Obsah (5)

§ 227§ 93§ 231§ 91§ 362

3-2-1-28-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. märtsil 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed T. Vernik ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. v

§ 227

lg 2 kohaselt võis apellatsioonikohus rajada otsuse ainult nendele tõenditele, mida kohtuistungil uuriti. Linnakohus ei põhjendanud oma otsust kriminaalasjas kogutud tõenditega, sest kostja esindaja palus ja hageja nõustus, et kriminaaltoimiku materjalid ja dokumentide kinnitamata koopiad tõendite hulgast välja arvatakse, kuna kostja esindaja arvates olid need osaliselt võltsitud. Kriminaaltoimikut linnakohtus ja apellatsioonikohtus ei uuritud ning kohtuotsuses sellele tuginemine oli väär. Tsiviilvastutus tekib süü olemasolul. Kostja ei ole ennast süüdi tunnistanud ja süü on tõendamata, sest sellises asjas, kus avarii lõpeb suure kahjuga ja raskete kehavigastustega peab süü olema tõendatud kriminaal- või haldusasjas jõustunud kohtuotsusega. Selliseid otsuseid ei ole ja muude tõenditega ei saa selles asjas süüd tõendada (

§ 93

). Kuskil ei ole registreeritud kostja ja Mart Feklistovi karistamist rahatrahviga, kuigi liikluspolitsei

1. novembri
2. a teate kohaselt on seda tehtud. Võiks järeldada, et liiklusavariis oli kaks süüdlast. Apellatsioonikohus rikkus

§ 231lg 4 nõudeid jättes põhjendamata, miks nende tõenditega ei arvestatud.

Kostja süü on tõendamata. Kahju suuruse määratlemisel on kohus rikkunud menetlusnorme tuginedes kriminaalasjas kogutud materjalidele. Kostja on kogu aeg väitnud, et avariis sai kannatada ainult vasakpoolne uks ja latern. Tegelik kahjustuste ulatus jäi tuvastamata, kuna hageja pöördus kindlustuseksperdi poole 4 päeva pärast avariid. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Asjakohane ei ole kostja väide, et kahjutekitanu süüd saab tõendada üksnes jõustunud kohtuotsusega kriminaal- või haldusasjas.

§ 93

kohaselt, kui seadusest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, siis ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Kostja ei ole viidanud seadusele, millest tulenevalt tsiviilvastutus avariiga tekitatud kahju eest võib järgneda üksnes siis, kui kahjutekitanu süü on tõendatud kohtuotsusega kriminaal- või haldusasjas. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus ei võinud otsust rajada kriminaaltoimiku materjalidele, kuna neid kohtuistungitel ei uuritud. Linnakohus tuvastas kostja süü tõenditega tsiviilasja toimikus. Nõustudes linnakohtu järeldusega kostja süü tuvastatuse kohta, leidis apellatsioonikohus, et asjakohasteks tõenditeks on ka liiklusõnnetuse kohta kriminaalasjas kogutud materjalid. Apellatsioonikohtu 8. septembri 1998. a istungi protokolli kohaselt avaldas kohus kriminaaltoimiku materjalid. Kassatsioonkaebuse väide, et kostja süü jäi tõendamata, ei ole õige. Apellatsioonikohus märkis õigesti, et kostja rikkus LE p 111 nõudeid. Põhjendamatu on kaebuse väide, et apellatsioonikohus rikkus

§ 231

lg-s 4 sätestatut sellega, et ei põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja väiteid sõiduki avariiliste vigastuste ulatuse tuvastamise võimatuse kohta. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei ole alust kahelda sõidukit üle vaadanud liikluspolitsei inspektori ning Eesti Liikluskindlustuse Fondi eksperdi kompetentsuses ja erapooletuses.

§ 91

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei toonud esile vastuolusid sõiduki kahjustuste ulatuse määramisel liiklusõnnetuse protokollis ja eksperdi arvamuses. Apellatsioonikohus luges põhjendatult kostja tõenditega kinnitamata väited paljasõnalisteks. Juhindudes

§ 362

p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja H. Jõks Liikmed J. Luik, T. Vernik