3-3-1-8-99

3-3-1-8-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil 1999 E. B. kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS § 218 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
2. märtsil 1999 avalikul kohtuistungil läbi E. B. kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-79/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa E. B. ja Tartu Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.
6. juunil 1998 koostas Tartu Politseiprefektuuri vanemkonstaabel haldusõiguserikkumise protokolli, mille kohaselt OÜ EW-Reisid juhatuse liige E. B. pani
7. aprillil 1998 toime haldusõiguserikkumise HÕS § 163 järgi. Protokolli kohaselt E. B. "lülitas välja rendigaraaþis oleva elektri, ei lasknud rentnikul ja tema klientidel siseneda renditud garaaþi" ja "kehtestas valduse temale mittekuuluvate autode ja tööriistade ning vara üle, millised kuulusid A. Reäkile ja tema klientidele, samuti keelas rendigaraaþist nende esemete välja viimist ning ka territooriumilt". Andres Reäk oli rentnik vastavalt osaühinguga EW-Reisid sõlmitud rendilepingule. Selle lepinguga anti rentnikule kasutada remondiruumid. Tartu Halduskohtu
8. oktoobri
9. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-998/98 lõpetati HÕS §-st 265 lg. 1 p. 2 juhindudes E. B. haldusõiguserikkumise asjas menetlus, sest haldusõiguserikkumise avastamise päevast oli möödunud üle kahe kuu ja tulenevalt HÕS §-st 30 lg. 1 ei saanud enam määrata halduskaristust. Kohtuotsusega tuvastati, et E. B. oli süüdi omavolis vastavalt HÕS §-le 163, sest tal ei olnud õigust anda korraldust katkestada rentniku varustamine elektriga ja võtta rendile antud ruumides asunud vara OÜ EW-Reisid valdusse.
10. novembril 1998 esitas E. B. apellatsioonkaebuse, milles palus lõpetada asja menetlus HÕS § 218 p. 1 alusel, sest tema käitumises puudus omavoli HÕS § 163 mõttes. Apellatsioonkaebuses väideti veel, et nii haldusõiguserikkumise protokollis kui ka kohtuotsuses ei ole eristatud E. B. kui füüsilist isikut ja kui OÜ EW-Reisid juhatuse liiget. Tartu Ringkonnakohtu
11. detsembri
12. a. otsusega jäeti Tartu Halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et E. B., andes korralduse katkestada rentniku varustamine elektriga, käitus omavoliliselt HÕS § 163 mõttes. Samuti oli omavoli rendile antud ruumides asunud vara võtmine OÜ EW-Reisid valdusse ja rentnikule sissepääsu keelamine rendile antud ruumidesse ning seal asunud vara äraviimise takistamine, mida tehti E. B. korralduse alusel.
13. jaanuaril 1999 esitas E. B. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja lõpetada asja menetlus HÕS § 218 p. 1 alusel. Kassatsioonkaebuses väidab E. B., et tsiviilõiguslikku vaidlust rendisuhete, elektritarbimise ja vara valduse küsimustes ei tohi lahendada rendileandja haldusvastutusele võtmise teel. Ebaõige on käsitada HÕS § 163 mõttes omavolina käitumist, mis on kooskõlas seadustega. Tartu Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Et lahendada tsiviilõiguslik vaidlus rendisuhete, elektritarbimise ja vara valduse küsimustes, oleks E. B. pidanud pöörduma hagiavaldusega kohtusse, mitte aga eirama selliste vaidluste lahendamise korda. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 218 p. 7 alusel tuleb asja menetlus lõpetada, kui asja arutamise momendiks on möödunud selle seadustiku §-s 30 ettenähtud tähtajad. Järelikult oli seaduslik ja põhjendatud Tartu Halduskohtu otsus osas, millega lõpetati selle haldusõiguserikkumise asja menetlus HÕS § 218 p. 7 alusel. Asja menetluse lõpetamise kohustusest HÕS § 218 p. 7 alusel tuleneb, et kohus ei või enam tuvastada isiku süüd või selle puudumist. Haldusõiguserikkumise asja menetluse lõpetamisel ei tehta õigeksmõistvat otsust või süüdimõistvat otsust süüdimõistetu vabastamisega karistusest, sest erinevalt Kriminaalmenetluse koodeksist Haldusõiguserikkumiste seadustikus vastav menetlusnorm puudub. HÕS §-st 265 lg. 1 p. 2 ei järeldu, et vaatamata asja menetluse lõpetamise alustele arutab kohus haldusõiguserikkumise asja lõpuni ja teeb õigeksmõistva otsuse või süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega karistusest. Tartu Halduskohtu
14. oktoobri
15. a. otsusega lõpetati E. B. haldusõiguserikkumise asja menetlus HÕS § 218 p. 7 alusel, kuid kohus rikkus seda sätet, tuvastades otsuses, et E. B. oli süüdi omavolis HÕS § 163 järgi. Seepärast Riigikohtu halduskolleegium tühistab Tartu Halduskohtu otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega tuvastati E. B. süü haldusõiguserikkumises. Nendel põhjustel ei rahulda Riigikohtu halduskolleegium kassatsioonkaebuse esitaja taotlust lõpetada asja menetlus HÕS § 218 p. 1 alusel, s.o. haldusõiguserikkumise sündmuse või koosseisu puudumise tõttu. Juhindudes HÕS §-dest 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada E. B. kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu
16. oktoobri
17. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. 4998/98 ja Tartu Ringkonnakohtu
18. detsembri
19. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-79/98 osas, millega tuvastati, et E. B. oli süüdi omavolis HÕS § 163 järgi. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata. Tagastada E. B. kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
20. märtsil 1999 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel