3-2-1-5-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. jaanuaril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, hageja A. Tammisti ja tema esindaja van

§ 66järgi.

Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et kinkelepingu kehtetuks tunnistamise nõue pettuse tõttu ei ole põhjendatud ega tõendatud. Tõendatud pole, et juba kinkelepingu sõlmimise ajal oli R. Vahtrikul tahe maja müüa ning et R. Vahtrik esitas tahtlikult ebaõigeid andmeid või mõjutas mingil moel A. Tammisti seesmise tahte kujunemist kinkelepingu sõlmimisel. R. Vahtrik asus koos perega elama Kagu t 22 elamusse ja tegi seal remonti. Hageja sõlmis kinkelepingu, teadmata seda, et seaduse järgi ei saa kinkelepingut sõlmida tingimuslikult. Hagejal oli ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest. Ta arvas, et kingitud elamus saab ta elada elu lõpuni ja ta ei näinud ette võimalust, et R. Vahtrik elamu omanikuna võib sellega teha tehinguid.

§ 71

lg 3 kohaselt ei ole oluliseks eksimuseks seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest. Seega on tõendamata, et R. Vahtrik pettuse teel kallutas hagejat sõlmima elamu kinkelepingut. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamise nõue. R. Vahtrikul oli elamu omanikuna seadusest tulenev õigus elamut müüa. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise tõttu ning uue otsusega rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt kinkis A. Tammist

1. augustil
2. a elamu Tallinnas Kagu t 22 oma
3. oktoobril
4. a surnud abikaasa N. Tammiste pojale R. Vahtrikule. Linnakohtu järeldus, et hagejal oli ettekujutus, et ta võib jätkata majas elamist ka pärast kinkelepingu sõlmimist ning et sellise ettekujutuse tekkimist ei mõjutanud kostja, ei ole kooskõlas kohtule esitatud tõenditega. Linnakohus jättis osale tõenditest tähenduse omistamata. Kohtus leidis tõendamist, et kinkelepingut kallutas hagejat sõlmima R. Vahtrik. Ringkonnakohus leidis, et hagejal puudus kinkelepingu sõlmimisel soov oma elamut võõrandada tingimusel, et ta peab sealt lahkuma. R. Vahtriku seletustest nähtub pooltevaheline kokkulepe, mille kohaselt nii hageja kui tema ema kasutusse pidi jääma edaspidi kummalegi üks tuba. Sellise lubaduse andmine enne lepingu sõlmimist on eksitav asjaolu, ilma milleta ei oleks hageja kinkelepingut teinud. Väide, et petetu hingeline seisund ei oma asjas tähtsust, kui tegemist pole vaimuhaigusega, oleks väär. Hageja arsti sõnul oli hageja depressiivne ning äärmiselt masendunud.

§ 72

kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine, kallutamaks teda tehingut tegema. Pettuse mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus petetud poole nõudel kehtetuks. Kehtetuks tunnistatud tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Kuna kinkeleping tunnistatakse kehtetuks

§ 72alusel, siis on see kehtetu algusest peale ja kostjal ei olnud õigust 10.

juulil

1. a elamut võõrandada. Seetõttu tuleb kehtetuks tunnistada ka ostu-müügileping. Kassatsioonkaebuse esitasid R. Vahtrik ja H. Mõttus. Nad paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. R. Vahtriku kassatsioonkaebuse kohaselt pole ringkonnakohus tõendeid, mida pidas ebaõigesti hinnatuiks, vahetult kontrollinud. Samuti ei leidnud tõendamist, et R. Vahtrik kallutas pettusega hagejat kinkelepingut sõlmima. Hageja ei esitanud kohtule kokkulepet, mille kohaselt ta võiks maja kasutada eluaegselt. Sellist kokkulepet pole R. Vahtrik sõlminud ega ka sellist lubadust andnud. Ka ei ole R. Vahtrik taotlenud hageja väljatõstmist eluruumist. A. Tammist ei pea kinkelepingut pettuse teel sõlmituks, vaid seob selle hiljem sõlmitud ostu-müügilepinguga ja ostja hagiga tema eluruumist väljatõstmiseks. Kuna A. Tammist ei põe vaimuhaigust, siis arsti arvamus otsustusvõime langusest ja usaldatavusest ei saa olla seostatav tema poolt tehtud notariaalse tehinguga. H. Mõttuse kassatsioonkaebuses leitakse, et A. Vahtrikul ja A. Tammistil ei olnud enne kinkelepingu sõlmimist kokkulepet, et viimane jääb majja elama. Kinkelepingu vormistamisel
2. augustil
3. a selgitati hagejale selle tagajärgi. Ringkonnakohus, muutes tunnistajate seletustele antud hinnangut, oleks pidanud TsKS § 317 alusel tõendeid vahetult kontrollima või selgitama, miks linnakohtus kogutud tõendeid tuleb teisiti hinnata. R. Vahtrik pole kunagi taotlenud hageja väljatõstmist eluruumist Kagu t
4. Tõendamist ei ole leidnud pettus

§ 72mõttes.

Vastustaja peab kassatsioonkaebusi põhjendamatuteks ja ringkonnakohtu otsust õigeks. Kolleegiumi istungil jäid pooled ja nende esindajad kaebustes ja vastustes esitatud seisukohtade juurde. H. Mõttus lisas, et kohus pole arvestanud hagi aegumistähtaega pettuse teel sõlmitud tehingu vaidlustamiseks. Samuti seda, et asjaõigusseaduse järgi võib asja omandada ka mitteomanikult ja ta ongi elamu heauskne omandaja. Kohtuotsuses puudub viide seadusele, mille alusel tunnistati kehtetuks ostu-müügileping . Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus on leidnud, et ilma lubaduseta anda hageja ja tema ema kasutusse kummalegi üks tuba ei oleks kinkelepingut sõlmitud. Sellise lubaduse tahtlik andmine enne lepingu sõlmimist on eksitav asjaolu ja tegemist on pettusega. Selle ringkonnakohtu seisukohaga ei saa nõustuda.

§ 72

lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine eesmärgiga kallutada teda tehingut tegema. Eksimuseks sama seaduse paragrahv 71 lg 1 kohaselt on tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus nendest, kuid lõike 3 järgi pole eksimuseks seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvate asjaolude kohta. Kui kaua ja millisel õiguslikul alusel hageja saab ärakingitud elamus eluruumi kasutada, see pole mitte kinkelepingu tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus nendest, vaid seaduse mittetundmine ja ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest. Kolleegium peab vajalikuks märkida ka seda, et pettuse puhul võib tahtlus seisneda väidetava petja teadmises, et ta avaldab valet või vaikib tõest eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema. TsMS § 353 lg 1 alusel kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust kassatsioonkaebuse alusel ja piires. Seega jäävad kassatsiooniastmes tähelepanuta H. Mõttuse väited, mida ei esitatud kassatsioonkaebuses. Juhindudes TsMS §-st 363 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. augusti 1998. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebused rahuldada. Tagastada Raimo Vahtrikule 17. septembril 1998. a tasutud kautsjon 1791 (üks tuhat seitsesada üheksakümmend üks) krooni ja Heli Mõttusele 16. septembril 1998. a tasutud kautsjon 1791 (üks tuhat seitsesada üheksakümmend üks) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull