3-2-1-23-99

3-2-1-23-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. veebruaril
4. a OÜ Uue Tõlla kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. septembri
6. a otsuse Kaarel Loperi hagis OÜ Uue Tõlla vastu 45 842 krooni saamiseks. Pärnu Maakohtule
7. jaanuaril
8. a esitatud hagis palus Kaarel Loper OÜ-lt Uue Tõlla välja mõista 45 842 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt kuulus Tihemetsa Sovhoostehnikumi reformikomisjoni
9. aprilli
10. a otsuse järgi hagejale ühistatud varas 23 040 krooni, mille kohta anti
11. aprillil
12. a tõend nr
13. Tihemetsa Sovhoostehnikumi õigusjärglane hoiuühing Tihemetsa Varad andis
14. jaanuaril
15. a nimetatud summa kohta välja võlakohustuse nr 196, mille järgi hoiuühing kohustus selle summa hagejale välja maksma ositi 4 aasta jooksul. Võlakohustuses näidatud summast on hageja kätte saanud vaid 5110 krooni 80 senti. Arvestades Statistikaameti õiendit tarbijahinnaindeksi muutuse kohta, tuleb hageja kasuks välja mõista aga 45 842 krooni. Inflatsioonikoefitsiendi arvestamist nägi ette eelnimetatud võlakohustuse
16. punkt. Tuginedes TsK §-dele 173, 174 ja 222 ning TsÜS § 112 lg 2 p-le 5, maakohus rahuldas hagi ning mõistis hagetava summa välja hoiuühingu Tihemetsa Varad õigusjärglaselt OÜ-lt Uue Tõlla. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võttis hoiuühing Tihemetsa Varad
17. jaanuaril
18. a endale kohustuse maksta hagejale kompensatsioon ühistatud vara eest välja rahas kindlatel tähtaegadel. Selle kohta vormistati kirjalik võlakohustus nr
19. Võlakohustuse
20. punkti järgi kohustus hoiuühing maksma hagejale iga aasta lõpuks oleva võla summalt protsente vastavalt Eesti Panga poolt kehtestatud inflatsioonikoefitsiendile hiljemalt järgneva aasta
21. aprilliks. Võlakohustuses protsendi määra märkimata jätmine ei oma asjas tähtsust, kuna seda ei olnud võlakohustuse vormistamisel võimalik ette näha. Hageja arvutused on õiged. Arvutuste aluseks on võetud Statistikaameti poolt hagejale saadetud kirjas näidatud tarbijahinnaindeksid. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Hageja oli põllumajandusreformi õigustatud subjekt, kohustatud subjektiks tema suhtes oli Tihemetsa Sovhoostehnikum. Hageja oli õigustatud saama ühistatud vara eest kompensatsiooni, mille suurust kinnitas
22. aprilli
23. a tõendiga nr 23 sovhoostehnikumi reformikomisjon. Hoiuühing Tihemetsa Varad kohustus maksma hagejale kompensatsiooni välja nelja aasta jooksul rahas, sõlmides
24. jaanuaril
25. a võlakohustuse nr
26. Hageja sai osaliselt oma kompensatsiooni kätte natuuras. Hoiuühingu
27. juuni
28. a teatise nr 33 kohaselt oli võla jääk 17 929 krooni 20 senti. Maakohus on leidnud õigesti, et kostja kui hoiuühingu Tihemetsa Varad õigusjärglane ei täitnud võetud kohustust nõuetekohaselt. Võlakohustuse sõlmimisega oli hageja osas põllumajandusreformi seaduse sätete toime lõppenud. Seega oli hagejal õigus nõuda võlakohustuse täitmist üldistel alustel lähtuvalt tsiviilkoodeksi sätetest. Inflatsioonikoefitsiendist (käesoleval ajal määratleb siseriiklikku inflatsiooni tarbijahinnaindeks) sõltuva protsendi maksmise kohustuse ettenägemine võlakirjas ei olnud vastuolus seadusega. Protsendi arvuline mittemärkimine oli põhjendatud, sest raha ostujõu languse täpne prognoosimine ei olnud võimalik. Tarbijahinnaindeksi õigsust ei ole kostja vaidlustanud. Kassatsioonkaebuse esitas OÜ Uue-Tõlla, kes palus ringkonnakohtu otsuse tühistada väljamõistetud summa suuruse osas. Kassatsioonkaebuse kohaselt on põhjendamata kohtu seisukoht, et intress võlakohustuse jäägilt võrdub aasta inflatsioonikoefitsiendiga. Selline protsendi määr ei tulene võlakohustuse mõttest ega tekstist. Hoiuühistu ei kehtestanud võlakohustuse protsenti, mis võrduks inflatsioonikoefitsiendiga. Kassaator lisas kaebusele koopia Tihemetsa Sovhoostehnikumi reformikomisjoni
29. jaanuari
30. a koosoleku protokollist nr 25, väites, et seda ei olnud tal võimalik varem kohtule esitada, kuna see oli antud arhiivi. Kassaator on seisukohal, et kuna sellel koosolekul otsustati põllumajandusreformist tulenevates võlakohustustes rakendada inflatsiooniprotsendi määrana 8%, siis võlgneb kassaator hagejale koos intressidega 21 025 krooni 80 senti. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on õige. Vastustaja leiab, et tarbijahinnaindeksi arvestamata jätmise korral saaks ta kahju. Inflatsiooni 100%-lise arvestamise kohustus tuleneb võlakohustuse punktist
31. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. TsMS § 353 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel ja piires, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Sama paragrahvi
32. lõike järgi saab Riigikohtu otsus põhineda vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Maakohtu otsusega tuvastati, et
33. jaanuari
34. a võlakohustuse
35. punkti järgi kohustus hoiuühing Tihemetsa Varad, kelle õigusjärglane on kostja, maksma hagejale iga aasta lõpuks oleva võla summalt protsente vastavalt Eesti Panga kehtestatud inflatsioonikoefitsiendile hiljemalt järgneva aasta
36. aprilliks. Kohus on otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et kostja on kohustatud seda punkti täitma, vaatamata sellele, et protsendi määra polnud võlakohustuses arvuliselt märgitud. Apellatsioonikohus jättis maakohtu otsuse muutmata, motiveerides kohtuotsuses apellatsioonkaebuse väidetega mittenõustumist. Apellatsioonkaebuses kostja ei väitnud, et tulenevalt Tihemetsa Sovhoostehnikumi reformikomisjoni
37. jaanuari
38. a koosoleku otsusest on võlakohustuse
39. punkti järgi maksmisele kuuluva protsendi määr 8%. Sellest järeldub, et apellatsioonikohus ei saanudki lahendada küsimust reformikomisjoni poolt otsustatud protsendi määra siduvusest pooltele. Tulenevalt TsMS §-st 319 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes kaebuse piirides. Seega on apellatsioonikohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe protsessiosalisele ette võimalust tugineda kassatsioonkaebuses asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud, samuti esitada uusi tõendeid. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
40. septembri
41. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed A. Kull, L. Laarmaa