3-2-1-30-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. märtsil 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, AS Raepank ja AS Forekspank esindaja van

§ 211

p 2 kohaselt lõpeb käendus, kui kreeditor ei ole 3 kuu jooksul kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest arvates esitanud hagi käendaja vastu. AS Raepank esitas käenduslepingust tuleneva nõude kohtule rohkem kui 3 kuud kohustise täitmise tähtpäeva möödumisest

1. oktoobril
2. a. AS Eesti Ühispank vastuväited selles osas, et tehingu on teinud volituseta esindaja, ei ole aluseks käenduslepingu käsitamisele tühise tehinguna. AS Eesti Ühispank põhikirja p 42.6 järgi on piirkonnakontori direktori pädevuses käenduse andmine vastavalt piirkonnakontori põhikirjale. Direktorit asendab tema äraolekul kohusetäitja. Kohus leidis, et käendusleping nr 153 on lõppenud ja hagi AS Eesti Ühispank vastu tuleb jätta rahuldamata. Käenduslepingust nr 197, mille AS Raepank sõlmis
3. detsembril
4. a, tekkis O. Kuzminskajal laenulepingu nr 228 täitmise tagamise kohustus ja käenduslepingu sõlmimisel on käendaja aktsepteerinud laenulepingu muutmist. Kohus mõistis O. Kuzminskajalt välja 136 493 krooni kohustise täitmiseks ja 4 795 krooni kohtukulusid. Ringkonnakohus tühistas
5. septembri
6. a otsusega linnakohtu otsuse AS Eesti Ühispank suhtes ning rahuldas hagi AS Eesti Ühispank vastu. AS Raepank laenas
7. septembri
8. a laenulepinguga nr 228 AS-le Fiskar 160 000 USD. AS Eesti Ühispank tagas
9. septembril
10. a käenduslepinguga nr 153 eelnimetatud laenulepingust tulenevalt laenaja kohustuse tagastada laen ja tasuda intresse ning leppetrahvi. Käendusleping on seadusjõus. Võlgnik AS Fiskar laenu ei tagastanud, s.t laenulepingut nõuetekohaselt ei täitnud. Laenukohustuse täitmise tähtaeg oli
11. septembril
12. a. Käendus kehtis laenu tagastamiseni. See pole vastuolus

§-ga 211 p 2, mis käsitab põhikohustuse täitmise tähtaega, ja hagi esitati enne kolmekuise tähtaja möödumist. Sama laenukohustuse täitmise tagamiseks oli käendusleping sõlmitud ka

1. detsembril
2. a O. Kuzminskajaga, kelle suhtes kohus hagi rahuldas. Kassatsioonkaebuse esitas AS Eesti Ühispank ja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaator leiab, et apellatsioonikohtu otsus on motiveerimata. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, millistele tõenditele tuginevalt jõuti järeldusele, et käenduslepingu p 4 ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega (TsÜS § 58) ning tegemist ei ole olulise seaduserikkumisega (TsÜS § 66 lg 2). Sellisele järeldusele jõudnud, pidanuks kohus otsuses märkima, milles seisnes kohtu poolt kindlaks tehtud seaduserikkumine ning millele tuginevalt kohus järeldas, et tegemist ei ole olulise seaduserikkumisega ning millistele tõenditele tuginevalt sellisele järeldusele jõuti. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et käendusleping kehtis kuni laenulepingu nõuetekohase täitmiseni ja et see tähendab tagatiskohustise kehtivust kuni laenu faktilise tasumiseni.

§ 211

näeb ette käenduse lõppemise alusena mitte ainult tagatud kohustise lõppemise, vaid muuhulgas ka hagi esitamata jätmise käendaja vastu kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest. Kassaator on seisukohal, et kohustise täitmise tähtpäev oli kindlaks määratud

1. oktoobriks
2. a. Sellest kuupäevast 3 kuu jooksul oli hagejal õigus pöörduda hagiga kohtusse käendaja vastu, mida ta aga ei teinud. Linnakohus tuvastas õigesti, et sellega käendus lõppes. Ringkonnakohus leidis, et käendus on seadusjõus, kuid ei esitanud põhjendusi ega tõendeid, mille põhjal sellisele järeldusele jõuti. AS Eesti Ühispank ei osalenud täiendavate kokkulepete sõlmimisel, mille kohaselt võis laenukohustuse tähtaeg olla
3. september
4. a, seega ei ole see AS Eesti Ühispank suhtes siduv. Kaaskostja ja kassaator on sõlminud käenduslepingud erinevatel tingimustel ja tegemist ei ole ühise käendusega. Ainetu on ringkonnakohtu viide sellele, et O. Kuzminskaja ei ole vaidlustanud esimese astme kohtu otsust. Vastustaja AS Raepank peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Vastustaja leiab, et kohtuotsus on piisavalt motiveeritud. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et leping, millega pank võtab enesele solidaarkohustuse võlgniku asemel täita kohustis nii kauaks, kuni põhikohustis on täidetud, ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega. Kohtute poolt on tuvastatud, et AS Eesti Ühispank võttis tagatiskohustise kuni laenu tagastamiseni. Seda asjaolu ei saa Riigikohtus ümber tuvastada. AS Eesti Ühispank rajas oma positsiooni sellele, et tehing oli sõlmitud volituseta isiku poolt, mistõttu tegemist olevat tühise tehinguga. Kassaator ei saa seepärast tugineda

§ 211

p 2 kohustise lõppemise alustele, mis eeldab tehingu kehtivust ja volituste olemasolu. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et kui laenulepingut ei ole nõuetekohaselt täidetud, siis tagatiskohustis kehtib, kuna ei ole saabunud tagatiskohustise kehtivuse äramuutev tingimus. Kolleegiumi istungil toetas vastustaja kirjalikus vastuses väljendatud seisukohti. O. Kuzminskaja märkis, et tal ei ole raha, millega väljamõistetud summa tasuda. Kohtukolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu väite kohaselt ei ole AS Fiskar laenu tagastanud ja seega laenulepingut nõuetekohaselt täitnud. Käenduslepingu p 5 järgi kehtis käendus laenulepingu nõuetekohase täitmiseni, see tähendab, et käenduslepingu pooled leppisid kokku ja seostasid laenulepingu kohase täitmise laenu tagastamise tähtpäevaga. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et laenu tagastamise lõplik tähtpäev, milles laenulepingu pooled kokku leppisid, oli

1. september
2. a. Käenduslepingu kehtetust ei tuvastatud. Eelnevast ei järeldu iseenesest, et AS Ühispank käendajana peab vastutama tasumata võla eest. Linnakohus asus seisukohale, et laenu tasumise tähtpäev, millest AS Ühispank lähtus käenduslepingu sõlmimisel, oli
3. oktoober 1994 ja laenulepingu poolte hilisem laenu tasumise tähtaja pikendamine ei pikenda käenduse tähtaega, kui käenduslepingu pooled selles omakorda kokku ei lepi. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta TsÜS § 64 kohaldades tuli käenduse tähtaja osas tehtud järeldusteni. Konstateerides laenulepingu poolte vahel laenutähtaja pikendamist kuni
4. septembrini
5. a, ei ole kohus põhjendanud, miks ta leiab, et niisugune pikendamine, on käendajale kohustuslik ainuüksi seetõttu, et käenduslepingu p 5 järgi kehtib käendusleping kuni laenulepingu nõuetekohase täitmiseni. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 330 lg 4.

§ 211

p 2 seob käenduse lõppemise kolmekuulise tähtaja möödumisega kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, mistõttu kohtul ongi oluline põhjendada, milliste tõendite alusel ta tegi järelduse, et käendajale oli siduv tähtpäev, mida käenduslepingu sõlmimise ajal laenulepingu pooled kokku leppinud ei olnud. Ringkonnakohtu viide kohtuotsusele O. Kuzminskaja osas ei ole asjakohane. Tema suhtes tehtud kohtuotsusega ei saa motiveerida AS Ühispanga suhtes tehtud kohtuotsust sellele vaatamata, et O. Kuzminskaja ei vaidlustanud tema osas tehtud kohtuotsust. Käendusleping sõlmiti mõlema käendajaga eraldi ja TsMS § 75 kohaselt esineb iga kostja protsessis teise poole suhtes iseseisvalt. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 1998. a otsus tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Advokaadibüroole Heta 27. oktoobril 1998. a tasutud kautsjon 22 000 (kakskümmend kaks tuhat) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, Kull