3-1-1-92-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. oktoobril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul koh

§ 100

järgi ja B.L.

§ 180järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A.K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, B.L. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse varasem käik

1. A.K. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et ta
2. mail
3. a, olles alkoholijoobes, tappis R vallas H-s tahtlikult ja isiklikul ajendil kolme kirvelöögiga kõri piirkonda T.U.. B.L. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 180 järgi selles, et ta
4. mail
5. a, olles saanud A.K-lt teada, et viimane oli eelmisel päeval tapnud T.U., aitas A.K-l matta T.U. laiba H-s asuvale tühermaale eesmärgiga varjata esimese astme kuritegu.
6. Rapla Maakohtu
7. märtsi
8. a otsusega mõisteti A.K. süüdistuses KrK § 100 järgi ning B.L. süüdistuses KrK § 180 järgi õigeks. Maakohus tuli järeldusele, et A.K. süü T.U. tapmises pole tõendatud ning A.K. võttis süü omaks üksnes hirmust tunnistaja R.K. ees. B.L.e õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 180 järgi põhistas maakohus asjaoluga, et kuna pole tõendatud A.K. süü T.U. tapmises ning pole võimalik järeldada, et toime on pandud esimese astme kuritegu, siis ei saa ka B.L. esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamises süüdi tunnistada. Samas eraldas maakohus
9. märtsi
10. a määrusega T.U. tapmise materjalid kuriteo toime pannud isiku kindlakstegemiseks. A.K. suhtes varem valitud tõkendi "vahi all pidamise" jättis maakohus muutmata.
11. Rapla Maakohtu
12. märtsi
13. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Rapla Prokuratuuri prokurör Liia Piirisalu, kes taotles maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist selles sisalduvate järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning kohtualuste süüditunnistamist kuritegudes, milles süüdistatutena olid nad kohtu alla antud.
14. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. mai
16. a otsusega jäeti Rapla Maakohtu
17. märtsi
18. a otsus muutmata ning esitatud apellatsioonprotest rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid uuesti korrata. Vastupidiselt apellatsioonikohtu istungil tehtud prokuröri taotlusele, mõista A.K. süüdi KrK § 180 järgi, leidis kriminaalkolleegium, et selline süüdistuse muutmine ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik, sest see tooks kaasa eelotsustusliku kohtulahendi tunnistaja R.K. suhtes, keda on kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal alust T.U. tapmises kahtlustada. Kohtuotsuses märgiti, et kui kohtueelne uurimine tuvastab, et T.U. tapmine tundmatu isiku poolt on käsitatav esimese astme kuriteona, siis võib kõne alla tulla A.K. kriminaalvastutusele võtmine KrK § 180 järgi. Veel märgiti ringkonnakohtu otsuses, et A.K. käitumises võib olla KrK § 1991 ettenähtud kuriteokoosseis, sest ta torkas enne T.U. maha matmist kannatanul silmad välja. Kuid A.K. süüdistuse ümberkvalifitseerimine ka kriminaalkoodeksi viimatinimetatud paragrahvi järgi ei ole kohtuotsuse kohaselt ilma uue süüdistuse esitamiseta võimalik, sest see tooks kaasa kuriteosündmuse muutumise. Siinkohal viitas ringkonnakohus Riigikohtu
19. juuni
20. a otsusele nr 3-1-3-19-96 (avaldatud RT III 1996, 23, 304), mille kohaselt saavad kohtuliku arutamise esemeks olla vaid need kuriteoepisoodid, milles süüdistatav on kohtu alla antud. Nõustudes maakohtu otsuses toodud põhistusega B.L.

§ 180

järgi, lisas ringkonnakohus, et isiku saab võtta kriminaalvastutusele esimese astme kuriteo varjamise eest vaid juhul, kui varjaja oli sellest kindlalt teadlik. Samuti leidis ringkonnakohus, et B.L. kriminaalvastutusele võtmise välistab asjaolu, et otsuse tegemise hetkeks ei olnud kedagi T.U. tahtlikus tapmises süüdi tunnistatud.

