Obsah (4)

§ 186§ 45§ 40§ 43

3-1-1-96-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. oktoobril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul k

§ 186järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D.N. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. I D.N. tunnistati 22. jaanuaril 1999. a Tallinna Linnakohtu otsusega süüdi

§ 186

järgi ning teda karistati rahatrahviga saja päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni. Tallinna Linnakohtu 13. mai 1999. a otsusega tunnistati D.N. süüdi

§ 186

järgi ning talle mõisteti karistuseks kaheksa päeva aresti, mis

§ 45alusel loeti kantuks eelvangistusega. Kummagi kohtuotsusega mõisteti D.N.lt Kr

MK § 871 lg 1 alusel välja sundraha 1250 krooni riigieelarve tuludesse. II Tallinna Linnakohtu

1. mai
2. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri abiprokurör Mall Valk. Protestis paluti tühistada Tallinna Linnakohtu
3. mai
4. a otsus mõistetud karistuse osas ning mõista D.N-le karistuseks vabadusekaotus viieks kuuks. Põhjendustena tõi apellant nii kohtualuse isiku (varem karistatud, iseloomustatakse negatiivselt) kui ka asjaolu, et vaidlustatava kohtuotsusega tuvastatud kuriteod pani D.N. toime ajal, mil tema suhtes oli samasuguste kuritegude toimepanemise faktis juba algatatud kriminaalasi. III Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
7. mai
8. a otsus osaliselt, s.o mõistetud karistuse osas. Karistuseks mõisteti kohtualusele

§ 186

järgi rahatrahv 30 päevamäära.

§ 40lg 3 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Tallinna Linnakohtu poolt 22.

jaanuaril

1. a mõistetud karistusega ja lõplikuks karistuseks kahe kohtuotsuse järgi mõisteti rahatrahv saja päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni. Apellatsioonprotest jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonprotest ei kuulu rahuldamisele, kuna ta ei ole kooskõlas karistuse mõistmise põhiprintsiipide ja kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi järgi karistuse mõistmise põhimõtetega. Kohtukolleegium asus seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei ole võimalik kahe erineva kohtuotsusega ühe paragrahvi järgi süüdimõistmisel mõista kohtualusele erinevast liigist karistusi, kui varasemat kohtuotsust ei tühistata ja ei menetleta kuritegusid koos üldises korras. Kuna antud juhul oli olemas Tallinna Linnakohtu jõustunud kohtuotsus
2. jaanuarist
3. a, sai ka vaidlustatud kohtuotsusega analoogilise kuriteo eest mõista karistuseks rahatrahvi. Kuna antud kriminaalasjas oli kohtualune viibinud üheksa päeva vahi all, pidas kriminaalkolleegium võimalikuks vastavalt

§ 40lg 3 sätetele rakendada karistuste katmise põhimõtet.

Apellatsioonikohtu hinnangul võinuks kõik kahe kohtuotsusega tuvastatud D.N. kuriteod olla arutamisel ühel kohtuistungil. Siis olnuks võimalik talle mõista karistus ühe paragrahvi järgi ühe kohtuotsusega. Seetõttu ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks temalt vaidlustatud kohtuotsusega sundraha veelkordset väljamõistmist. IV Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Jaan Naaber. Kassaator leiab, et

§ 40

lg 3 ja

§ 43

lg 2 sätestatud printsiipidega oli apellatsioonprotestis esitatud taotlus kohtualuse karistamiseks vabadusekaotusega absoluutses kooskõlas, seevastu kohtukolleegiumi poolt väljendatud seisukoht aga ilmses vastuolus.

§ 40

lg 3 kehtivast redaktsioonist võib üheselt välja lugeda seadusandja tahet kehtestada kuritegude hiljem tuvastatud paragrahvisisene konkurents, mis võimaldab kohtul mõista isikule õiglane karistus varasema kohtuotsuse tühistamiseta. Jääb selgusetuks, missugustel alustel ja millises korras saaks prokurör esitada taotluse D.N. suhtes

1. jaanuaril
2. a tehtud Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassaator ei pea asjakohaseks ka apellatsioonikohtu väidet, et D.N. kriminaalasjas on õiguskaitseorganite tegematajätmised põhjustanud tema huvide kahjustamise. Prokuröri hinnangul põhjustas selle, et D.N. kuriteod tulid arutamisele kahel erineval kohtuistungil, D.N. ise, kuna jätkas kuritegude toimepanemist isegi pärast esimese süüdistusasja jõudmist kohtusse. Samuti jääb kassaatorile arusaamatuks seos üheksa päeva vahi all viibimise ja

§ 40lg 3 sätestatud karistuste võimaliku katmise vahel.

Andmata hinnangut apellatsioonprotesti motiividele ja sellele, kas vabadusekaotusliku karistuse mõistmine kohtualusele on põhjendatud või mitte, asus kolleegium alusetule seisukohale, et vabadusekaotusliku karistuse mõistmine kohtualusele on võimatu. Seega on ringkonnakohus motiveerimatult kõrvale jätnud apellatsioonprotestis toodud väited ning otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Samuti on kohtuotsuse kassatsioonikorras tühistamise aluseks kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, mis avaldus ringkonnakohtu poolt

§ 40lg 3 sätete rakendamise põhimõtete osas võetud vääras seisukohas.

Kassatsioonprotestis palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsus D.N. süüdistusasjas ning saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus. V Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, kes toetas kassatsioonprotesti ning süüdimõistetu kaitsja, kes taotles ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist, l e i d i s:

§ 40

lg 3 sätestab, et kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises kriminaalkoodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa täies ulatuses või osaliselt või loeb kergema karistuse kaetuks raskema karistusega.

§ 40

lg 4 kohaselt juhindub kohus karistuse liitmisel

§ 43

sätetest.

§ 43

lg 2 sätestab, et eriliigilised põhikaristused liidetakse kõige raskema karistusega, välja arvatud teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguste äravõtmine ja rahatrahv, mis viiakse täide iseseisvalt. Kriminaalkoodeksi kehtivast redaktsioonist lähtuvalt ei olnud apellatsioonikohtul neid takistusi D.N. suhtes karistuse valimisel, millest on arutletud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses ja millest on tuletatud tema faktiline karistusest vabastamine uute kuritegude - Eesti Vabariigi kodaniku passi võltsimise ja selle korduva kasutamise eest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti D.N. uute analoogiliste kuritegude eest kinni

1. detsembril
2. a kui eelmine süüdistusasi oli juba kohtusse saadetud. Kriminaalasjade eraldi menetlemise tingis D.N. enda õigusvastaste tegude kordumine, mitte õiguskaitseorganite D.N. õigusi ignoreeriv tegevus. Seega ei saa nõustuda apellatsioonikohtu kaalutlustega, mille kohaselt puudusid tal seadusest tulenevad võimalused D.N. karistamiseks kuriteolise tegevuse jätkamise eest. Oma järelduste põhistamisel ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi viide Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsusele nr 3-1-1-41-97 asjakohane, kuna P.V. süüdistusasjas oli apellatsioonikohus rikkunud

§ 40lg 3 ja § 43 lg 3 mõttest tulenevaid piiranguid.

Käsitletust järelduvalt nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonprotestis esitatud seisukohtadega D.N. kriminaalõigusliku kohtlemise suhtes. Kaalutlustel, millest tulenevalt D.N. ise oma käitumisega tingis menetluse eraldi kriminaalasjades, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks tema vabastamist sundraha maksmise kohustusest. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2, 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsus D.N. süüdistusasjas.
4. Saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi teisele koosseisule.
5. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.
6. Välja mõista D.N-lt kaitsjatasu 743.40 krooni riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
7. oktoobril
8. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Rätsep Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg