3-2-1-10-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. veebruaril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, hageja S. Serglovi esindaja vandead

§ 18

lg 2 kohaselt loetakse taluseaduse alusel antud maaga võrdseks maa, mis on antud ENSV MN

1. veebruari
2. a määruse nr 71 alusel. Sama määruse alusel anti maa ka O. Hermannile. Talumaa kuulub talupere vara hulka. Kuna kostja ei elanud koos testaatoriga ning nad ei moodustanud taluperet, siis ei päri kostja talumaa põlise kasutamise õigust. Valga Maakohtu
3. mai
4. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tunnistas kehtetuks O. Hermanni vara testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse p 7 maakasutusõiguse pärimise osas. Kohtuotsuse põhjenduste järgi talupere mõiste oli sätestatud Eesti NSV taluseaduse §-s
5. Kostja ei olnud O. Hermanni talupere liige.

§ 18lg 4 sätestab, et maakasutusõigus on päritav ja üleantav talupere liikmele.

Osundatud sätte mõttest tuleneb, et maakasutusõiguse pärib vaid talupere liige. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse ja uue otsusega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi

§ 18lg 4 kohaselt on maakasutusõigus päritav ja üleantav talupere liikmele.

Ringkonnakohus leidis, et nimetatud säte kehtestab kaks iseseisvat alust talumaa põlise kasutamise õiguse üleminekuks: 1) maakasutusõigus on päritav ning 2) maakasutusõigus on üleantav talupere liikmele. Kuna vastavalt

§-le 17 toimub talupere vara pärimine pärimisõiguse sätete alusel, siis ei pea pärija olema tingimata talupere liige.

§ 18

lg 2 kohaselt loetakse Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maaga võrdseks kuni taluseaduse jõustumiseni ENSV Ministrite Nõukogu

1. aasta
2. veebruari määruse nr 71 "Talumajanduse arendamise esmaste abinõude kohta" alusel talude rajamiseks antud maa. O. Hermannile anti maa selle määruse alusel. Seega sai ta talumaa põlise kasutamise õiguse.

§ 18lg 1 kohaselt talumaa põlise kasutamise õigus on päritav.

Pärimisõiguse tunnistuses on õigesti märgitud pärandvara koosseisu maakasutusõigus 25,3 ha maale Pühajärve vallas Kalda talus. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ja teha asjas uue otsuse, millega tunnistada pärimisõiguse tunnistuse punkt 7 kehtetuks. Ringkonnakohtu käsitlus maakasutusõiguse pärimise osas ei vasta seaduse mõttele. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et talupere vara pärimine toimub vastavalt

§-le 17 pärimisseaduse alusel. Maakasutusõiguse pärimine on reguleeritud asjaõigusseaduse rakendusseaduse erinormiga.

§ 18lg 1 viimase lause kohaselt on talumaa põlise kasutamise õigus päritav.

See on üldsäte, mida täpsustab erisättena sama seaduse § 18 lg 4, mille kohaselt maakasutusõiguse pärib vaid talupere liige ja maakasutusõigust saab üle anda ainult talupere liikmele. Ringkonnakohus on asja läbivaatamisel lähtunud üldsättest ning jätnud tähelepanuta § 18 4. lõike.

§ 18

eesmärgiks on maaelu järjepidevuse säilitamine ning maakasutusõiguse seotus taluperega. Vastutaja kirjalikus vastuses leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja kassatsioonkaebus alusetu. Kui seadusandja oleks soovinud reguleerida maakasutusõiguse pärimist pärimisseaduse üldreeglitest erinevalt, siis tuleks erisusi otsida pärimisseaduse rakendussätetest, mitte asjaõigusseaduse rakendussätetest. Pärimisseaduse § 2 järgi on pärandaja vara pärand ning

§ 18järgi on maakasutusõigus päritav.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et pärandajal oli Pühajärve vallas Kalda talus 25,3 ha talumaa põlise kasutamise õigus.

§ 16lg 1 kohaselt kuulub alates 1993.

aasta

1. detsembrist talupere vara taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt. Samast ajast toimus endise talupere vara kui taluperemehe ja tema abikaasa ühisvara pärimine Eesti NSV tsiviilkoodeksi säte kohaselt. Kuna alates
2. jaanuarist
3. a kehtiva pärimisseaduse § 174 tunnistas ENSV tsiviilkoodeksi §-d 531-565 (pärimisõigus) kehtetuks, toimub pärimine pärimisseaduse sätete kohaselt. Talumaa põlise kasutamise õigus oli antud konkreetsele isikule, s.o taluperemehele.
4. juunist
5. a jõustunud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 11 muutis

§ 18

lg 1 sõnastust ja sätestas, et taluperemehel, kellele on antud talumaa põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või tema pärijal on õigus saada talumaa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Talumaa põlise kasutamise õigus on päritav. Seega on

§-s 18 lg 1 üheselt sätestatud, et talumaa põlise kasutamise õigus on päritav ja apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et pärimisõiguse tunnistuse p 7 kehtetuks tunnistamiseks ei ole alust. 2. märtsil 1997. a jõustunud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga 10 täiendati

§ 18

4. lõikega, milles sätestati, et maakasutusõigus on päritav ja üleantav talupere liikmele. Lisaks maakasutusõiguse päritavusele sätestati, et maakasutusõigust saab üle anda talupere liikmele. Seega on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et

§ 18

lg 4 on erisäte

§ 18lg 1 suhtes. Asjasse mittepuutuvad on kassatsioonkaebuse väited talupidamise järjepidevusest. Juhindudes Ts

MS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja A. Kull Liikmed L. Laarmaa, J. Luik