3-3-1-11-99

3-3-1-11-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil 1999 Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS § 64 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
2. märtsil 1999 avalikul kohtuistungil läbi Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-88/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister, Tõnu Ojamaa ja tema esindaja Heldur Tüüts. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.
6. oktoobril 1998 koostas Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna inspektor haldusõiguserikkumise protokolli, mille kohaselt Tõnu Ojamaa "laskis ilma jahiluba omamata talu maal 5 okt metssea. Nülgis ja omastas lihakeha. Naha koos nülgimata peaga viis põllu ja heinamaa piirile. Ei oma jahitunnistust ja jahiõigust". Protokollis märgiti, et selle teoga rikkus T. Ojamaa jahiseaduse § 19 p. 4 ja Jahieeskirjade p. 7 ning kuulub vastutusele võtmisele HÕS § 64 alusel. Protokolli juurde koostati
7. oktoobril 1998 akt loomastikule tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks.
8. oktoobril 1998 saatis Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna juhataja selle haldusõiguserikkumise protokolli koos lisatud dokumentidega arutamiseks Tartu Maakohtu halduskohtunikule. Tartu Maakohtu halduskohtuniku
9. novembri
10. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4140/98 lõpetati HÕS § 218 p. 1 alusel asja menetlus, sest T. Ojamaa ei ole oma tegevusega rikkunud Jahikorralduse seadust ega Jahieeskirju. Samuti jäeti rahuldamata haldusõiguserikkumise protokolli koostanud Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna inspektori taotlus mõista T. Ojamaalt välja loomastikule tekitatud kahju. Kohus leidis, et Jahieeskirjade p. 1 alusel ei loeta jahipidamiseks asulasse tunginud jahiuluki surmamist, kui ta on inimestele ohtlik. Kuna T. Ojamaa surmas metssea Aardla külas, s.o. asulas, ja metssead olid inimestele ohtlikud, siis ei olnud tegemist Jahieeskirjade rikkumisega.
11. novembril 1998 esitas Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister halduskohtuniku otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtuniku otsus ja teha uus otsus, millega kohaldada T. Ojamaa suhtes haldusvastutust HÕS § 64 alusel ning välja mõista loomastikule tekitatud kahju. Apellatsioonkaebuses väideti, et halduskohtunik on vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme. T. Ojamaa tegevus oli vastuolus Jahikorralduse seaduse §-ga 19 lg 4 ja Jahieeskirjade punktiga
12. T. Ojamaa talu maa ei ole asula Jahieeskirjade p. 1 tähenduses. T. Ojamaa ei olnud hädaseisundis. Tartu Ringkonnakohtu
13. detsembri
14. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtuniku otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis samuti,et T. Ojamaa surmas asulasse tunginud, inimestele ohtliku metssea, milleks tal oli õigus Jahieeskirjade p. 1 alusel. T. Ojamaa ei ole rikkunud jahiloomastiku kaitse ja kasutamise korda.
15. jaanuaril 1999 esitas Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uuesti läbivaatamiseks Tartu Linna Halduskohtule. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et keskkonnaministri poolt kinnitatud Jahieeskirjade p. 1 on põhiseadusevastane osas, mis sätestab, et asulasse tunginud, inimestele ohtliku jahiuluki surmamine ei ole jahipidamine. Kuna Jahieeskirjade p. 1 ei ole selles osas antud Jahikorralduse seaduse alusel, siis on keskkonnaminister ületanud oma volitusi ning andnud contra legem määruse, mis selles osas kohaldamisele ei kuulu. Jahieeskirjade kinnitamise ajal kehtinud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse redaktsiooni järgi mõisteti asulatena üksnes linnalisi asulaid. T. Ojamaa haldusvastutuse võiks välistada hädaseisund, kuid kohus ei ole tuvastanud, et T. Ojamaa käitus hädaseisundis. Kassatsioonkaebuses väidetakse veel, et kohus on rikkunud HÕS § 225, sest tõendite hindamisel ei ole tuginetud kõigi asjaolude igakülgsele, täielikule ning objektiivsele uurimisele nende kogumis. T. Ojamaa kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et halduskohtuniku otsus ja ringkonnakohtu otsus on õiged ja nende tühistamiseks puudub alus. Metssea surmamine ei toimunud jahimaal ja jahipidamise käigus, vaid koduõues, sest metsseakari oli inimestele ohtlik. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
16. Vastutus loomastiku kaitse ja kasutamise korra rikkumise eest on sätestatud HÕS §-des 62 ja