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Andres Ülviste, kes taotleb Rapla Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigeksmõistvate otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist Rapla Maakohtule uueks sisuliseks arutamiseks. Kassaator märgib kõigepealt, et ta ei saa küll nõustuda A.K. õigeksmõistmisega KrK § 100 järgi, kuid ei näe võimalust kõnealuse küsimuse edasiseks vaidlustamiseks kassatsiooniastmes. Küll aga vaidlustab ta ringkonnakohtu järgmisi seisukohti. 5.1 Kassaatori arvates ei ole õige seada isiku süüditunnistamist KrK § 180 järgi otsesesse sõltuvusse varjatud kuriteo toimepanija kriminaalvastutusele võtmisest. Kassaatori arvates ei sisalda kriminaalkoodeksi kõnealuse paragrahvi tekst tingimust, mille kohaselt kuriteo varjaja süüditunnistamiseks oleks kindlasti vajalik kuriteo toimepannud isiku tuvastamine. Seesuguse eeltingimuse vajalikkus ei tulene kassaatori arvates ka nimetatud seadusesätte mõttest. Protestis märgitakse, et kohtuliku arutamise tulemina tuvastati üheselt, et A.K. osales T.U. laiba matmises, kaasates sellesse tegevusse ka B.L. ning seetõttu tulekski mõlemad isikud süüdi tunnistada KrK § 180 järgi. Kassaator osutab ka järgmisele vastuolule ringkonnakohtu otsuses. Nimelt väidetakse kohtuotsuse leheküljel 7, et kuna käesolevaks ajaks ei ole kedagi mõistetud süüdi T.U. tahtlikus tapmises, siis ei saa ka B.L. mõista süüdi KrK § 180 järgi. Kohtuotsuse järgmisel leheküljel aga ei välista kohtukolleegium, et juhul, mil kohtueelsel uurimisel tehakse kindlaks T.U. tahtlik tapmine tuvastamata isiku poolt, on võimalik A.K. kriminaalvastutusele võtmine KrK § 180 järgi. Kassaator püstitab küsimuse, et kuna käsitletava kriminaalasja menetlemisel tehti kohtueelsel uurimisel kindlaks T.U. tahtlik tapmine, siis miks jättis kohus A.K. ja B.L. suhtes tegemata süüdimõistva kohtuotsuse. 5.2 Asjakohane ei ole prokuröri arvates ringkonnakohtu otsuses toodud väide, et A.K. süüdi- tunnistamine KrK § 180 järgi tooks kaasa eelotsustusliku lahendi R.K. suhtes. Protesti kohaselt oleks kohus pidanud A.K. süüdi mõistma tuvastamata isiku poolt toime pandud tahtliku tapmise varjamises, mis oleks taolise eelotsustuse välistanud. 5.3 Protesti esitaja vaidlustab ka ringkonnakohtu otsuses sisalduvad järeldused kohtualuste teadlikkuse osas nende poolt varjatud kuriteo raskusastme kohta. Prokurör leiab, et kriminaalasjas esinevad tõendid, mis viitavad T.U. tahtlikule tapmisele ning A.K. ja B.L. arusaamisele nende poolt varjatava kuriteo olemusest. 5.4 Lõpuks märgib kassaator, et ringkonnakohus on hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid valikuliselt ning osade oluliste tõendite tähelepanuta jätmine on kohtuotsuses motiveerimata. II Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör esitatud protesti, kaitsjad taotlesid protesti rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis:
4. Rapla Maakohtu
7. a otsusega mõisteti õigeks A.K. seoses talle KrK § 100 järgi süüks arvatud teo tõendamatusega ning B.L. seoses talle KrK § 180 järgi süüks arvatud teo tõendamatusega. Samal kuupäeval, tuginedes KrMK § 216 lg-le 1, tegi kohus määruse kriminaalasjast materjalide eraldamise kohta (kriminaaltoimiku leht 154). Määruse motiveerivas osas märgitakse : "kohus tuvastas, et A.K. ei pannud toime T.U. tapmist
10. a. Seega kuuluvad T.U. tapmise materjalid eraldamisele kuriteo toimepannud isiku kindlakstegemiseks." KrMK § 216 süstemaatilise tõlgendamise tulemina on alust asuda seisukohale, et selles paragrahvis sätestatakse üldreeglina kriminaalasjast materjalide eraldamist vaid kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus s.o enne kohtuotsuse tegemisele siirdumist ja üksnes mõistetava ning vältimatu erandina on KrMK § 216 lg-s 3 sätestatud, et valeütlusi andnud tunnistaja või kannatanu, samuti valearvamuse andnud eksperdi suhtes toimub kriminaalasjast materjalide eraldamine kohtuliku uurimise ja kohtuvaidluste järgselt. Eelöeldust tulenevalt on põhjust kriminaalasjast materjale eraldada siis, kui kriminaalasjast enesest jääb midagi ka alles, kui eraldamise vajadus tõusetub kohtuliku arutamise eseme suhtes uue kõrvalmotiivina. Seejuures, vastavalt KrMK § 216 lg-le 2, võib kriminaalasjast materjalide eraldamise järgselt kriminaalasja arutamine jätkuda vaid tingimusel, et menetletav kriminaalasi ja eraldatud materjalide pinnalt kujunev kriminaalasi oleksid teineteisest sõltumatud, et nad ei oleks põhimõtteliselt ühendatavad kriminaalasjad KrMK § 218 lg 1 mõttes.
11. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt hakkas käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel kohtul kujunema veendumus, et A.K. ei ole tegelikult tapnud T.U., kuigi ta oli seda kohtueelsel uurimisel korduvalt kinnitanud. Kuid kriminaalasja materjalidest, sealhulgas ka A.K. ja B.L. ütlustest nähtub üheselt seegi, et A.K. poolt antud varasemad ütlused ei ole kaugeltki täies mahus käsitatavad eneserõõnana ja nii tema kui ka B.L. olid igal juhul väga tihedalt seotud kõnealuse tapmisega ning et seetõttu võis kõne alla tulla nende käitumises mingi kuriteokoosseisu olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et olukorras, mil kohtualuse varasemate ütluste tunnistamine eneserõõnaks ei välista kohtualuse seotust kuriteosündmusega absoluutselt vaid võib üksnes anda alust tema tegevuse ümberkvalifitseerimiseks, peaks kohus lähtuma KrMK § 219 lg-st 2 ja § 216 lg-st 2 ning saatma kriminaalasja tervikuna täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Seejuures tuleks § 216 lgs 2 sätestatut tõlgendada selliselt, et kuna põhimõtteliselt eraldatavate materjalide pinnalt tekkivat kriminaalasja ei saaks arutada ilma menetletava kriminaalasjata, siis pole ka mingit vajadust materjalide eraldamiseks ja lähtuvalt KrMK § 216 lg 2 lõpuosas märgitust tulekski saata kogu kriminaalasi täiendavaks uurimiseks.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsuses esitatud seisukohaga, et koos A.K. õigeksmõistmisega KrK § 100 järgi poleks saanud tõusetuda küsimus sellest, kas A.K. ja B.L. saaks tunnistada süüdi KrK § 180 järgi. Ekslik on kassatsioonprotestis esitatud seisukoht, nagu võiks KrK § 180 koosseisuline tunnus " nimelt esimese astme kuriteo toimepanemine " olla tuvastatav ka teisiti kui vaid kohtuotsusega. Prokuröri taotlust, et olukorras, mil ees seisab kohtueelse menetluse vigade parandamine ja isiku tuvastamine, kes tegelikult pani toime T.U. tapmise, tuleks eelnevalt hakata lahendama küsimust selles, kes oli tapmise varjaja, ei saa kuidagi lugeda põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2,§ 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
15. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. mai
17. a ja Rapla Maakohtu
18. märtsi
19. a otsused A.K. ja B.L. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Rapla Maakohtule.
20. Kassatsioonprotest rahuldada.
21. Mõista välja A.K-lt riigituludesse kaitsjatasu 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti).
22. Mõista välja B.L-lt riigituludesse kaitsjatasu 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti). Kohtuotsus jõustub
23. oktoobril
24. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep