§-ga 9 lg 1, sest "puuduvad igasugused faktid selle kohta", et tema kui õigustatud subjekt oleks keeldunud ehitise omaniku U. Lüüsiga kokku leppimast hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks. Kaebaja väitis, et Viimsi Vallavalitsus rikkus
M. Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi poolt U. Lüüsile antud individuaalehituskrundi suurendamine polnud otstarbekas ega õige. Kaebaja väitis, et Viimsi Vallavalitsus rikkus vaidlustatud korralduse andmisel Maakorraldusseaduse § 4, Vabariigi Valitsuse
Samas toimikus on AS OPTISET poolt koostatud Eelpere katastriüksuse plaan, millest nähtub, et katastriüksuse mõõdistamine toimus
lg 1 sätestab, et kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramisel lähtus Viimsi Vallavalitsus
§-st 9 lg 1 ja 9, samuti maakorralduse nõuetest ja planeeringu otstarbekusest. Kaebaja väide, et vallavalitsus rikkus Maakorraldusseadusega reguleeritud ümberkruntimise sätteid, on asjakohatu. U. Lüüsile ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel polnud tegemist ümberkruntimisega Maakorraldusseaduse § 16 mõttes. Kuna kaebaja omandas õigustatud subjekti staatuse pärast vaidlustatud korralduse andmist, siis poleks ta saanudki U. Lüüsiga kokku leppida hoonestusõiguse seadmises. A. Roots esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu halduskohtuniku 24. märtsi 1999. a. otsuse ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant leidis, et Viimsi Vallavalitsus rikkus
Kohaliku omavalitsuse ametnikul tekib õigus maa jagamiseks alles pärast seda, kui õigustatud subjekti ja ehitise omaniku vahel on osutunud võimatuks selles sättes märgitud kokkulepete sõlmimine. Antud juhtumil polnud niisuguste kokkulepete sõlmimine võimalik seetõttu, et polnud veel kedagi õigustatud subjektiks tunnistatud. Apellant leidis, et vallavalitsus rikkus korralduse andmisel
lg 9, Maakorraldusseaduse §-des 19, 20, 21, 31 ja 32 sätestatud protseduurilisi nõudeid. Tagastatava maa suuruse vähendamist pole temaga kooskõlastatud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
lg 1 järgi saab ostueesõigusega maad erastada isik, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. Maareformi seaduse § 9 lg 1 p. 1 sätestab, et kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti.
lg 2 alusel võib õigusvastaselt võõrandatud maa ostueesõigusega erastamist alustada enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Ringkonnakohus leidis, et eespool osutatud "sätetest tulenevalt võis Uno Lüüsile maa ostueesõigusega erastamist alustada enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Tal oli väljaspool linna piire ja tiheasustusega ala asuva elamu omanikuna õigus ostueesõigusega erastada õigusvastaselt võõrandatud maad kuni 2 ha, sest sellises ulatuses võib elamu juures oleva maa jätta tagastamata". Ostueesõigusega erastatava maa ja tagastatava maa ulatuse kindlaksmääramisel peab kohalik omavalitsus arvestama ehitise omaniku ja õigustatud subjekti vahel sõlmitud kokkulepetega, kuid selliste kokkulepete puudumine ei takista maa ostueesõigusega erastamise protsessi, kui ehitise omanik ei soovi tema kasuks hoonestusõiguse seadmist. Kuna U. Lüüs ei soovi hoonestusõiguse seadmist, vaid tahab saada maa omanikuks, siis ei oma asjas tähtsust apellandi väited kokkuleppe sõlmimise kohta. Ringkonnakohus asus seisukohale, et antud haldusasjas pole tegemist maa ümberkruntimisega. Vaidlustatud korraldusega otsustas vallavalitsus õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanikule maa ostueesõigusega erastamise küsimuse. Ringkonnakohus leidis, et kaevatav korraldus saab rikkuda A. Rootsi neid subjektiivseid õigusi, mis tal olid selle korralduse andmise ajal. Kaebaja polnud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitaja. Temale loovutati maa tagastamise nõudeõigus alles pärast korralduse tegemist. Kohalik omavalitsus sai ostueesõigusega erastatava maa ulatuse määramisel arvestada vaid asjasse puutuvate isikute, sealhulgas maa tagastamise taotlejate ja moodustatava maaüksuse ostueesõigusega erastaja arvamustega. Maa, mille arvel U. Lüüsi maaüksust suurendati, ei olnud A. Rootsi kasutuses. A. Roots ei olnud ka U. Lüüsile erastatava maatüki suhtes piirinaabriks. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et kuna "kahe maaüksuse vahel on tee, ei piirnenud U. Lüüsi elamu juurde moodustatav katastriüksus maaga, mille ostueesõigusega erastamise õigus oli A. Rootsil korralduse tegemise ajal". A. Roots esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu halduskohtuniku 24. märtsi 1999. a. otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 24. mai 1999. a. otsuse ning teha uus otsus, millega tunnistada Viimsi Vallavalitsuse 21. jaanuari 1997. a. korraldus nr. 61 täielikult seadusevastaseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus materiaal- ja protsessiõiguse norme. Kassaatori arvates eiras ringkonnakohus otsuse tegemisel HKS § 35, sest ta ei arvestanud kaebaja argumente selle kohta, et erastatava maa suuruse ja piiride määramisel rikuti seaduses ettenähtud protseduurireegleid. Kassaator väidab, et kohtud pole "ammendavalt tõestanud, miks U. Lüüsile ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel ei olnud tegemist ümberkruntimisega MKoS § 16 mõistes". Maakorraldusseaduse § 10 lg 3 kohaselt viiakse maakorraldustoimingud läbi maakorralduskava alusel. Antud juhtumil maakorralduskava puudub. Kassaator leiab, et vaidlustatud korraldusega rikkus Viimsi Vallavalitsus
Puuduvad faktid selle kohta, et õigustatud subjekt oleks keeldunud U. Lüüsiga kui ehitise omanikuga kokku leppimast hoonestusõiguse seadmises või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile. Viimsi Vallavalitsus ignoreeris õigustatud subjekti olemasolu. Kassaator leiab, et vaidlustatud korraldusega vähendati tagastamisele kuuluva maa suurust temaga kooskõlastamata. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks Maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras.
lg 1 sätestab, et ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades §-s 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaa"i-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad.
lg 1 järgi võib ostueesõigusega maad erastada selle seaduse §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
lg 6 sätestab, et erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks väljaspool linna kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ning linnades kohalik omavalitsus Planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras. Seega omab antud haldusasjas tähtsust see, kas ehitis, mille juurde maad erastatakse, asub linnaga võrdsustatud tiheasustusega alal või väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal. Maareformi seaduse § 7 lg 4 kohaselt määratakse tiheasustusega alad Planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud maakonna- või üldplaneeringuga, viimase puudumisel kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul maavanema poolt. 2. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 on kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise kord. Selle korra punkt 11 sätestab dokumentide loetelu, mis lisatakse maa ostueesõigusega erastamise avaldusele. Sama punkti alapunkt 4 järgi tuleb maa ostueesõigusega erastamise avaldusele lisada avaldaja kirjalik kinnitus selle kohta, et ta vastab
§-s 223 lg 2 sätestatud sooduskoefitsiendi rakendamiseks nõutavatele tingimustele. Haldusasja juures olevas maa ostueesõigusega erastamise toimikus nr. 1116 on U. Lüüsi avaldus 25. augustist 1997, milles ta ehitise omanikuna annab Viimsi Vallavalitsusele kirjaliku kinnituse selle kohta, et ta vastab
§-s 223 lg 2 sätestatud sooduskoefitsiendi rakendamiseks nõutavatele tingimustele. Sellele tõendile pole kohtud tähelepanu pööranud. Avaldaja poolt esitatud dokumentide ja andmete alusel avab ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamise toimiku ja teostab erastamise vajalikud eeltoimingud. Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 14 järgi, kui maa taotleja ei soovi katastriüksuse moodustamist plaani- või kaardimaterjali alusel või plaanimaterjal ei vasta kehtestatud nõuetele, tellib ta katastriüksuse moodustamise vastavat litsentsi omavalt isikult. Maamõõtja koostab kohaliku omavalitsuse poolt esitatud piiride kulgemise ettepaneku ja muude toimikusse kogutud dokumentide alusel katastriüksuse (erastatava maaüksuse) moodustamise toimiku. Maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 15 sätestab, et pärast katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt fikseerib kohalik omavalitsus oma otsuses järgmised maa erastamise seisukohalt olulised tingimused: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega maareformi seaduse vastavale sättele; andmed erastamist taotleva isiku kohta; maa asukoht; pindala; maa sihtotstarve; maa maksustamishind (krooni ruutmeetrilt või hektarilt) ja vajadusel muud maa erastamise tingimused. Otsuse kinnitatud koopia lisatakse katastriüksuse moodustamise toimikusse. Haldusasja juures olevas maa ostueesõigusega erastamise toimikus on Eelpere maaüksuse piiride kooskõlastuse joonis, mis on koostatud maamõõtja poolt
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.