17. Seadustiku §-s 62 on ette nähtud rahatrahv kuni viiekümne päevapalga ulatuses loomastiku kaitse ja kasutamise korra rikkumise eest, välja arvatud §-des 63, 64 ja 66 nimetatud haldusõiguserikkumised. Seadustiku §-s 64 käsitletakse vastutust jahiloomastiku kaitse ja kasutamise korra rikkumise eest. Sellise rikkumise eest määratakse karistusena rahatrahv kuni saja päevapalga ulatuses või võetakse ära jahipidamise õigus kuni kolmeks aastaks. Loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse §-st 1 lg 2 tuleneb, et HÕS § 62 ei kohaldata jahipidamisel ja kalapüügil. Järelikult eristab vastutust HÕS § 62 ja 64 järgi see, kas õiguserikkumine toimus jahipidamisel või mitte. Jahikorralduse seadus reguleerib jahimaade ja jahiulukivarude kasutamist. Jahimaa on selle seaduse § 2 järgi jahiulukite vabaks elamiseks sobiv ja jahipidamiseks kasutatav ala. Jahiulukivarude kasutamist reguleerib Jahikorralduse seaduse
18. peatükk. Selle peatüki sätetest järeldub, et jahiulukivarude kasutamist tuleb Jahikorralduse seaduses mõista kui jahipidamist ehk küttimist. Ka Jahikorralduse seaduse § 19 lg 4 reguleerib jahipidamist, mitte aga uluki surmamist muul eesmärgil. Nimetatud sätte alusel tohib maaomanik teatud tingimustel ja Jahikorralduse seaduses sätestatud korras pidada jahti temale kuuluval maaomandil. Jahikorralduse seaduse § 19 lg 4 rikkumine eeldab jahipidamist. Jahipidamise tuvastamiseks on vaja selgitada, kas isiku tegevus oli suunatud jahisaagi saamisele või mõnele muule jahipidamisele omase eesmärgi saavutamisele. Erandina on Jahikorralduse seaduse § 19 lg 2 alusel võrdsustatud jahipidamisega jahimaal jahisaagi või jahipidamisvahenditega viibimine. Kohtud ei ole tuvastanud, et T. Ojamaa pidas jahti, kuigi haldusõiguserikkumise protokollis märgitakse, et T. Ojamaa omastas surmatud metssea lihakeha. Jahikorralduse seaduse § 24 lg 2 alusel kehtestab jahieeskirjad keskkonnaminister. Keskkonnaministri
19. juuni
20. a. määrusega nr. 28 kinnitatud Jahieeskirjade p. 7 kohaselt võib jahti pidada isik, kellel on jahipidamise õigus. Seega eeldab Jahieeskirjade p. 7 rikkumine jahipidamist. Eeskirjade p. 1 kohaselt ei loeta jahipidamiseks asulasse tunginud uluki surmamist, kui ta on inimestele ohtlik. Sellest sättest ei järeldu aga igaühe õigus suvalisel viisil ja korras surmata asulasse tunginud ulukit, kes on inimestele ohtlik. Selle sätte mõte on, et samuti nagu Jahikorralduse seadus, ei reguleeri ka Jahieeskirjad suhteid seoses asulasse tunginud, inimestele ohtliku uluki surmamisega. Looduses vabalt elava looma tõrjet inimese tervise ja vara kaitsmise eesmärgil reguleerivad
21. novembril 1998 vastu võetud Loomastiku kaitse ja kasutamise seaduse
22. peatüki sätted. Neile sätetele vastavaid suhteid reguleeris haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ajal Loomakaitseseadus, mille ülesandeks on looduslikes ja tehistingimustes elavate kõigi loomade, välja arvatud mikroorganismid, kaitse inimese vägivalla eest. Selle seaduse § 3 lg 2 p. 1 kohaselt on looma hukkamine lubamatu tegu, välja arvatud sama seaduse §-s 4 loetletud juhud. Paragrahvi 4 lõikes 1 sätestatakse, millal on looma hukkamine lubatud. Selle sätte punkti 2 alusel on lubatud uluki surmamine küttimisel ja punkti 7 alusel looma hukkamine hädaseisundis. Loomakaitseseaduse § 2 järgi toimub looma hukkamine hädaseisundis siis, kui loomast tulenev oht ähvardab inimeste või loomade elu ja kui seda ohtu pole võimalik kõrvaldada või sellest teost tulenev majanduslik kahju on ärahoitud kahjust väiksem. Loomakaitseseaduse § 8 alusel võetakse seda seadust rikkunud isikud kriminaal-, haldus- või distsiplinaarvastutusele.
23. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 30 lg 7 järgi võib sama seadustiku §-des 62 ja 64 sätestatud haldusõiguserikkumise korral halduskaristuse määrata mitte hiljem kui kahe kuu jooksul haldusõiguserikkumise avastamise päevast arvates. Haldusõiguserikkumise protokoll koostati T. Ojamaa väidetava haldusõiguserikkumise kohta
24. oktoobril
25. Seega on haldusõiguserikkumise avastamise päevast möödunud enam kui kaks kuud, kusjuures halduskohtuniku otsusega lõpetati selle haldusõiguserikkumise asja menetlus haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu ja ringkonnakohus jättis halduskohtuniku otsuse muutmata. Seega ei oleks juba halduskaristuse määramise tähtaja möödumise tõttu enam võimalik T. Ojamaale määrata halduskaristust HÕS § 62 või 64 alusel. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 218 p. 7 alusel tuleb asja menetlus lõpetada, kui asja arutamise momendiks on möödunud selle seadustiku §-s 30 ettenähtud tähtajad. Järelikult tuleks ka selle haldusõiguserikkumise asja menetlus lõpetada HÕS § 218 p. 7 alusel. Seepärast ei saada Riigikohtu halduskolleegium asja uuesti läbivaatamiseks Tartu Linna Halduskohtule. Juhindudes HÕS §-dest 324 lg 1 p. 1 ja 311 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Keskkonnainspektsiooni Tartu osakonna kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
26. detsembri
27. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-88/98 muutmata. Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse. Määrus jõustub
28. märtsil 1999 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann