3-1-3-6-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. märtsil 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kalm ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil

§ 195

lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks poolkinnises vanglas. Viru Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsusega tühistati ka Kohtla-Järve Linnakohtu
3. oktoobri
4. a otsus ja G.K. mõisteti selles süüdistuses õigeks, kuid tõkend - vahi all pidamine - jäeti muutmata, sest kohtuotsuse tegemise ajaks oli ta võetud vahi alla ja antud kohtu alla juba järgmises kriminaalasjas süüdistuses KrK § 108 lg 1 ja § 140 lg 1 järgi.
5. Ida-Viru Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega mõisteti G.K.

§ 140lg 2 p-de 1 ja 2; § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 142 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi. Mõistetud karistused liideti Kr

K § 40 alusel osaliselt ning lõplikuks karistuseks mõisteti vabadusekaotus neljaks aastaks poolkinnises vanglas. Kohtuotsus jõustus Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kuulutamisega

1. mail
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsusega määrati G.K-le mõistetud vabadusekaotuse kandmise kohaks kinnine vangla.
5. Kohtla-Järve Linnakohtu
6. novembri
7. a otsusega mõisteti G.K. süüdi ja teda karistati KrK § 140 lg 1 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks ning § 108 lg 1 järgi vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 40 alusel liideti mõistetud karistused täies ulatuses ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest loeti kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas alates
8. detsembrist
9. a. Kohtuotsus jõustus Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kuulutamisega
10. detsembril
11. a.
12. Kohtla-Järve Linnakohtu
13. juuni
14. a määrusega liideti sama kohtu
15. novembri
16. a otsusega G.K-le mõistetud karistusele " kolm aastat vabadusekaotust - KrK § 40 lg 3 alusel osaliselt Ida-Viru Maakohtu
17. märtsi
18. a otsusega mõistetud karistuse " neli aastat vabadusekaotust ärakandmata osa, s. o kolm aastat ja neli kuud vabadusekaotust ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
19. detsember
20. a. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis
21. juulil
22. a eeltoodud määruse muutmata.
23. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. novembri
25. a otsusega tühistati kohtuvigade parandamise korras Kohtla-Järve Linnakohtu
26. novembri
27. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
28. detsembri
29. a otsus G.K. süüdimõistmises KrK § 140 lg 1 järgi ning kriminaalasi saadeti selles osas Kohtla-Järve Linnakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jäeti kohtuotsused muutmata.
30. Kohtla-Järve Linnakohtu
31. mai
32. a otsusega mõisteti G.K.

§ 140lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks.

Linnakohus märkis oma otsuses, et Kohtla-Järve Linnakohtu 18. juuni 1996. a seadusjõus oleva määruse kohaselt tuleb G.K-l kanda alates 6. detsembrist 1994. a viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1998. a otsusega jäeti see kohtuotsus muutmata. 7. G.K. esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles taotles Kohtla-Järve Linnakohtu 18. juuni 1996. a ja Viru Ringkonnakohtu 26. juuli 1996. a määruste ning Kohtla-Järve Linnakohtu 12. mai 1998. a ja Viru Ringkonnakohtu 9. oktoobri 1998. a otsuste tühistamist. Riigikohtu loakogu 9. detsembri 1998. a resolutsiooniga ei antud kassatsioonkaebusele menetlusluba. 8. Riigikohtu loakogu 3. märtsi 1999. a resolutsiooniga anti menetlusluba G.K. avaldusele kohtuvigade parandamiseks. Avalduses taotleb G.K. esmalt Kohtla-Järve Linnakohtu 18. juuni 1996. a ja Viru Ringkonnakohtu 26. juuli 1996. a määruste tühistamist. Seda taotlust on G.K. põhjendanud sellega, et:

1. a)karistuste liitmisel ei võetud arvesse, et tema oli selleks ajaks ära kandnud kuuekuulise vabadusekaotusliku karistuse KrK § 195 lg 2 järgi, millesteda oli süüdi mõistetud Kohtla-Järve Linnakohtu 10. veebruari 1995. a ja 9. oktoobri 1995. a otsustega, kuigi Viru Ringkonnakohtu 13. detsembri 1995. a otsusega mõisteti ta selles süüdistuses õigeks;
2. b)tema karistamist KrK § 195 lg 2 järgi on arvestatud kohtuotsuste tegemisel nii 20. märtsil 1995. a kui ka 13. novembril 1995. a, sest õigeks mõisteti ta alles 13. detsembril 1995.a;
3. c)tema õigusi on rikutud sellega, et tal ei võimaldatud osaleda kohtuistungitel 18. juunil 1996. a ja 26. juulil 1996. a;
4. d)Kohtla-Järve Linnakohtul puudus õigus oma määrusega liita sama astme kohtute jõustunud kohtuotsustega mõistetud karistusi;
5. e)Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1996. a otsusega tühistati kohtuvigade parandamise korras Kohtla-Järve Linnakohtu 13. novembri 1995. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 1995. a otsus tema süüdimõistmises KrK § 140 lg 1 järgi ja seega ei ole õige selle paragrahvi järgi mõistetud karistuse liitmine ülalmärgitud määrustega. Teiseks taotleb G.K. oma avalduses Kohtla-Järve Linnakohtu 12. mai 1998. a ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1998. a otsuste tühistamist. Seda taotlust on ta põhjendanud sellega, et:
6. a)linnakohus hindas olemasolevaid tõendeid ebaõigesti ning kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele;
7. b)tema teo ühiskonnaohtlikkus ja tekitatud kahju olid väikesed ja seetõttu saab tema käitumist käsitleda vaid haldusõigusrikkumisena;
8. c)teistsuguse kohtuotsuse tegemist takistasid seadusjõus olevad Kohtla-Järve Linnakohtu 18. juuni 1996. a ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuli 1996. a määrused;
9. d)kohtuotsusteson jäetud välja toomata tema lõplik karistus mitme kohtuotsuse järgi KrK § 40 lg 3 alusel ja seetõttu ei saa ta aru kui palju on tal veel karistust kanda. Kokkuvõttes taotleb G.K. kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Kohtla-Järve Linnakohtusse. Kohtuistungil Riigikohtus taotles G.K. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa kohtuvea parandamiseks esitatud avalduse rahuldamist. Prokurör taotles avalduse rahuldamist osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Avaldus kohtuvea parandamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. 1. Tühistada tuleb Kohtla-Järve Linnakohtu 18. juuni 1996. a ja Viru Ringkonnakohtu 26. juuli 1996. a määrused. Nimetatud määrused kuuluvad tühistamisele seetõttu, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1996. a otsusega tühistati kohtuvigade parandamise korras Kohtla-Järve Linnakohtu 13. novembri 1995. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 1995. a otsus G.K. süüdimõistmises KrK § 140 lg 1 järgi. Samas aga on nimetatud määrustega liidetud ka seda karistust, mis oli G.K-le mõistetud KrK § 140 lg 1 järgi kohtuotsustega, millised Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega tühistati. Seega on määrustega alusetult raskendatud G.K. lõplikku karistust mitme kohtuotsuse järgi. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist isiku põhiõigusega Põhiseaduse § 20 p 1 järgi, mille kohaselt võib vabaduse võtta vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks, siis leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et selles osas kuulub avaldus kohtuvea parandamiseks läbivaatamisele vaatamata sellele, et on möödunud AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud üheaastane tähtaeg. 1.1 Põhjendatud on avaldaja väide, et tema õigusi rikuti sellega, et tal ei võimaldatud osaleda 18. juunil 1996. a toimunud kohtuistungil, kus karistuste liitmise küsimust arutati. KrMK § 336 lg 5 kohaselt kutsutakse kohtuistungile, kus arutatakse mitme kohtuotsuse täitmisele pööramist, süüdimõistetu ja tema taotlusel ka kaitsja. 18. juunil 1996. a toimunud kohtuistungile aga G.K. ei etapeeritud, kuigi ta oli seda taotlenud ja kohus oli teinud ka määruse G.K. etapeerimiseks kohtuistungile sama küsimuse arutamiseks 14. juunil 1996. a (vt kd 4, t.l 613, 616 ja 647). 1.2 Põhjendatud ei ole avaldaja seisukoht, et karistuste liitmisel oleks kohus pidanud arvestama ka temale 1995. aastal KrK § 195 lg 2 järgi mõistetud karistust. Nii kriminaalasja materjalidest kui ka avaldusest nähtub, et G.K. oli vahi all alates 6. detsembrist 1994. a ja sellest ajast on arvestatud ka temale 1996. aastal tehtud määrustega mõistetud lõpliku karistuse kandmise algust. Seega ei oma tähtsust, et temale oli vahi all viibimise ajal mõistetud vabadusekaotuslik karistus, kuna see tühistati enne karistuste liitmist ja lõpliku karistuse kandmise aja algust on tema suhtes arvestatud alates vahi alla võtmisest. 1.3 Põhjendatud ei ole avalduses esitatud väide, et KrK § 195 lg 2 järgi mõistetud karistust arvestasid kohtud kohtuotsuste tegemisel 20. märtsil ja 13. novembril 1995. a ning seetõttu mõisteti G.K-le raskemad karistused. Esmalt on see väide põhjendamatu juba seetõttu, et avalduses kohtuvea parandamiseks ei ole G.K. taotlenud kohtuvigade parandamist ei Ida-Viru Maakohtu 20. märtsi 1995. a otsuses ega ka KohtlaJärve Linnakohtu 13. novembri 1995. a otsuses. Peale selle nähtub Ida-Viru Maakohtu 20. märtsi 1995. a otsusest, et kohus on vaid märkinud, et G.K. oli süüdimõistetud 10. veebruaril 1995. a Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 195 lg 2 järgi, kuid kohtuotsus ei ole jõustunud, karistatust ta ei oma, vastutust raskendavad asjaolud puuduvad. Seega ei nähtu kohtuotsusest, et G.K. varasem süüdimõistmine mittejõustunud kohtuotsusega oleks kuidagi raskendanud temale selle kohtuotsusega mõistetud karistust. Kohtla-Järve Linnakohtu 13. novembri 1995. a otsuses ei ole aga G.K. karistamist KrK § 195 järgi üldse mainitud. 1.4 Alusetu on ka avalduses esitatud väide, et Kohtla-Järve Linnakohtul puudus õigus oma määrusega liita sama astme kohtute jõustunud kohtuotsustega mõistetud karistusi. Selline õigus on kohtule antud KrMK § 335 järgi. 2. Seoses sellega, et Kohtla-Järve Linnakohtu 18. juuni 1996. a ja Viru Ringkonnakohtu 26. juuli 1996. a määrused kuuluvad ülalmärgitud põhjusel tühistamisele, tuleb tühistada ka Kohtla-Järve Linnakohtu 12. mai 1998. a ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1998. a otsused osas, millega jäeti G.K. lõplikuks karistuseks mitme kuriteo eest Kohtla-Järve Linnakohtu 18. juuni 1996. a määrusega mõistetud karistus " viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas alates 6. detsembrist 1994. a. AKKS § 63 p 3 alusel on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik käesolevas asjas teha uus otsus ja mõista G.K. lõplik karistus KrK § 40 lg 3 ja KrMK § 275 lg 1 p 3 järgi. 2.1. Arvestades asjaolu, et Kohtla-Järve Linnakohtu 12. mai 1998. a otsusega tunnistati G.K.

§ 140lg 2 p 3 järgi kuriteos, mille ta pani toime 27.

oktoobril

1. a, s.o enne tema suhtes
2. märtsi
3. a kohtuotsuse tegemist, kuuluks viimase kohtuotsusega mõistetud karistus põhimõtteliselt liitmisele KrK § 40 lg 3 alusel. Kuivõrd aga Ida-Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a otsusega tunnistati G.K. muu hulgas süüdi ka KrK § 140 lg 2 p 1 ja 2 järgi, siis ei ole sel ajal kehtinud KrK § 40 lg 1 ja 3 redaktsiooni tõttu võimalik liita karistusi, mis on mõistetud küll erinevate kohtuotsustega, kuid kriminaalkoodeksi eriosa ühe ja sama paragrahvi järgi (käesoleval juhul KrK § 140 lg 2 järgi). 2.
6. KrMK § 275 lg 1 p 3 kohaselt on kohtul kohustus süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas näidata ka ärakandmisele kuuluv lõplik karistus. Sellest sättest tulenevalt kuuluvad käeoleval juhul KrK § 40 lg 3 alusel liitmisele järgmised G.K-le mõistetud karistused: - Ida-Viru Maakohtu
7. märtsi
8. a otsusega mõistetud karistus - neli aastat vabadusekaotust. - Kohtla-Järve Linnakohtu
9. novembri
10. a otsusega KrK § 108 lg 1 järgi mõistetud karistus " kaks aastat vabadusekaotust. 2.
11. Kuna G.K-le mõistetud karistused olid liidetud osaliselt ja selles osas ei ole kohtulahendeid vaidlustatud, tuleb ka käesoleval juhul kohaldada karistuste osalist liitmist. Varem oli karistuste osalise liitmise teel G.K. lõplikuks karistuseks mõistetud viis aastat vabadusekaotust, kuid selle hulka oli arvatud osaliselt ka karistus, milline oli G.K-le mõistetud kuriteo eest, milles ta käesolevaks ajaks on süüdi tunnistatud Kohtla-Järve Linnakohtu
12. mai
13. a otsusega KrK § 140 lg 2 p 3 järgi. Eespool märgitud põhjustel aga ei ole seda karistust võimalik G.K-le varem mõistetud karistustega liita. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et G.K-le tuleb mõista lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kergem karistus kui seda on viis aastat vabadusekaotust. 2.4 Avalduses toodud teised põhjendused, mille alusel G.K. taotleb Kohtla-Järve Linnakohtu
14. mai
15. a ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. oktoobri
17. a otsuste tühistamist, ei ole põhjendatud, kuna nendes ei sisaldu AKKS §-s 777 loetletud kohtuvigade parandamise avalduse esitamise aluseid. Eeltoodu alusel ja juhindudes Põhiseaduse § 20 p-st 1 ning AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
18. Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu
19. juuni
20. a ja Viru Ringkonnakohtu
21. juuli
22. a määrused G.K-le erinevate kohtuotsustega mõistetud karistuste liitmise kohta.
23. Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu
24. mai
25. a ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. oktoobri
27. a otsused G.K-le mitme kuriteo eest mõistetud karistuse osas.
28. KrK § 40 lg 3 alusel liita osaliselt G.K-le Ida-Viru Maakohtu
29. märtsi
30. a otsusega ja KohtlaJärve Linnakohtu
31. novembri
32. a otsusega mõistetud karistused ning mõista G.K. lõplikuks ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mitme kuriteo eest neli aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas, millega lugeda kantuks ka Kohtla-Järve Linnakohtu
33. mai
34. a otsusega G.K-le KrK § 140 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistus " üks aasta vabadusekaotust.
35. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda
36. detsember
37. a.
38. Muus osas jätta kohtulahendid muutmata.
39. G.K. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada osaliselt.
40. Välja mõista G.K-lt kohtukulude katteks 318 krooni ja 60 senti kaitsjatasu riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
41. märtsil
42. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Lea Kalm Kohtu liikmed: Ott Järvesaar, Jüri Rätsep