Obsah (4)

§ 8§ 7§ 6§ 3

3-3-1-6-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. märtsil 1999 I. Jurno, M. Konno, P. "ukovetsi, V. Solovjovi, T. Eichleri, H. Metsa, V. Uiki, S. Gude, J. Nugise, K. Chagalli, A. Korteli, J. Toompere

§-ga 2 lg. 2, sest need kahjustavad korterivaldajate huve. Kaebustes väideti, et perekond Edenberg lahkus Eestist Saksamaale ümberasujatena

1. a. NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingu alusel. Seetõttu ei ole Ülemnõukogu
2. juuni
3. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 ja Omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 järgi M. Edenbergi väidetaval pärijal K. Trepp'il õigust taotleda vara tagastamist. Kaebajad väitsid, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon pole kontrollinud, kas natsionaliseeritud elamu on endisele omanikule kompenseeritud või mitte.
4. mail
5. a. toimunud kohtuistungil lubas halduskohtunik kaebuse esitajana protsessi Tatjana Muravjova asemel viimase avalduse alusel Kaupmehe 10-10 korteri üürniku Jevgenia Nugise. Tallinna Halduskohtu
6. juuni
7. a. otsusega haldusasjas nr. 3-13/97 tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
8. oktoobri
9. a. otsus nr. 4032 osaliselt seadusevastaseks ja Tallinna Linnavalitsuse
10. jaanuari
11. a. korraldus nr. 244-k tunnistati täielikult seadusevastaseks. Tallinna Ringkonnakohtu
12. detsembri
13. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/262/97 tühistati Tallinna Halduskohtu
14. juuni
15. a. otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks samale halduskohtule teises koosseisus. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebuse esitajate väited selle kohta, et M. Edenberg lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, mistõttu ei kuulu tema tütre varatagastamisavaldus lahendamisele Omandireformi aluste seaduse alusel, vaid riikidevaheliste lepingutega määratud korras. Kuna halduskohus ei vaadanud kaebust läbi kaebajate poolt soovitud ulatuses, rikkus ta HKS § 19 lg.
16. Tallinna Halduskohtu
17. augusti
18. a. otsusega haldusasjas nr. 3-275/98 jäeti Kaupmehe 10 elamu üürnike kaebused rahuldamata. Kohus leidis, et M. Edenbergile kuuluv Kaupmehe 10 elamu natsionaliseeriti
19. a. Kohtuotsuse kohaselt leidis tõendamist asjaolu, et M. Edenbergil oli
20. juunil
21. a. Eesti kodakondsus.
22. a. veebruarikuus lahkus ta ümberasujana koos perega Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel
23. jaanuaril
24. a. sõlmitud lepingu alusel.
25. veebruaril
26. a. tuli M. Edenberg Saksa riigi kodanikuna Eestisse tagasi ja asus elama Tallinnas aadressil Kaupmehe 24-
27. Kohus asus seisukohale, et M. Edenbergil puudus võimalus oma vara üleandmiseks NSV Liidu ja Saksa riigi vahel
28. jaanuaril
29. a. sõlmitud lepingu alusel, sest see natsionaliseeriti juba
30. a. Kuna Kaupmehe 10 endine omanik M. Edenberg suri
31. a., siis tunnistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon õigesti

§ 8lg.

3 p. 1 alusel omandireformi õigustatud subjektiks tema tütre K. Trepp'i. I. Jurno, P. "ukovetsi, V. Solovjovi, V. Hääle, T. Eichleri, H. Metsa, S. Gude, J. Nugise, K. Chagalli, A. Korteli, J. Toompere ja L. Nokkuri esindaja R. Saarma, V. Uik ning R. Polman esitasid halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebused. Apellandid palusid tühistada apelleeritud otsuse ja teha uue otsuse ning rahuldada halduskohtule esitatud kaebused. Apellandid leidsid, et halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
3. augusti
4. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. M. Edenbergile kuuluv majavaldus Kaupmehe 10 natsionaliseeriti, aluseks Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi
5. oktoobri
6. a. seadlus Suurte majade natsionaliseerimise kohta. Kaupmehe 10 majavalduse natsionaliseerimise teade avaldati Eesti NSV Teatajas 1940, nr. 57, art. 657 nr. 1449 all. Ei ole tähtis asjaolu, millal volitatud usaldusisikud natsionaliseeritud maja tegelikult üle võtsid. Ringkonnakohus nentis, et õige on halduskohtu järeldus, et M. Edenbergil puudus võimalus oma vara üleandmiseks NSV Liidu ja Saksa riigiga
7. a. sõlmitud lepingu alusel, sest tema vara natsionaliseeriti juba
8. a. Ringkonnakohus asus seisukohale, et isikutel, kes "lahkusid Eestist
9. jaanuari
10. a. lepingu alusel, on

e kohaselt õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mida nad ei ole nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud". Kaupmehe t. 10 asuv majavaldus natsionaliseeriti omanikult enne tema Eestist lahkumist. Kuna M. Edenberg ei ole seda vara nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud, siis kuulub selle vara tagastamise või kompenseerimise küsimus lahendamisele

alusel, mitte aga riikidevaheliste lepingutega määratud korras. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused R. Polman ning I. Jurno, M. Konno, P. "ukovetsi, V. Solovjovi, T. Eichleri, H. Metsa, V. Uiki, S. Gude, J. Nugise, K. Chagalli, A. Korteli, J. Toompere, L. Nokkuri ja V. Hääle esindaja vandeadvokaat Märt Rask. R. Polman palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a. otsuse ja teha uus otsus ning tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
5. oktoobri
6. a. otsus nr. 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse
7. jaanuari
8. a. korraldus nr. 244-k seadusevastasteks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaal- ja protsessiõiguse norme. Kassaatori arvates ei ole Ülemnõukogu
9. juuni
10. a. otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punkti 5 ja

§ 7lõike 3 sätete vahel sisulist erinevust.

Nendes sätetes on kehtestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud ning ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimused lahendatakse mitte Omandireformi aluste seaduse, vaid tulevikus sõlmitavate riikidevaheliste lepingute alusel. Kassaatori arvates on nimetatud seaduse sätete kontekstis võimaliktõlgendada mõistet "õigusvastaselt võõrandatud vara" kolmel erineval moel, kuid peab õigeks, et mõiste "õigusvastaselt võõrandatud vara" all mõistetakse vara, mis oli enne Saksa riigiga lepingute sõlmimist ümberasunud isikult õigusvastaselt võõrandatud. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel üleantud vara ei kujuta endast õigusvastaselt võõrandatud vara ja sellele ei laiene omandireform. Kassaator märgib, et teise tõlgenduse kohaselt tuleb Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punktis 5 ja

§ 7

lõikes 3 kasutatud mõiste "õigusvastaselt võõrandatud vara" all mõista vara, mis oli õigusvastaselt võõrandatud enne Saksa riigiga lepingute sõlmimist, kui ka nimetatud lepingute kohaselt ja nendes ettenähtud korda järgides üleantud vara. Ühendavaks tunnuseks on sel juhul tingimus, et nii ühe kui teise kategooria vara omanikud lahkusid Eestist nimetatud lepingute alusel. Kassaator leiab, et kolmanda ja ühtlasi äärmusliku tõlgenduse kohaselt mõistetakse eespool nimetatud sätetes mõiste "õigusvastaselt võõrandatud vara" all ainult sellist vara, mis on üle antud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ja korras. Sisuliselt tähendab selline tõlgendus seda, et enne Saksa-Nõukogude vaheliste lepingute sõlmimist õigusvastaselt võõrandatud vara ei kujuta endast õigusvastaselt võõrandatud vara Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punkti 5 ja

§ 7lg.

3 mõttes. Kassaator leiab, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et Saksa ja NSV Liidu

1. a. lepingu objektiks olid nii NSVL aladel asuvate Saksa varade kui ka Saksa varanõuete staatuse määramine. Varanõuetest saab rääkida siis, kui enne
2. a. lepingu sõlmimist oli vara juba natsionaliseeritud. Tegelikult olid
3. a. lepingu objektideks nii ümberasujate juba natsionaliseeritud vara, natsionaliseerimisele kuuluv vara kui ka alles natsionaliseerimata vara. Kassaator väidab, et ringkonnakohus rikkus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg. 4, mis sätestab, et kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu istungil oli eesistujaks kohtunik R. Virkus, kohtuotsuses on eesistujaks märgitud aga kohtunik S. Truman. Vandeadvokaat M. Raski kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

§-s 6 sätestatud vara õigusvastase võõrandamise mõistet. Vara äravõtmine, äraandmine, mahajätmine

§ 6mõttes tähendab seda, et omanik minetab tegeliku võimu asja üle.

Natsionaliseerimisele kuuluva vara nimekirja avaldamine ENSV Teatajas ei võtnud omanikult võimalust oma varaga reaalselt tehinguid teha, rääkimata vara üleandmisest. Kuni pole tõendatud, et M. Edenbergilt võeti reaalselt ära Kaupmehe 10 asuv majavaldus, ei saa välistada tema poolt vara üleandmist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel 1941. aastal. Kassaator leiab, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt

i rakendamise otsuse punkti

1. Ebaõigesti leidis kohus, et isikutel, kes lahkusid Eestist
2. a. lepingu alusel, on

kohaselt õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mida nad ei ole nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud.

i rakendamise otsuse punkt 5 ei anna võimalust selliseks laiendavaks tõlgenduseks. See säte kehtestab üheselt, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega.

ei reguleeri ümberasujate vara tagastamist ega kompenseerimist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus pole piisava põhjalikkusega uurinud kogutud tõendeid, rikkudes sellega TsKS § 231 lg.

1. Ebaõigesti pidas kohus tähtsusetuks asjaolu, et vara taotleja K.Trepp'i varatagastamisavalduses ei olnud märgitud Vabariigi Valitsuse
2. augusti
3. a. määrusega nr. 161 kinnitatud korra punktis 6 kõiki nõutud andmeid. Kassaator leiab, et linnavalitsuse vaidlustatud korraldus ei vasta haldusaktile kehtestatud nõuetele. Akt on antud motiveerimatult, puuduvad viited seadusele. Kohus pole nendele asjaoludele tähelepanu pööranud. Kohus pole hinnanud tõendeid selle kohta, et vara endine omanik M. Edenberg asus pärast Eestisse naasmist
4. a. tööle Revali Kindlustuskomissariaadis tõlgina, kuid vaatamata tema positsioonile ei tagastatud talle Kaupmehe 10 asuvat majavaldust. Antud asjas vajab õiguslikku hinnangut asjaolu, miks tol ajal ei tagastatud M. Edenbergile majavaldust. K. Trepp'i esindajad vandeadvokaadid R. Roosalu ja J. Leppik leiavad, et kassatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Õige on kassaatorite väide, et ringkonnakohus kohaldas seadust vääralt.

§ 3lg.

1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi käigus. Sama seaduse § 7 1g. 1 sätestab nende isikute loetelu, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanikena õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist.

§ 7lg.

2 kehtestab, et välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanikening kodakondsuseta isikute, välja arvatud sama paragrahvi

1. lõike 1.-
2. ja
3. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega. Sama paragrahvi lõige 3, mis kehtestati
4. jaanuaril
5. a. vastu võetud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga 2 ja mis jõustus
6. märtsil 1997, sätestab, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kuna

§ 7

lõige 1 on üldsäte ja sama paragrahvi lõige 3 on erisäte, siis tulenevalt üld- ja erisätte vahekorrast tuleb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute suhtes kohaldada erisätet, s.o. § 7 lg.

1. Selliste isikute puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas neil oli
2. a.
3. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või mitte. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis

§ 7lg.

2 suhtes erisättena Ülemnõukogu

1. juuni
2. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt
3. See kehtestas: "Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras."

§ 7lg.

3 ja Ülemnõukogu

1. juuni
2. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 sätete vahel ei ole sisulist erinevust. Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kasutati terminit "omandireformi õigustatud subjektid" vara tagastamist või kompenseerimist taotlevate isikute tähenduses. Nii Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kui ka

§-s 7 lg. 3 on sätestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seaduseandja nendib, et kuigi on tegemist õigustatud subjektidega

§ 7

mõttes, ei lahendata selliste isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi Omandireformi aluste seaduse alusel. Saksamaale ümberasunud isiku pärijatel, s.o.

§-s 8 sätestatud isikutel, ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Seega ei saa ka ümberasujate pärijate taotlusi lahendada Omandireformi aluste seaduse alusel. Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppega, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Seega, kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse

§ 7lg.

3 alusel rahuldamata jätma. Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse p. 5 ja

§ 7lg.

3 sõnastusest tuleneb, et nendes sätetes peetakse silmas Saksa riigiga sõlmitud lepinguid, mille alusel lahkuti Eestist. Nende sätete sõnastusest tuleneb, et lepingu teiseks pooleks ei pea olema Eesti riik. Seega on Saksa riigiga sõlmitudlepingute alusel Eestist lahkunud isikuteks need isikud, kes asusid Eestist Saksamaale ümber Saksa Riigi ja Eesti Vabariigi vahel

1. oktoobril
2. a. sõlmitud "Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta" ja "Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta
3. oktoobril 1939 sõlmitud protokolli lisaprotokolli" alusel, samuti NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel
4. jaanuaril
5. a. sõlmitud kokkulepete alusel. Antud haldusasjas tuvastati Tallinna Halduskohtu
6. oktoobri
7. a. otsusega, et Tallinnas Kaupmehe 10 asuva elamu endine omanik M. Edenberg lahkus koos perega
8. a. Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel
9. jaanuaril
10. a. sõlmitud kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Ekslikult leidis ringkonnakohus, et isikutel, "kes lahkusid Eestist
11. jaanuari
12. a lepingu alusel, on

e kohaselt õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mida nad ei ole nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud". Kui ümberasujalt oli vara

§ 6

tähenduses õigusvastaselt võõrandatud, näiteks natsionaliseeritud, siis kuulub tema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus

§ 7lg.

3 kohaselt lahendamisele riikidevahelise kokkuleppe, mitte aga Omandireformi aluste seaduse alusel. Kassatsioonkaebustes märgitud väidetel, et ringkonnakohus rikkus kohtumenetluse norme, pole antud juhtumil olulist tähtsust. Seetõttu jätab Riigikohtu halduskolleegium need väited tähelepanuta. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu

1. novembri
2. a. istungi protokoll ei kinnita R. Polmani väidet, et kohtuistungil oli eesistujaks kohtunik R. Virkus, kohtuotsuses on aga eesistujaks märgitud kohtunik S. Truman. Kassatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. novembri
4. a. otsus tuleb tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Juhindudes HKS §-st 57 p. 2 ja §-st 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Rudolf Polmani ja vandeadvokaat Märt Raski kassatsioonkaebused. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. novembri
6. a. otsus haldusasjas nr. II-3/279/98 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tagastada kassatsioonikautsjonid Rudolf Polmanile 550 (viissada viiskümmend) krooni ja advokaadibüroole Teder & Rask 7700 (seitse tuhat seitsesada) krooni. Määrus jõustub
7. märtsil
8. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel