamiseks, mis võimaldaks kuriteo lõpule viia.
21. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. novembri
23. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud O.K. ja A.F.. Mõlemad kassaatorid taotlesid ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Lääne-Viru Maakohtu otsuse jõussejätmist. O.K. leidis oma kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on rikkunud KrMK § 50 ja § 274 lg 3 sätteid ning lisaks sellele on kohtuotsus motiveerimata. A.F. kassatsioonkaebuse kohaselt kuulus ringkonnakohtu otsus tühistamisele selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator leidis, et pole põhjendatud tema süüdimõistmine üksnes G.Z. eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütluste põhjal. Samas ei nõustunud A.F. T.K. kannatanuks tunnistamisega ning G.Z. tegevuse mittekäsitlemisega täideviija ekstsessina.
24. Riigikohtu
25. märtsi
26. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
27. novembri
28. a otsus täies ulatuses ning kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. A.F. ja O.K. kassatsioonkaebused rahuldati osaliselt. Riigikohus leidis, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
29. novembri
30. a otsus kuulub tühistamisele, sest see on vastuoluline ja küllaldaselt motiveerimata. Ringkonnakohtu otsus oli riigikohtu arvates vastuoluline, sest selle kirjeldav-motiveerivas osas oli jõutud järeldusele, et röövimise toimepanemisel kasutas püstolit O.K.. Samal ajal oli O.K. süüdistuses KrK § 207 lg 1 järgi, s.o ebaseaduslikus tulirelva ja laskemoona kandmises õigeks mõistetud. Jäi arusaamatuks, kes süüdimõistetutest kasutas relva röövimise käigus ja seetõttu ei saadud lahendada ka küsimust, kas relva kasutaja tegutses kooskõlas eelneva kokkuleppega või oli tegemist täideviija ekstsessiga. Ringkonnakohus ei motiveerinud, miks ta ei pidanud usaldusväärseks R.B. ja T.K. ütlusi selle kohta, et relv oli kallaletungi ajal G.Z., mitte aga O.K. käes ning sellega rikuti KrMK § 274 p-s 3 sätestatud nõuet. Kui kohtuotsusest ei saa üheselt teada, kelle käes oli röövimise ajal relv, on rikutud kohtualuste kaitseõigust ja selline otsus ei ole seaduslik.
31. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
32. mai
33. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu
34. septembri
35. a otsus kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu täies ulatuses. O.K. ja A.F. mõisteti süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3, 41 järgi, mille eest karistati neid KrK § 39 sätete kohaldamisega 5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti R.B. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 ja teda karistati KrK § 39 sätete kohaldamisega 3-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium ei nõustunud Lääne-Viru Maakohtu järeldustega T.K. menetlusseisundi kohta ning leidis, et kohtueelne uurimine on ta õigustatult kannatanuks tunnistanud. Kriminaalkolleegium leidis, et esimese astme kohus tuvastas õigesti kuriteo toimepanemise asjaolud, kuid andis kohtualuste käitumisele ebaõige juriidilise hinnangu. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohus järeldusele, et kohtualused A.F., O.K. ja R.B. leppisid koos G.Z-ga, kes oli kuriteo algataja, eelnevalt kokku eeltoodud kuriteo toimepanemises ning rollide jaotuses. G.Z. väljumist osavõtjate eelneva kokkuleppe raamest ringkonnakohus ei tuvastanud. Sellest tulenevalt mõistis ringkonnakohus A.F., O.K. ja R.B. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi (G.Z. mõisteti selle kuriteo eest süüdi Lääne-Viru Maakohtu
36. jaanuari
37. a otsusega). II Kassatsioonkaebuste sisu
38. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
39. mai
40. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A.F. ja O.K., kes paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse Lääne-Viru Maakohtu
41. septembri
42. a otsuse. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ning kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. 8.1 A.F. leiab jätkuvalt, et T.K. kannatanuks tunnistamine pole põhjendatud ning on vastuolus KrMK § 40 sätetega. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et tõendamist leidis kohtualuste eelnev kokkulepe relva kasutamise kohta. A.F. kinnitab, et kuriteos osalenute vahel lepiti kokku avalikus raha hõivamises ilma vägivallata ja sellega ähvardamiseta. 8.2 O.K. viitab oma kassatsioonkaebuses KrMK § 2, § 19 ja § 49 sätete rikkumisele ringkonnakohtus. Sarnaselt A.F-ga leiab O.K., et T.K. ei ole käesolevas kriminaalasjas kannatanu KrMK § 40 mõttes. O.K. kinnitab, et neil puudus omavaheline kokkulepe relva kasutamiseks raha hõivamise ajal. Süüdimõistetu ei ole nõus vastutama G.Z. poolt toimepandud, kuid kaassüüdlastega kooskõlastamata tegude eest. O.K. palub oma kuriteo kvalifitseerida avaliku vargusena ja kergendada talle mõistetud karistust. III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsjad, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ja prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, l e i d i s: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
43. mai
44. a otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kassaatorite vastuväidetest ei tulene alust selle tühistamiseks. Apellatsioonikohus on talle seadusega antud pädevuse piires kontrollinud menetluse käigus kogutud tõendeidja lugenud tuvastatuks järgmised õiguslike järelduste tegemiseks olulised asjaolud: - süüdimõistetud A.F., O.K., R.B. ja G.Z. leppisid kavandatud kuriteos kokku
45. novembril
46. a, kusjuures viimane oli kuritegeliku mõtte algataja; - kuritegu plaaniti toime panna tööpäeval, päevasel ajal, asutuse hoovis - seega ei saanud kuriteo toimepanijad olla kindlad, et neile ei osutata vastupanu või ei püüta neid hõivatud rahaga põgenemisel kinni pidada; - eeldatud tingimustes käitusid osavõtjad kooskõlas kujunenud olukorraga, milles relvastatud G.Z-l oli oma osa; - G.Z. ülesandeks oli julgestada kohvrit haaranud O.K., halvata kannatanute võimalik vastupanu ning lisaks julgestada rahaga põgenenud O.K. ja A.F.. R.B. osaks oli oodata autos, et koheselt peale kuritegu sündmuskohalt lahkuda. Nende tuvastatud asjaolude seostamise kaudu leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et A.F., O.K. ja R.B. poolt toimepandud kuritegu tuleb kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p 1, 3 ja 41 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab oluliseks rõhutada, et A.F. ja O.K. väited ühise tahtluse piiridest väljumise kohta G.Z. poolt, kes ähvardas tulirelva kasutades kannatanuid reaalse vägivallaga, on vastuolus tuvastatud sündmuste loogikaga. G.Z. käitumise ootamatuse puhul olnuks ülejäänud osavõtjatel võimalus loobuda kavandatust raskemaks kujunenud kuriteo toimepaneku jätkamisest, kuid tegelikult jätkasid nad G.Z. poolt kujundatud situatsiooni ära kasutades kuriteo lõpuleviimist. Kujunenud olukorra reaalset ohtlikkust tajusid ka kannatanud - see oligi sihipäraselt tegutsenud süüdlaste eesmärk ja neil õnnestus kuritegu takistusteta lõpule viia. Sõltumata süüdimõistetute vastuväidetest kinnitavad tuvastatud tehiolud, et süüdimõistetutel oli ühine kuritegelik eesmärk ja nad kõik tegutsesid teadlikult selle saavutamiseks, täites igaüks oma rolli, mis oli suunatud röövimise takistamatuks lõpuleviimiseks. Ette planeeritud ja omavahel jaotatud ülesannete täitmisel koostegutsemise tulemusena ühiselt toimepandud kuritegu on inkrimineeritav grupist osavõtjatele terves ulatuses. Süüdlaste osavõtu astet on karistuste diferentseerimisel arvesse võetud. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
47. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
48. mai
49. a otsus A.F. ja O.K. suhtes muutmata.
50. Süüdimõistetute kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.
51. Mõista välja kohtukulu A.F-lt 1486.80 krooni ja O.K-lt 1486.80 krooni riigieelarve tuludesse kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
52. septembril
53. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep