3-3-1-4-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. veebruaril 1999 Harju Maavalitsuse esindaja kassatsioon-kaebuse läbivaatamine omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise asjas Riigikohtu haldu

§ 13

kohaselt eeldati, et abielu vältel soetatud vara oli mehe vara ja seda seni, kuni polnud tõendatud, et vara oli sama seaduse § 27 järgi naise erivara või et tegemist oli naise poolt abiellu kaasa toodud varaga. Kuna M. Kildjer ja A. Kildjer omandasid kinnistu nr. 4352 abielu ajal, siis oli vara õigusvastase võõrandamise ajal selle omanikuks A. Kildjer. Kinnistu nr. 4352 ei olnud

1. mail 1932 sõlmitud abieluvara lepingu objektiks. Tallinna Halduskohtu
2. septembri
3. a. otsusega haldusasjas nr. 4-705/1998 tunnistati Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
4. juuni
5. a. otsus nr. 11839 täielikult seadusevastaseks ja tehti ettepanek asi uuesti komisjonis läbi vaadata ning teha uus otsus. Halduskohus leidis, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni vaidlustatud otsus on motiveeritud ja kontrollitav ning vastab Vabariigi Valitsuse
6. veebruari
7. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktidele 19 kuni
8. ORAS § 11 lg. 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud ehitisega. Sellest tulenevalt on antud juhtumil omandireformi objektiks nii ehituskrunt kui ka sellel asuvad hooned.
9. septembri
10. a. ostu-müügilepingu alusel osteti üksnes ehituskrunt. Hooned sellele püstitas abielupaar Kildjer hiljem.

§-de 11 kuni 13 kohaselt oli abielumees naise seaduslik eestkostja, kes valdas ja valitses kogu ühist vara. Et tunnistada vara naise erivaraks, pidi naine tõendama, et see vara on tema poolt abiellu kaasa toodud, tema jaoks eraldi omandatud või saadud mingil muul moel just nimelt temale. Tol ajal kehtinud Notariseaduse § 321 punkt 1 nõudis erivara kohta märke tegemist kinnistusraamatus. M. Kildjer ja A. Kildjer sõlmisid

1. mail
2. a. abieluvaranduse lahutamise lepingu. See avaldati samal aastal Riigi Teataja Lisas nr.
3. Kohus märkis, et selle lepingu punkt 1 sätestas, et "varandused, mis meie abielupaar Kildier'id kumbki abiellutoonud ja mis kumbki meist abielu kestvusel omandanud või edaspidi omandab, olgu ostu, päranduse või muul teel, peab jääma piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele, kellele see tegelikult kuulub". Sama lepingu punktis 6 oli kirjas, et "Aleksander Kildier'i omandus on praegusel ajal ainult tema seljaskantavad riided ja ihupesu, kuna kõik Mia Kildier'i korteris Tallinnas, Liivalaia uul. nr. 3 k. 2 leiduv pesu, söögi- ja kööginõud ning voodi ja söögilaud Mia Kildier'i omandus on. Kõik meie varanduse hindame meie ükssada

§ 812

järgi oli kinnisvara sissekanne ühe abikaasa nimele kinnistusraamatus tähtis vaid kolmandate isikute jaoks. Ringkonnakohus leidis, et A. Kildjeri ja M. Kildjeri poolt abielu kestel soetatud kinnistu kandmine kinnistusraamatus M. Kildjeri nimele ei tähenda antud juhtumil kinnisvara kuulumist viimasele erivarana. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kinnistusraamatusse oleks tehtud kanne kinnistu kuulumise kohta erivarana M. Kildjerile. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a. otsuse peale esitas Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol kassatsioonkaebuse. Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud kohtumenetluse seadust. Kassaator väidab, et Omandireformi aluste seaduse mõttest tuleneb, et õigustatud subjektide tuvastamisel tuleb lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest. See põhimõte on sätestatud ka Vabariigi Valitsuse
3. augusti
4. a. määruse nr. 161 punktides 15, 18 ja 21, mille kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuvastada isik, kellele vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel.

eristas varaühisust ja vara lahusust. Vaidlusalune õigusvastaselt võõrandatud vara asus Eesti ja Liivimaa maaõiguse kehtivuse piirkonnas, kus kogu vara oli mehe valitsemise all (

III osa § 41).

§ 13järgi eeldati, et abielu ajal soetatud vara on mehe vara.

Et naise poolt omandatud vara oleks omandanud erivara staatuse ka kolmandate isikute jaoks, pidi see sama seaduse § 27 kohaselt olema sõlmitud kindlas vormis (

§ 36

) ja avalikustatud (

§-d 38 ja 94). Asjaolu, et Raasiku vallas asunud ehituskrunt A-18 (kinnistu nr. 4352) koos sellel asuvate ehitistega kuulus erivarana M. Kildjerile, on tõendatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni poolt kogutud arhiividokumentidega. Vastavalt

1. juulil
2. a. notariaalselt sõlmitud ostu-müügilepingule oli maatüki ehituskrunt A-18 ostjaks ja omandajaks M. Kildjer. Maatükk kinnistati
3. septembril 1931 ja kanti maade registri ossa nr.
4. Seda tõendab kohtutoimikus olev kinnistusregistri väljavõte. Asjaolu, et kinnistu nr. 4352 endiseks omanikuks oli M. Kildjer, tõendab ka
5. aprillil 1932 M. Kildjeri ja A. Kildjeri vahel sõlmitud ja notariaalselt tõestatud abieluvaranduse lahutamise leping, mille punkt 1 sätestas, et varandused "mis kumbki meist abielu kestel omandanud, ehk edaspidi omandab, peab jääma piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele, kellele see kuulub". Samuti nähtub Tartu Ajalooarhiivi
6. mai
7. a. arhiiviteatisest nr. 5017/1-25, et arhiivifondi "Tallinna Kinnistusamet" kinnistu nr. 4352 sissekandes on märkusena kirjas, et "kinnistustoimiku dokumendis
8. jaanuarist
9. a. tõendab notar Ed. Juurik, et abielus olev Miia Kildjer toimib iseseisvalt, ilma oma mehe kui abikaasaliku nõuandja loa ja nõusolekuta, abieluvaranduse lahutamise lepingu põhjal, mis on ilmunud Riigi Teataja Lisas nr. 45 -
10. a.". Raasiku valla
11. a. elanike nimekirjas on ehituskrundi nr. A-18 kinnisvara omanikuks märgitud M. Kildjer. Eesti Riigiarhiivi
12. augusti
13. a. teatise nr. 69250/Ha kohaselt on
14. augusti
15. a. dokumendis "Hoonete hindamine" märgitud elumaja omanikuks M. Kildjer. Riigi Statistika Keskbüroo poolt läbi viidud põllumajandusloenduse käigus koostatud maalehel on kinnistu nr. 4352 omanikuks märgitud Miina Kildjer. Eeltoodu põhjal leiab kassaator, et on ümberlükkamatult tõendatud, et kinnistu nr. 4352 kuulus M. Kildjerile erivarana vastavalt

§-le 27, mida A. Kildjer abikaasana aktsepteeris. P. Kildjeri vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kassatsioonkaebuses pole märgitud, millist materiaalõigusnormi ja millist protsessiõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas seadust vääralt. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma isik, kellele see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal, või selle isiku ORAS §-s 8 loetletud pärijad. Omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 2 kohaselt kehtestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 15 alapunkt 2 kohaselt tehakse avalduste ja tõendite läbivaatamisel kindlaks, kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endisele omanikule. Tõendid, mille alusel ÕVVTK kohalik komisjon teeb kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara kuuluvuse, on loetletud sama korra punktis
3. Arvestades Vabariigi Valitsuse
4. augusti
5. a. määrusega nr. 164 tehtud muudatusi, sätestab Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 21, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse
6. a. ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju", kinnistusraamatute sissekandeid, ostu-müügilepinguid, kohtuotsuseid, kinkelepinguid ja pärandite vastuvõtu dokumente. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse avalduses tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega. See säte on kooskõlas Maareformi seaduse § 15 lõikega 4, mille kohaselt kasutatakse maa omandiõiguse tõendamiseks
7. aastal ja järgnenud aastatel Katastri Ameti poolt koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju", kinnistusametite dokumentatsiooni ning Omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 4 nimetatud dokumente. Eeltoodust lähtuvalt tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa võõrandamisaegne omanik kindlaks määrata eeskätt kinnistusraamatu sissekannete ja notariaalselt tõestatud lepingute alusel. Kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 22 kohaselt taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole. Kinnistusraamatu kannete kohaselt omandas Harju maakonnas Raasiku vallas Raasiku ja Kambja mõisast eraldatud ehituskrundi A-8 (kinnistu nr. 4352)
8. septembril
9. a. sõlmitud ostulepingu alusel Miia Ado t. Kildjer. Eesti Ajalooarhiivi
10. mai
11. a. teatises nr. 5017 on kinnistu nr. 4352 kohta märgitud, et "Kinnistustoimiku dokumendis
12. jaan.-st
13. a. tõendab notar Ed. Juurik, et abielusolev Miia Kildjer toimib iseseisvalt, ilma oma mehe kui abikaasaliku nõuandja loa ja nõusolekuta, abieluvaranduse lahutamise lepingu põhjal, mis on ilmunud Riigi teataja Lisas nr. 45
14. a.". Halduskohtu toimikus on väljavõte Riigi Teataja Lisast nr. 45 (
15. juuni 1932), milles Tallinna-Haapsalu rahukogu tsiviilosakond kuulutas oma
16. mai
17. a. määruse täitmiseks, et M. Kildjer ja A. Kildjer on teinud notari juures
18. aprillil
19. a. abieluvaranduse lahutamise lepingu, mille punkt 1 sätestas: "Varandused, mis meie abielupaar Kildier'id kumbki abiellu toonud ja mis kumbki meist abielu kestvusel omandanud või edaspidi omandab, olgu ostu, päranduse või muul teel, peab jääma piiramata omanduseks, pidamiseks ja kasutamiseks sellele abielupoolele, kellele see tegelikult kuulub." Harju maakonnas Raasiku vallas asuva kinnistu nr. 4352 oli M. Kildjer omandanud abilelu kestel ostulepingu alusel. Kohtutoimikus oleval Harjumaa kinnisvarade hindamise komitee
20. jaanuari
21. a. protokolliga nr. 1 kinnitatud dokumendil "Hoonete hindamine" on Harjumaal Raasiku vallas ehituskrundi A-18 ja elumaja omanikuks märgitud Miia Kildjer. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt
22. novembril
23. a. kinnitatud Raasiku asulas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täienduses on natsionaliseerimisele kuuluva maja - Raasiku asula kr. nr. A-18, kinnistu nr. 4352 - omaniku või valdajana märgitud Miia Kildjer. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus asusid seisukohale, et õigusvastase võõrandamise ajal ei olnud Raasiku vallas asunud kinnistu nr. 4352 ja sellel asuvate hoonete omanikuks M. Kildjer. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni vaidlustatud otsus rikub kaebaja õigust ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel saada tagasi tema vanaisale A. Kildjerile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsustes pole märgitud tõendeid, millele rajaneb kohtute järeldus, et taotletav vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel A. Kildjerile. Sellega rikkus ringkonnakohus HKS § 38 lg. 3 ja TsMS § 330 lg.
24. Paljasõnaline ja põhjendamata on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus haldusasja menetlemisel kohtumenetluse seadust. Kuna kassatsioonkaebuses pole märgitud, milliseid kohtumenetluse sätteid ringkonnakohus rikkus, jätab halduskolleegium selle väite tähelepanuta. Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Harju Maavalitsuse esindaja vandeadvokaat Veljo Viiloli kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
25. novembri
26. a. otsus haldusasjas nr. II-3/309/98 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tagastada Harju Maavalitsusele kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub
27. märtsil 1999 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann