3-2-1-22-99

3-2-1-22-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, F.-S. Lutkati esindajate vandeadvokaatide V. Kõve ja L. Nirgi ning kostja V. Parksepa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. detsembril
4. a Florence-Silvia Lutkati kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsuse Lilien Loik"i ja Florence-Silvia Lutkati hagis elamuühistu Kalda ja Vambola Parksepa vastu elamukooperatiivi Kalda otsuste kehtetuks tunnistamiseks, omandiõiguse tunnistamiseks ja ebaseadusliku valduse lõpetamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Tallinna Linnavalitsuse
7. juuli
8. a korraldusega nr 599-k eraldati Lilien Loik"ile korter elamukooperatiivis Kalda (EK Kalda) asukohaga Tallinnas Katleri 3-
9. Selle korralduse alusel väljastas Tallinna Linna RSN TK Elamute Valitsuse Elamukooperatiivide Organiseerimise Osakond orderi nr 595, millele oli perekonnaliikmena märgitud L. Loik"i tädi Florence-Silvia Lutkat. EK Kalda osamaksuna on tasutud 19 300 rubla. EK Kalda põhikiri registreeriti Tallinna Linna RSN TK Elamute Valitsuses
10. septembril
11. a. EK Kalda õigusjärglaseks on Elamuühistu (EÜ) Kalda, kelle põhikiri registreeriti Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse
12. oktoobri
13. a korraldusega nr
14. L. Loik esitas
15. oktoobril
16. a EK Kalda juhatusele avalduse, milles teatas, et loobub talle eraldatud korterist Katleri 3-40 seoses elama jäämisega EK Masti liikmena oma endisesse elukohta Tallinnas Mahtra 36-
18. novembril
19. a esitas L. Loik EK Kalda juhatusele avalduse, milles palus ennast välja arvata kooperatiivist ning temale kuulunud osamaks üle anda F.-S. Lutkatile. Samal päeval esitas F.-S. Lutkat avalduse EK Kalda juhatusele tema vastuvõtmiseks kooperatiivi liikmeks. EK Kalda juhatuse
20. detsembri
21. a koosoleku otsusega arvati L. Loik kooperatiivi liikmete hulgast välja ning jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse ettepanek võtta kooperatiivi liikmeks F.S. Lutkat põhjusel, et viimased 10 aastat ei ole ta Eestis elanud. Sama otsusega võeti kooperatiivi liikmeks Vambola Parksepp. EK Kalda
22. veebruari
23. a volinike koosoleku otsusega arvati kooperatiivi liikmete hulgast välja L. Loik, kooperatiivi liikmeks võeti V. Parksepp ning keelduti F.-S. Lutkati võtmisest kooperatiivi liikmeks
24. detsembri
25. a kooperatiivi juhatuse otsuses toodud motiividel. Viidates ES §-dele 18 lg 1 ja 2 ning 27, AÕS §-dele 68, 80 ja 81, AÕS RakS §-le 21 lg 1 ja korteriomandiseaduse §-le 3, esitas L. Loik
26. aprillil
27. a hagi EÜ Kalda ja V. Parksepa vastu elamukooperatiivi otsuse kehtetuks tunnistamiseks, millega keelduti korteriosaku vormistamisest F.S. Lutkati nimele, omandiõiguse tunnistamiseks korterile Tallinnas Katleri 3-40 ja korteri ebaseadusliku valduse lõpetamiseks.
28. jaanuaril
29. a esitas F.-S. Lutkat sama sisuga hagi EÜ Kalda ja V. Parksepa vastu.
30. veebruaril
31. a täpsustas F."S. Lutkat oma nõuet ning palus enda kui L. Loik"i perekonnaliikme õiguse tunnistamist osakule EK-s Kalda, kooperatiivi otsuse kehtetuks tunnistamist, millega V. Parksepp võeti kooperatiivi liikmeks, ning kohustada V. Parkseppa lõpetama ebaseaduslik valdus Tallinnas Katleri 3-40 korteri osas. Ühtlasi palus ta end vastu võtta elamuühistu liikmeks ja eraldada talle elamispind Tallinnas Katleri tn 3"
32. F.-S. Lutkat põhjendas oma nõuet sellega, et ta on sündinud Eestis, L. Loik on tema vennatütar, kes elas oma emaga ühetoalises korteris. F."S. Lutkati Tallinnas elamise perioodidel elas L. Loik tema juures.
33. a tuli L. Loik elama tema juurde Saksamaale. Ema sunnil loobus L. Loik esitatud avaldusest Tallinnas Katleri 3-40 korteri osas. Tallinna Linnavolikogu
34. mai
35. a otsus "Elamupoliitika põhisuundade kohta" p-s 5.1 märgitud piirang ei kehti tema osas. L. Loik soovis kooperatiivist välja astuda tingimusega, et osak antakse üle F.-S. Lutkatile. EK Kalda
36. veebruari
37. a volinike koosolek ei olnud kvoorumi puudumise tõttu pädev otsuseid vastu võtma. Tallinna Linnakohtu
38. detsembri
39. a otsusega lõpetati menetlus Tallinnas Katleri 3-40 korterile omandiõiguse tunnistamise nõude osas. Muus osas jäeti hagid EK Kalda ja V. Parksepa vastu rahuldamata. V. Parksepa vastuhagi L. Loik"i vastu EK Kalda liikmete hulka kuulumise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja 10000 krooni saamiseks jäeti rahuldamata. V. Parksepa vastuhagis L. Loik"i ja F."S. Lutkati vastu korteriorderi nr 595 väljaandmise õigustühiseks tunnistamiseks lõpetati menetlus. EK Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise nõudes leidis kohus, et see vaidlus tuleb lahendada õigusaktide alusel, mis reguleerisid eluruumi kasutamist ja kooperatiivi liikmelisust otsuste vastuvõtmise ajal. Sel ajal kehtinud EK § 108 nägi ette, et õigus astuda elamukooperatiivi ja saada kooperatiivi korter on elamistingimuste parandamist vajavatel kodanikel. Elamukooperatiivi liikmeks võis võtta 18"aastaseks saanud kodaniku, kes alaliselt elab asulas, kus moodustatakse elamukooperatiiv ning kes vajab elamistingimuste parandamist vastavalt EK §-le
40. Elamukooperatiivi liikme õigused ja kohustused määrati EK § 115 kohaselt elamukooperatiivi põhikirjaga. EK Kalda põhikirja p 17 järgi oli elamukooperatiivi liikmel muuhulgas õigus anda kooperatiivi liikmete üldkoosoleku (volinike koosoleku) nõusolekul oma osamaks üle temaga alaliselt koos elavale täiskasvanud perekonnaliikmele (abikaasa, vanemad, lapsed), kui ta lahkub kooperatiivist ja asub elama teise elukohta. Poolte seletuste ja L. Loik`i avaldustega
41. oktoobrist
42. a ja
43. novembrist
44. a luges kohus tõendatuks, et L. Loik elas ja soovis elama jääda EK Masti liikmena eluruumi Tallinnas Mahtra tn 36-34 ning soovis välja astuda EK-st Kalda. Tõendatud pole hagejate väited
45. oktoobri avalduse kirjutamisest sunni mõjul. Soovi EK-st Kalda välja astuda kinnitas L. Loik uuesti
46. novembri
47. a avalduses. Seega on L. Loik tahtnud EK-st Kalda välja astuda ja kooperatiiv on tema soovi arvestanud vastavate otsuste tegemisel. L. Loik"i soovi anda osak üle F."S. Lutkatile kooperatiivi volinike koosolek ei rahuldanud. Koosolek tugines põhikirja punktile 7, mille kohaselt võetakse kooperatiivi liikmeks kodanikke, kes pidevalt elavad ja on alaliselt sisse kirjutatud Tallinnas, Maardu linnas või Saue alevis Tallinna Linna RSN TK ja ENSV Ametiühingute nõukogu poolt kinnitatud Tallinnas elamukooperatiivi astuda soovivate kodanikearvestuse eeskirjades ettenähtud aja jooksul, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. F.-S. Lutkat pole tõendanud, et tema kooperatiivi liikmeks vastuvõtmiseks olid nõutavad tingimused täidetud. Kohus luges ka tõendatuks, et hagejad pole perekonnaliikmed: nad ei elanud
48. a koos vaidlusaluses korteris ega mujal ja ei saanud seega omada ühist majapidamist. Kohus leidis, et hagejate väide, mille kohaselt L. Loik esitas avalduse kooperatiivi liikmest lahkumiseks vaid tingimusel, et osak antakse üle F.-S. Lutkatile, on tõendamata. Sellise tingimuse esitamine poleks olnud kooskõlas ka kooperatiivi põhikirjaga. Kohus tuvastas, et kooperatiivi volinikke oli
49. veebruari
50. a volinike koosoleku ajal 55 ja nendest osales koosolekul 38 liiget. Vaidlustatud otsuse poolt hääletas 38 volinikku. Seega hääletas otsuse poolt põhikirja punktis 46 nõutud 2/3 volinikest ja väited koosolekul kvoorumi puudumise kohta on alusetud. Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsusele esitasid F."S. Lutkat ja L. Loik. Viimase loobumise tõttu apellatsioonkaebusest tema kaebuse osas apellatsioonimenetlus lõpetati. F.-S. Lutkati apellatsioonkaebuses paluti linnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi EK Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise osas. Kaebuses vaidlustati linnakohtu seisukoht, et hagejad pole perekonnaliikmed ja väideti, et L. Loik on kogu aeg elanud koos oma tädiga ja olnud tema ülalpidamisel. Samuti peeti alusetuks väidet, et F."S. Lutkat pole 10 aastat elanud Eestis, kuna talle anti Tallinnas Katleri 3-40 korteri võtmed ja sellega valdus ning ta tasus
51. a I kvartalis korteri eest kommunaalmakseid. Arusaamatuks peeti kohtu järeldust kvoorumi olemasolu kohta elamukooperatiivi üldkoosolekul, kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli kohal 28 volinikku, mida on kinnitanud kostja V. Parksepp. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, leides, et kohus on põhjendatult lähtunud EK Kalda otsustele hinnangu andmisel otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud seadustest ja elamukooperatiivi põhikirjast. Kohus on hinnanud esitatud tõendeid ja otsus on tõenditega vastavuses. Kohus jõudis järeldusele, et hagejad ei olnud perekonnaliikmed kooperatiivi põhikirja p 17.4 mõttes, kuivõrd nad ei elanud
52. a koos vaidlusaluses korteris ega ka mujal ning ei omanud ühist majapidamist. Kohtu seisukoht rajaneb esitatud tõenditel ja on kooskõlas vaidlusalusel perioodil EK §"s 51 lg 2 kehtestatud perekonnaliikme mõistega. Ekslikuks peeti apellandi väidet, mille kohaselt L. Loik"ile väljastatud orderil oleva kandega F.-S. Lutkati perekonnaliikmena korterisse kolimiseks on tõendatud, et nad olid perekonnaliikmed. Ringkonnakohus leidis, et
53. veebruaril
54. a oli elamukooperatiivis 55 volinikku ja kuna koosolekul osales 38 volinikku, siis võttis koosolekust osa 2/3 volinikest. Vastuvõetud EK Kalda otsused olid ka vormiliselt kooskõlas põhikirja nõuetega Kassatsioonkaebuse esitas F.-S. Lutkat, kes palus teha asjas uue otsuse, millega: 1) rahuldada tema nõuded ning tuvastada EK Kalda otsuste õigustühisus; 2) kohustada vastustajat võtma ta EÜ Kalda liikmeks seoses L. Loik"i osaku üleandmisega vastavalt nende
55. novembri
56. a taotlustele; 3) kohustada vastustajat talle üle andma Tallinnas Katleri 3-40 asuva korteri valduse; 4) mõista vastustaja kanda kohtukulud. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidi kohus arvestama mitte
57. a, vaid taotluste esitamise ajal
58. novembril
59. a valitsenud õiguslikku olukorda, mil kehtis Tallinna Linnavolikogu
60. mai
61. a otsus. See otsus seisab õigusaktide hierarhias kõrgemal EK Kalda
62. a põhikirjast ning kooperatiivide põhikirjad pidid
63. a vastama sellele otsusele. Põhikirja sätted, mis olid linnavolikogu otsuses sätestatuga vastuolus, ei kuulunud enam rakendamisele. Seega juhindusid kohtud põhikirjast, mis ei olnud enam täies ulatuses kehtiv. Eelnevaga rikuti kassaatori põhiseaduse §-st 12 tulenevat õigust saada seaduse ees koheldud võrdselt kõigi kodanikega. Võrdõiguslikkuse printsiip keelas kassaatorit kohtlemast
64. a kehtinud sätete alusel, kui teisi koheldi
65. a kehtinud sätete alusel. Ka
66. a kehtinud õiguskorras kujutas osaku üleandmise sõltuvusse seadmine perekonnaliikmeks olekust ja teatud ajaperioodil kindlas elukohas elamisest võrdõiguslikkuse põhimõtte olulist rikkumist. Samaaegselt rikuti kassaatori põhiseaduslikku õigust vabale eneseteostamisele ja omandile. Sellest tulenevalt on igaühel õigus sõlmida lepinguid isikutega omal vabal valikul, sealhulgas üle anda osakut elamukooperatiivis. Lahendades hagejate taotlusi linnavolikogu otsuse alusel, ei oleks kassatori põhiseaduslikke õigusi rikutud. Eelnevate kohtuotsustega kinnitatud põhiõiguste rikkumisi ei saa põhiseaduse § 152 kohaselt lubada. Eelnevast tulenevalt olid hagejate
67. novembri
68. a taotlused põhjendatud. L. Loik"i
69. novembri
70. a tingimusliku taotluse võis kas tervikuna rahuldada või tervikuna rahuldamata jätta. Ringkonnakohus on ekslikult tuvastanud, et L. Loik esitas
71. oktoobril
72. a avalduse EK Kalda juhatusele. Nimetatud avaldus oli adresseeritud Tallinna Linna Kooperatiivide Valitsuse juhatajale ega saanud olla aluseks EK Kalda otsusele. Alates
73. a elab kassaator poole aasta kaupa Hamburgis ja Tallinnas, mida teab tõendada tema abikaasa. Seega vastab kassaator linnavolikogu otsuses sätestatud tingimustele. Pärast iseseisvuse taastamist võib elamukooperatiivide tegevustvaadelda vaid kooskõlas kehtiva konstitutsiooniõigusega. Eeltoodust tulenevalt peavad kõik õigustoimingud olema kooskõlas õigusriikluse põhimõttega, mille hulka kuulub ka õiguslik ärakuulamine. Hagejaid
74. veebruari
75. a koosolekule ei kutsutud ja neil puudus võimalus avaldada oma seisukohta. Taotluste menetlemise kohta koostatud protokoll peab sisaldama kohalviibinud volinike nimesid, käsitletud küsimust, selle kohta esitatud seisukohtade olulist sisu ja hääletusele pandud küsimuse täpset formuleeringut, samuti seda, et on tuvastatud asjaosaliste korrapärane koosolekule kutsumine. Viimatinimetatud andmed, samuti koosolekust osavõtnute nimed
76. veebruari
77. a protokollist ei nähtu. Lisatud kooperatiivi liikmete nimekirja järgi oli kooperatiivis 60 liiget, mida kinnitab ka protokoll. Seega oli volinike koosoleku otsustamisvõimelisuseks vajalik 2/3 volinike ehk 40 voliniku kohalolek. Kuna protokolli kohaselt see nii polnud, siis ei olnud volinike koosolek otsusevõimeline. Volinike koosoleku protokoll ei kujuta õigusriiklikult otsust esitatud taotluse kohta. Otsused tuleb pärast asjaosaliste õiguslikku ärakuulamist teha kirjalikult ja põhjendada. Seda pole EK Kalda ega EÜ Kalda tänaseni teinud. Hagejatele pole ühestki kirjalikust otsusest teatatud ega ühtegi kirjalikku otsust kätte toimetatud. Eeltoodust tulenevalt pole õigusriiklikult tehtud tänaseni ühtegi otsust
78. novembril
79. a esitatud taotluste kohta. Ka volinike koosoleku protokoll, mida pole taotluse esitajatele kätte toimetatud, ei saa olla otsus ega seda asendada. Volinike koosoleku otsus, mida pole adressaadile teatavaks tehtud ja kätte toimetatud jääb õigusliku mõjuta. Vastustajad EÜ Kalda ja V. Parksepp palusid kirjalikus vastuses kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Kolleegiumi istungil jäid kassaatori esindajad kaebuses nõutu juurde ja V. Parksepp vastuses esitatud seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja kassatsioonkaebus osaliselt rahuldamisele. Nii enne
80. septembrit
81. a kehtinud TsKS § 336 lg 1 kui ka
82. septembril
83. a jõustunud TsMS § 353 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohtu jaoks oli kehtestatud TsKS §-s 301 lg 1 piirang, mille järgi apellatsioonikohus oli seotud apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidetega. TsKS § 301 lõigetes 2 ja 3 keelati apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida ei esitatud esimese astme kohtus, samuti laiendada pärast apellatsioonkaebuse esitamist kaebust neile kohtuotsuse osadele, mida ei olnud märgitud apellatsioonkaebuses. TsKS § 336 lg 2 kohaselt ei võinud kassaator põhjendada oma seisukohta tõenditega, mida ei esitatud alama astme kohtus, kui ta ei tõenda, et seda ei olnud võimalik varem teha. Põhjendused, miks tõendit polnud võimalik esitada varem, tuli esitada TsKS § 325 lg 2 kohaselt kassatsioonkaebuses. Eeltoodust tuleneb, et ka kassatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku järgi ei võinud kassatsioonkaebuses esitada nõudmisi, mida ei olnud esitatud alama astme kohtutes, esitada uusi tõendeid nende varasema esitamise võimatust tõendamata ja tugineda asjaolule, millele ei tuginetud varem. TsMS § 353 lg 2 keelab expressis verbis kassatsioonkaebuses hagi aluse ja eseme muutmise ning nõuete esitamise, mida ei esitatud varem. Eeltoodu tõttu jätab kolleegium tähelepanuta kassatsioonkaebuse resolutsiooni
84. ja
85. punktis esitatud taotlused, kuna neid ei esitatud apellatsioonkaebuses. Samuti jätab kolleegium tähelepanuta kassaatori väite volinike koosoleku otsuse kehtetusest tema
86. veebruari
87. a volinike koosolekule kutsumatajätmise ja talle koosoleku otsuse saatmata jätmise tõttu. Nimetatud asjaolud ei olnud hagi aluseks. Volinike koosolekule kutsumata jätmisega põhjendas F."S. Lutkat otsuste kehtetust alles kassatsioonkaebuses ja otsuse temale saatmata jätmisega apellatsioonikohtu istungil. Kuna kassatsioonkaebuses viidatud tunnistajate ülekuulamist pole varem taotletud, siis on kassatsioonkaebuse väited tunnistajate võimalikest ütlustest asjakohatud. Kolleegium peab alusetuks kassatsioonkaebuse väiteid kassaatori põhiseaduses sätestatud õiguste rikkumise kohta. Hagejate poolt EK-le Kalda avalduste esitamise, nende menetlemise ja avalduste kohta otsuste tegemise ajal Eesti Vabariigi
88. a põhiseadus ei kehtinud. Tagasiulatuvat jõudu ei ole põhiseadusele antud. Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et kohtud pidid vaidluse lahendamisel juhinduma Tallinna Linnavolikogu
89. mai
90. a otsusega heaks kiidetud Tallinna elamupoliitika põhisuundadest. Nimetatud otsusega kiideti heaks elamupoliitika põhisuunad ja kohustati linnavalitsust need aluseks võtma konkreetsete otsuste väljatöötamisel. Seega ei kehtestanud see otsus uusi norme elamukooperatiivi osaku üleandmiseks, vaid andis suunad, millistest lähtudes tuli linnavalitsusel välja töötada otsuste kui volikogu õigustloovate aktide eelnõud. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt
91. mail
92. a vastu võetud seadus Eesti valitsemise ajutise korra alustest p 4 sätestas, et kõik seni Eesti territooriumil toimivad normatiivaktid kehtivad kuni Eesti Vabariigi Ülemnõukogu või Eesti Vabariigi Valitsus neid ei tühista, ei muuda või kui nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega või järgnevate Eesti Vabariigi normatiivaktidega. Seega on kohtud vaidluse lahendamisel põhjendatult juhindunud enne
93. juulit
94. a kehtinud elamukoodeksist ja EK Kalda põhikirjast. Kuna kohtud lahendasid asja seaduse alusel, mille järgi tuli lahendada ka teised analoogilised vaidlused, siis ei tõusetu küsimust võrdõiguslikkuse põhimõtte rikkumisest kassatori suhtes. Samuti ei ole rikutud kassaatori õigust vabale eneseteostusele ja omandile. Elamukooperatiivi liikmeks, kellel oli õigus lahkuda kooperatiivist ja anda osamaks kooperatiivi liikmete üld- või volinike koosoleku nõusolekul üle teisele isikule, oli L. Loik. Osamaksu üleandmise õigust piiras seadus ja EK Kalda põhikiri. See, et L. Loik"i
95. veebruari
96. a koosolekule ei kutsutud, tema avaldus rahuldati osaliselt ning ta arvati kooperatiivi liikmete hulgast välja, ei riku kassaatori õigusi. Eeltoodu võis rikkuda vaid L. Loik"i õigusi, kes enda kooperatiivi liikmete hulgast väljaarvamist pole vaidlustanud ning hagi nõuete osas loobus apellatsioonkaebusest. Kassaatori õigusi võib rikkuda tema elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmata jätmine ja L. Loik`i
97. novembri
98. a avalduse teise taotluse rahuldamata jätmine, milles L. Loik soovis anda oma osamaksu üle kassaatorile. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et L. Loik ei esitanud
99. oktoobril
100. a avaldust mitte EK Kalda juhatusele, vaid Tallinna Linna Kooperatiivide Valitsuse juhatajale. Linnakohtu toimiku 2-979/94 leheküljel 18 on L. Loik`i
101. oktoobril
102. a dateeritud avaldus, mis on adresseeritud EK Kalda juhatajale. Kolleegium leiab, et elamukooperatiivi protokollis fikseeritud otsuse kehtetust ei too kaasa see, et otsust ei vormistatud eraldi dokumendina.
103. a veebruaris kehtinud EK Kalda põhikiri ei näinud sellise rikkumise tagajärjena ette otsuse kehtetust.
104. veebruari
105. a volinike koosoleku otsust on põhjendatud. EK Kalda põhikiri ei kehtestanud
106. a veebruaris volinike koosolekule kutsumise korda ja kutsumise tõendatuse kajastamise nõuet protokollis. Kassatori õigusi ei riku see, kas ja kuidas kutsuti koosolekule volinikud. Kassaatori õigusi võib rikkuda põhikirjas nõutud 2/3 volinike puudumine tema elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmisest keeldumise otsustamisel. Apellatsioonkaebuses vaidlustati volinike arv, kes hääletasid kassatorile osamaksu üleandmise vastu. Seda, et
107. veebruaril
108. a eelnimetatud otsuse vastuvõtmise ajal oli elamukooperatiivis 55 volinikku apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud. Seega jääb tähelepanuta kassaatori väide, et kooperatiivis oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal 60 volinikku. Ringkonnakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele. EK Kalda põhikirja p 46 lg 4 kehtestas nõude, et koosoleku protokolli esimest eksemplari koos registreerimislehega säilitatakse kooperatiivis. Seega oli nõutav koosolekust osavõtjate registreerimine ja registreerimislehe säilitamine koosoleku protokolli juures. Apellatsioonikohus luges
109. veebruari
110. a koosolekust osa võtnud ja vaidlustatud otsuste poolt hääletanud volinike arvu " 38 " tõendatuks ainult koosoleku protokollis märgitud volinike arvuga. Ringkonnakohus pole andnud hinnangut apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt F."S. Lutkatit puudutava otsuse vastuvõtmisel osales 28 volinikku. See väide rajanes V. Parksepa kohtuotsuses fikseeritud seletusele. Kassaatori taotluse kohtukulude väljamõistmiseks jätab kolleegium käsitlemata, kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
111. aprilli
112. a otsus tühistada osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu
113. detsembri
114. a otsus, millega jäeti rahuldamata Florence-Silvia Lutkati hagi tunnistada kehtetuks elamukooperatiivi Kalda otsused tema elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmisest keeldumise ja Vambola Parksepa elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmise kohta. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Florence-Silvia Lutkatile
115. mail
116. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa , J. Luik, T. Vernik