Obsah (5)

§ 92§ 3511§ 301§ 300§ 324

3-3-1-9-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. märtsil 1999 Tarmo Lai kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtukulude hüvitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), H

§ 92lg 1 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise.

1. augusti
2. a. otsusega nr. 179037 karistas Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve talituse komissar T. Laid haldusõiguserikkumise protokollis märgitud rikkumise eest

§ 92lg 1 alusel rahatrahviga 360 krooni.

Tallinna Halduskohtu

1. oktoobri
2. a. otsusega tühistati Tallinna Liikluspolitsei
3. augusti
4. a. otsus ja asi saadeti Tallinna Liikluspolitseile uueks arutamiseks. Kohus jättis rahuldamata T. Lai taotluse kohtukulude hüvitamiseks motiivil, et esitatud tõendite alusel ei ole võimalik kontrollida kohtukulude suurust ja põhjendatust. Apellatsioonkaebuses palus T. Lai esindaja muuta kohtuotsust kohtukulude väljamõistmise taotluse rahuldamata jätmise osas ja välja mõista Tallinna linna eelarvest T. Lai kasuks 9695,60 krooni kohtukulude katteks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. detsembri
6. a. otsusega jäeti T. Lai esindaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muutis Tallinna Halduskohtu otsust õigusabi tasu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise motiivide osas ja jättis kohtukulude hüvitamise taotluse rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel. Ringkonnakohtu motiivide kohaselt on haldusõiguserikkumise asjades õigusabi hüvitamise kord sätestatud

§ 3511lg-s 1.

Ringkonnakohus leidis, et kuna antud asjas on kohus tühistanud halduskaristuse määramise otsuse protsessinormide rikkumise tõttu ning saatnud asja liikluspolitseile uueks arutamiseks, siis ei lahendanud kohus asja lõplikult ega teinud sisulist otsust T. Lai süü või selle puudumise kohta. Seetõttu ei pidanud kohus otsustama kohtukulude hüvitamise küsimust. Kassatsioonkaebuses palub T. Lai Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. detsembri
2. a. otsust muuta ja teha uus otsus, milles T. Lai kaebus kohtukulude hüvitamise osas rahuldataks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 231 lg-s 5 sätestatud kohtupidamise tava, mille kohaselt teise astme kohus peab kohtuotsuse resolutsioonis märkima, mis osas ja kuidas ta otsust muutis. Kassaatori arvates on ringkonnakohus rikkunud

§ 3511

nõudeid, keeldudes kohtukulude hüvitamisest põhjusel, et kohus ei lahendanud asja lõplikult. Alusetud on kassatsioonkaebuse kohaselt ringkonnakohtu väited, nagu seostuks kohtukulude hüvitamine ainult haldusõiguserikkumise eest karistatud isiku süü olemasolu või selle puudumisega. Kassaator leiab, et kohtukulude hüvitamise osas tuleb analoogia alusel rakendada TsMS

1. peatükis sätestatut ning lähtuda asjaolust, kas kaebus rahuldati täielikult, rahuldati osaliselt või jäeti rahuldamata. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond, et kuna halduskohus tuvastas vaid menetlusnormide rikkumise, siis puudub alus kohtukulude hüvitamiseks. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud vandeadvokaat A. Hallmäe, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
2. Ringkonnakohtu otsus vastab kohtumenetluse seadustes kohtuotsuse suhtes kehtestatud nõuetele.

§ 301

lg 4 kohaselt peavad halduskohtuniku otsusest nähtuma kohtu poolt tuvastatud asjaolud, kohtu järeldus kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud, motiivid, mille järgi kohus ühed või teised tõendid tagasi lükkas, ja sätted, millest kohus juhindus. Neid nõudeid peab ringkonnakohus arvestama ka halduskohtuniku otsust muutes. Otsusest peab ka pärast muutmist ilmnema, millistest motiividest lähtudes on otsus tehtud. Kassatsioonkaebuses viidatud TsMS § 231 lg 5 käsitleb tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse resolutiivosa ja ei ole seetõttu haldusõiguserikkumise asjas kohtuotsuse põhjendava osa muutmisel kohaldatav. TsMS-s ei sisaldu võrreldes

§ 301

lg-ga 4 täiendavaid nõudeid, mis oleksid järgitavad haldusõiguserikkumise asja menetluses. Sellest tulenevalt ei hinda Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu otsuse vastavust tsiviilkohtumenetluse sätetele. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsust õigusabi tasu hüvitamise taotluse osas ja jättis kohtukulude hüvitamise taotluse rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel. Sellest nähtub, et muudetud otsuses on kohtukulude hüvitamist puudutavad esimese astme kohtu motiivid asendatud ringkonnakohtu motiividega. Muudetud otsusest on võimalik üheselt aru saada, millistel motiividel on kohtud taotluse rahuldamata jätnud. 2. Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et kohtukulude hüvitamist on halduskorras karistatud isikul halduskohtus õigus nõuda üksnes asja lõplikul lahendamisel, otsustades süü või selle puudumise küsimuse.

§ 3511

lg 1 sätestab: "Kui kohus tunnistas halduskaristuse määramise otsuse ebaseaduslikuks ja asja arutamisest võttis haldusavastusele võetud isiku esindajana osa advokaat, võib kohus isiku palvel teha määruse advokaadi õigusabi eest tasutud summa temale hüvitamiseks riigi- või kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest.". Antud sätte kitsendav tõlgendamine on ebaõige.

§ 300

lg 2 kohaselt võib halduskohus jätta otsuse muutmata, otsuse tühistada või otsust muuta. Otsuse muutmine või tühistamine on põhjendatud vaid juhul, kui otsus ei ole seaduslik. Seetõttu tuleb halduskaristuse määramise otsuse tühistamist või muutmist alati pidada otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks

§ 3511lg 1 tähenduses.

Seaduse sätte kitsendaval tõlgendamisel tuleb ära näidata põhjus, miks mõnede seaduse tekstiga hõlmatud suhete osas ei saa sätet kohaldada. Ringkonnakohus ei ole näidanud, milles seisneb põhjendatud alus advokaadikulude hüvitamiseks otsuse tühistamisel süü puudumise tõttu ja advokaadikulude mittehüvitamiseks otsuse tühistamisel koos asja uueks arutamiseks saatmisega.

§ 3511

lg 1 kitsendav tõlgendamine on vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega protsessiõiguses. Õiguskaitse on ainult siis efektiivne, kui kohtumenetluses on põhjendatud edasikaebuse korral tagatud õigus advokaadikulude hüvitamiseks. Kohtukulude küsimuse lahendamise edasilükkamine süü küsimuse lahendamiseni ei taga selle õiguse realiseerimist, sest ametiisikul, kellele asja arutamine tagasi saadetakse, puudub pädevus kohtukulusid väljamõista. Kuna ringkonnakohtu motiivid kohtukulude hüvitamise taotluse rahuldamata jätmiseks on ebaõiged, tuleb asi apellatsioonkaebuse lahendamiseks ringkonnakohtule tagasi saata. 3. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil esitas vandeadvokaat A. Hallmägi taotluse hüvitada Tallinna linna eelarvest T. Laile kohtukulud 9699 krooni 72 senti advokaadi õigusabi eest kassatsioonimenetluses. Kassatsioonimenetluse käigus kantud kohtukulude väljamõistmise taotlust on võimalik lahendada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Asja uuel arutamisel tuleb arvestada, et kohtukulude väljamõistmiseks Tallinna linna eelarvest puudub antud haldusõiguserikkumise asjas alus. Tallinna linn, tema asutused ega ametiisikud ei ole käesolevas asjas menetlusosalised. Haldusõiguserikkumise protokolli koostasid ja halduskorras karistamise otsuse tegid Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna ametiisikud. Politseiseaduse § 111 lg 2 kohaselt on politseiprefektuur Politseiameti kohalik täidesaatva riigivõimu volitusi omav asutus. Kui ringkonnakohus leiab, et kohtukulud on antud asjas põhjendatud, tuleb need kulud välja mõista riigilt. Juhindudes

§ 324

lg 1 p-st 2 ja § 311 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Tarmo Lai kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. detsembri
2. a. otsus haldusasjas nr. II-3õ/103/98 ja saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises koosseisus. Tagastada Tarmo Laile kassatsioonikautsjon 635 (kuussada kolmkümmend viis) krooni. Määrus jõustub
3. märtsil 1999 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann