3-1-1-88-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 05. oktoobril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul koh

§ 1611järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu J.M., tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse senine käik

1. J.M. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 1611 järgi selles, et tema, töötades X Politseiprefektuuris kriminaalpolitsei inspektorina, olles alkoholijoobes, viis
2. septembri
3. a öösel kella 2 paiku V-s asuvast baarist J endaga kaasa baarikülastaja M.V., lükkas ta enda teenistusautosse, toimetas linnast välja ja käskis autost väljuda. Seejärel lõi J.M. M.V. jalaga näkku ning peksis teda rusikate ja jalgadega pea piirkonda. Kui peksmisest toibunud M.V. tõusis, lõi J.M. ta uuesti pikali ja jätkas peksmist. Läbipekstud ja verise M.V. tõukas J.M. auto pagasiruumi ning viis V järve äärde pesema. Kella 6.45 paiku toimetas ta M.V. politseiprefektuuri ja hakkas kabinetis nr 13 esitama küsimusi narkootikumidega äritsejate kohta ning nõudis tema poolt koostatud dokumentide allkirjastamist. Eitava vastuse saamisel peksis ta M.V. rusikatega näkku. KrK § 107 lg 1 järgi süüdistatuna oli J.M. antud kohtu alla selles, et ta joobnuna
4. septembril
5. a ajavahemikus kella kolmest kuni kaheksani peksis V maakonnas P vallas tahtlikult M.V. jalgade ja rusikatega pea piirkonda. Kannatanu peksmist jätkas J.M. hiljem ka X Politseiprefektuuri kabinetis nr
6. Peksmisega tekitas J.M. kannatanule üliraske kehavigastuse.
7. Viljandi Maakohtu
8. märtsi
9. a otsusega kvalifitseeriti KrK § 107 lg 1 järgi esitatud süüdistus ümber ja J.M. tunnistati süüdi KrK § 113 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahatrahv 200 päevapalka.

§ 1611järgi mõisteti J.M.

õigeks. Kohus luges tõendatuks, et omavahelise vaenuliku sõneluse käigus tekkinud konflikti lahendamiseks sõitsid J.M. ja M.V. linnast välja ning kui V väljus autost, lõi J.M. vastastikkusest sõnelemisest tekkinud vihavaenu tõttu mitmel korral kannatanut rusikaga. Saanud aru oma väärast käitumisest, otsustas J.M. politseiametnikuna toimetada kannatanu X Politseiprefektuuri, millega kannatanu ka nõustus. Pärast sealset vestlust viis J.M. M.V. tema kodukoha juurde. Kannatanu löömist jalaga, transportimist auto pagasiruumis ning tema peksmine politseiprefektuuri ruumides ei lugenud kohus tõendatuks põhjusel, et neid asjaolusid kinnitavad vaid kannatanu ütlused. Süüdistuse ümberkvalifitseerimist tingis ka asjaolu, et komisjonilise kordusekspertiisi tulemina koostatud eksperdi arvamuse kohaselt ei tekitatud kannatanule mitte üliraskeid, vaid kergeid kehavigastusi. Põhistades õigeksmõistmist KrK §1611 järgi leidis kohus, et ei ole tõendatud, et J.M. oleks kannatanu suhtes tarvitanud vägivalda ametiülesannete täitmisel. Kohtuotsuses rõhutatakse, et kuriteona on võimuliialdus KrK § 1611 järgi käsitletav üksnes siis, kui ametiisik paneb toime vägivalla tarvitamise või solvava teo kannatanu suhtes ametialaseid ülesandeid täites, kriminaalpolitsei töögraafikust nähtuvalt ei olnud aga J.M. ööl vastu

1. septembrit
2. a ametiülesannete täitmisel. Töövälisel ajal tekkis J.M-l konflikt M.V-ga, mille ta lahendas füüsilise vägivallaga kannatanu suhtes. Samuti ei leidnud kohtu arvates tõendamist, et J.M. oleks end sellel õhtul politseiametnikuna esitlenud või kannatanule või kellelegi teisele oma töötõendit esitanud, kusjuures kannatanu selle esitamist ka ei nõudnud. J.M. oli ka erariietes. Samuti leidis kohus, et ei ole tõendatud selline J.M-le inkrimineeritud vastutust raskendav asjaolu, nagu joobeseisund. Kannatanu tsiviilhagi otsustas kohus jätta läbivaatamiseks tsiviilmenetluse korras põhjendusega, et kannatanu ei olnud oma hagi piisavalt põhjendanud.
3. Viljandi Maakohtu
4. märtsi
5. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaat V. Sikut ja apellatsioonprotesti prokurör M. Janson. 3.1 Kannatanu esindaja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja J.M. süüditunnistamist KrK § 1611 järgi. Samuti ei pidanud kannatanu õigeks maakohtu järeldust, et J.M. tegutses eraisikuna ja et tema poolt kehavigastuste tekitamine on kvalifitseeritud KrK § 113 järgi. Kannatanu teadis, et teda viis vägivaldselt baarist ära politseitöötaja, kellel polnud selleks mingit seaduslikku alust. Eraisikuna ei oleks J.M. saanud ega võinud viia kannatanut politseiprefektuuri. Apellatsioonkaebuses leitakse sedagi, et tsiviilhagi lahendamiseks jätmine tsiviilkohtupidamise korras pole õige. Veriseks pekstud inimese paigutamine sõiduauto pagasiruumi ja tema vedamine öösel metsa on inimväärikust sügavalt alandav tegu. Kannatanu oli hirmul, et ta tapetakse. Seepärast ja juhindudes EV Põhiseaduse §-st 25 on moraalse kahju nõue 5000.- krooni suuruses summas õigustatud. 3.2 Ka apellatsioonprotestis ei nõustutud maakohtu järeldusega, et J.M. tegutses eraisikuna. J.M. näol oli selle sündmuse ajal tegemist kriminaalpolitsei inspektoriga ning tema kui politseiametniku selline käitumine
6. septembril
7. a oli vastuolus teenistushuvidega, millised on sätestatud Politseiseaduse § 3, § 4 lg 1 ja lg 4, § 12 lg 1 p 7,
8. Täidesaatva võimu esindajana pidi J.M. järgima temale pandud kohustusi ka
9. septembril
10. a. Ametiisik, kelle ülesandeks on ühiskondliku korra kaitse, võib viibida ametiülesannete täitmisel 24 tundi ööpäevas. Samuti käitus J.M. tol ööl politseinikuna, sõites ringi kriminaalpolitsei autoga, omades öösel vaba sissepääsu politseiprefektuuri ja enda töökabinetti. Sellest tulenevalt oligi J.M. nimetatud sündmuste ajal ametiisik KrK § 160 mõttes ja seega ka KrK § 1611 subjektiks. Protestis taotleti kokkuvõtvalt Viljandi Maakohtu
11. märtsi
12. a otsuse tühistamist, J.M. süüditunnistamist KrK § 1611 järgi ja karistamist ühe aastase vabadusekaotusega tingimisi. Samuti taotleti protestis kohtuotsuse tühistamist J.M. süüditunnistamises KrK § 113 järgi ning tema õigeksmõistmist KrK § 107 lg 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
13. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. juuni
15. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu
16. märtsi
17. a otsus J.M. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 113 järgi ning tema õigeksmõistmises KrK 1611 järgi. J.M. tunnistati süüdi KrK §1611 järgi ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega. KrK §de 47 ja 471 alusel vabastati ta üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Muus osa jäeti otsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati, apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele, mis tõi endaga kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et J.M. ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda ametiülesannete täitmisel. Läbiviidud teenistusalase juurdluse kokkuvõtte kohaselt tahtis J.M. toimetada M.V.t politseiprefektuuri, millega ta sisuliselt asus täitma oma ametiülesandeid. Toetudes kannatanu ja tunnistajate ütlustele ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu järeldust, et kannatanu läks J.M-ga kaasa vabatahtlikult.
18. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. juuni
20. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu J.M. kaitsja vandeadvokaat Mare Lust, kes taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. juuni 1999.a. otsuse tühistamist J.M.

§ 1611järgi ja uue otsuse tegemist, mis ühtiks Viljandi Maakohtu 18.

märtsi

1. a kohtuotsusega. Oma taotlust põhjendab kassaator kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Kassaatori arvates on ringkonnakohus jätnud selgitamata, miks ta asus seisukohale, et kohtualuse näol on tegemist ametiisikuga, samuti ei põhjendata tema kui ametiisiku volitusi ega pädevust, eirates seega Riigikohtu otsust 3-1-1-10-
2. Kaitsja leiab, et tol õhtul J.M. ei täitnud ega saanudki täita ametialaseid ülesandeid, kuna ta ei esitlenud ennast politseinikuna, oli erariietes, oma kabinetis ta menetlustoiminguid läbi ei viinud, samuti polnud ta tööl vastavalt töögraafikule. J.M. süüdimõistmine KrK §1611 järgi rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ja printsiipi, mille kohaselt seaduse ees on kõik võrdsed. Teenistusvälisel ajal on politseinikul õigus eraelule ja võrdsele kohtlemisele EÕIK ja PS § 12 mõttes, lubamatu on isikute diskrimineerimine seepärast, et nad on näiteks politsei teenistuses. J.M. süüditunnistamine KrK § 1611 järgi tähendab aga kaitsja arvates just sellist suhtumist. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kaitsja arvates selles, et süüdistus on formuleeritud puudulikult. KrK § 1611 dispositsioon on blanketne, selles ei ole määratletud ametialaste ülesannete mõistet ning ringkonnakohus on püüdnud seda sisustada kriminaalasja materjalides olevate õigusaktide kaudu, mis aga on viinud J.M. kaitseõiguse rikkumisele " sellele, et J.M. ei teadnud täpselt, milles teda süüdistatakse, kuigi oleks vastavalt KrMK § 351 lg-le 2 pidanud teadma. Kassator rõhutab, et vastavalt Riigikohtu otsusele III-1/1-30/95 on kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks süüdistuse puudulik formuleerimine, vastavalt Riigikohtu otsusele III-1/1-25/95 aga kaitseõiguse rikkumine. Edasiselt märgib kassaator, et ringkonnakohus on jätnud sisuliselt motiveerimata, milles seisnes esimese astme kohtu ebaõige hinnang faktilistele asjaoludele hinnangu andmisel ja seetõttu on ringkonnakohtu lahend vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mis on esitatud lahendites 3-1-1-12-98 ja 3-1-172-98: seisukohaga, mille kohaselt peab apellatsioonikohus AKKS § 32 lg 3 alusel kohtuotsust tehes eriti hoolikalt suhtuma tõendite kontrollimisse ja hindamisse. Samuti on ringkonnakohus kassaatori arvates jätnud motiveerimata, mispärast ei arvesta ta kohtualuste üheste ja järjepidevate ütlustega toimunu kohta, eirates Riigikohtu lahendit 3-1-1-52-96 ning jättes sellega kohtuotsuse sisuliselt motiveerimata, mis on AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. II Menetlus Riigikohtus
3. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust rõhutades eriti seda, et J.M. süüditunnistamisel KrK § 1611 järgi on jäetud tuvastamata, milles täpselt seisnes J.M. poolt ametiülesannete täitmine talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal. Ka J.M. ise toetas kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Prokuröri seletuses taotleti ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, l e i d i s: 7.1 Ringkonnakohtu otsuses on põhjendatult loetud tuvastatuks, et J.M. isikuna, keda kannatanu teadis kui politseitöötajat, asus öösel vastu
5. septembrit
6. a tegutsema politseitöötajana ja sisuliselt täitma oma ametiülesandeid hiljemalt hetkest, mil ta lükkas kannatanu M.V. oma teenistusautosse kavatsusega toimetada ta politseiprefektuuri. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses väidetuga, et teenistusvälisel ajal on politseinikul õigus eraelule ja võrdsele kohtlemisele EÕIK ja PS § 12 mõttes ja lubamatu on isikute diskrimineerimine seepärast, et nadon näiteks politsei teenistuses. Kuid öeldu kehtib tõepoolest vaid hetkeni, mil politseinik väljub eraelu sfäärist ja asub faktiliselt täitma oma tööalaseid ülesandeid. Nende ülesannete täitmisele asumisel on politseinikul tunduvalt enam õigusi kui tavakodanikul ja mõistetavalt peab ta seetõttu arvestama ka võimalusega, et kõnealuste õiguste mittekohane kasutamine võib kaasa tuua vastutuse, sealhulgas ka kriminaalvastutuse. Vastupidiselt kassaatorile on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ebavõrdse kohtlemisega oleks tegemist hoopis juhtudel, mil politseinikele nende tegevuses tavakodanikega võrreldes suuremate õiguste andmisega ei kaasneks nende suuremat vastutust. Kassaatori viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-10-97 ei ole asjakohane põhjusel, et J.M. puhul ei ole keegi kahelnud selles, et ta on ametiisik ja vaidlus seisnes üksnes selles, kas ta pani talle inkrimineeritud teo toime ametiisikuna. Sellele küsimusele on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses vastatud veenvalt positiivselt. 7.2 Kriminaaltoimiku materjalidest lähtuvalt ei saa nõustuda kassaatori väitega, et J.M. ei olevat täpselt teadnud, milles teda süüdistatakse. Süüdistatavana ülekuulamisel (kriminaaltoimiku leht 50 pöördel) on J.M. kinnitanud, et süüdistus KrK § 1611 ja § 107 lg 1 järgi on talle arusaadav, kuid ta ei tunnista end süüdi. Kriminaaltoimiku materjalidega tutvumisel (kriminaaltoimiku leht 67 pöördel) on J.M. avaldanud, et kriminaaltoimiku materjalid on talle arusaadavad ja tal ei ole täiendusi ega taotlusi. Ka kohtuistungil esimese astme kohtus (kriminaaltoimiku leht 119) on J.M. kinnitanud, et süüdistuse sisu on talle arusaadav, kuid süüdi ta end ei tunnista. Seega puudub ka alus väita, et J.M. suhtes oleks rikutud KrMK § 351 lg-s 2 sätestatut ning et kriminaalasja menetlemisel poleks järgitud Riigikohtu otsustes III-1/1-30/95 ja III-1/125/95 fikseeritut. 7.3 Kassaator on põhjendatult osundanud Riigikohtu otsustele, mille kohaselt ringkonnakohus peab eriti hoolikalt põhjendama enda otsust siis, kui ta teeb ühe AKKS § 32 lg-s 3 ettenähtud lahendeist. Kuid käsitletava kriminaalasja puhul lahknesid maa- ja ringkonnakohtu seisukohad tegelikult vaid küsimuses, kas J.M. täitis talle inkrimineeritud tegevuse ajal ametiülesandeid või mitte. Oma seisukoha erinevust selles suhteliselt kitsas küsimuses on ringkonnakohus põhjendanud piisavalt. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
7. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus J.M.

§ 1611järgi jätta muutmata.

1. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
2. oktoobril
3. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep