3-2-1-31-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. mail 1999 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi ki

§ 86p 6 alusel seoses töötajapoolse töökohustuste rikkumisega 30.

novembril

1. a. Jõgeva Maakohtule
2. jaanuaril
3. a esitatud hagis nõudis I. Nõmme töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja tööle ennistamist.
4. märtsil
5. a esitas I. Nõmme täiendava hagiavalduse, milles nõudis kostjalt sunnitud töölt puudumise ja tööraamatu kinnipidamise aja eest keskmist palka. Jõgeva Maakohtu
6. mai
7. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et
8. novembril
9. a määratud distsiplinaarkaristus oli põhjendatud. Vallavalitsus ei venitanud tööraamatu kätteandmisega, sest
10. detsembrist
11. a kuni
12. jaanuarini
13. a oli hageja haige. Talle arvestati ning maksti selle aja eest ka haigusraha. Vallavalitsusel oli võimatu tööraamatut kätte anda, sest hageja ei olnud ise tööraamatu kättesaamisest otseselt huvitatud. Kohus leidis, et kuna distsiplinaarkaristuse määramine ja töölepingu lõpetamine oli õiguspärane, siis puudub kohtul alus analüüsida ja hinnata hageja rahalisi nõudeid. Tartu Ringkonnakohtu
14. detsembri
15. a otsusega maakohtu otsus tühistati osas, millega jäeti rahuldamata hagi
16. novembril
17. a määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, hageja tööle ennistamiseks ja sellega seonduvalt sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise saamiseks ning ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus tühistas hageja distsiplinaarkaristuse, ennistas hageja tööle ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 296 krooni 80 senti töölt sunnitud puudumise aja eest 4.-
18. novembrini
19. a. Maakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega ei rahuldatud hagi tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui töötaja taotleb tööle ennistamist, siis ei saa ta nõuda

§-s 119 lg 1 ettenähtud hüvitist. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas hagejale jäi tööraamat kätte andmata kostja süül või mitte. Selles osas tühistas Riigikohus

1. märtsi
2. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et seadusele ei tugine ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 119lg 1 kuulub kohaldamisel ainult siis, kui töötaja ei taotle tööle ennistamist.

Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata osas, millega ei rahuldatud hagi tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks. Ringkonnakohus leidis, et TsMS § 91 lg 1 (varem TsKS § 88 lg 1) kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole tõendanud, et kostja viivitas tööraamatu kätteandmisega ega andnud hageja nõudmisele vaatamata tööraamatut kätte hageja vastava nõudega kohtusse pöördumiseni. Tõendamisreegliga ei ole kooskõlas hageja väide, et tööandja peab vaidluse korral tõendama, mida ta on teinud selleks, et tööraamatut töötajale kätte anda ja et töötaja keeldus tööraamatut vastu võtmast.

§-st 74 lg 2, mis sätestab, et tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu töölepingu lõpetamise päeval või, kui töötaja sel päeval tööraamatut vastu ei võtnud, siis tööraamatu nõude esitamise päeval, ei tulene tingimatult tööandja tõendamiskoormust hageja väidetavate asjaolude suhtes. Tööraamatu kättesaamiseks peab töötaja ilmutama initsiatiivi, s.o minema asutuse selle isiku juurde, kes on pädev tööraamatut kätte andma ja avaldama tööraamatu kättesaamise soovi. Tööandja on kohustatud tagama, et töötaja saaks soovi korral tööraamatu kätte seadusega ettenähtud ajal. TsMS §-st 91 lg 1 ja

§-st 74 lg 2 tuleneb, et töötaja tuginemisel väitele, et tööandja viivitas tööraamatu kätteandmisega, peab töötaja seda tõendama, kui tööandja tööraamatu kinnipidamist eitab. Kassatsioonkaebuse esitas I. Nõmme, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega tööraamatu kinnipidamise aja eest keskmise palga nõue rahuldada. Kaebuse põhjenduste järgi ringkonnakohus, kohaldades vääralt

§ 74lg 2, andis vale hinnangu hagi tõenduslikule küljele Ts

MS § 91 lg 1 mõttes. Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tööraamatu kättesaamiseks peab tulema initsiatiiv töötajalt.

§ 74

lg 2 sätestab, et tööandja on kohustatud andma tööraamatu töötajale töölepingu lõpetamise päeval. Seega töölepingu seadus kohustab tööandjat andma töötajale kätte tööraamatu tema tööloleku viimasel päeval. Selle kohustuse tõttu peab tööandja kohtuvaidluses tõendama, mida ta on teinud oma kohustuse täitmiseks ja juhul, kui viidatakse asjaolule, et töötaja on keeldunud tööraamatut vastu võtmast, siis tõendama ka seda keeldumist. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et tõendatud on, et hageja keeldus väga pikka aega tööraamatut vastu võtmast. Samuti on tõendatud, et hageja esitas tööraamatu kinnipidamise nõude tööle ennistamise nõudest kaks aastat hiljem. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Tööandja vastutus tööraamatu kinnipidamise eest on sätestatud

§-s 119 lg

1. Selle sätte kohaselt on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus seisukohale, et tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumine. Seetõttu on õige ringkonnakohtu seisukoht, et tööraamatu kättesaamiseks peab töötaja soovi avaldama. Ringkonnakohtu otsuse järgi jäi töölepingu lõpetamise päeval
2. detsembril
3. a tööraamat kätte andmata, sest hagejat sel päeval tööl ei olnud. TsKS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt pidi hageja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks tõendama, et vaatamata soovile keeldus kostja talle tööraamatut kätte andmast. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eriarvamusele jäi J. Luik Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik J. Luige eriarvamus Õigeks ei saa pidada ringkonnakohtu seisukohta, et tööraamatu kättesaamiseks peab initsiatiivi ilmutama töötaja. Tööandja olulisemad kohustused on loetletud

§-s 49 p 1-

1. Nimetatud seaduse sama paragrahvi
2. punkti kohaselt on tööandja kohustatud täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud muid kohustusi. Üheks selliseks seadusest tulenevaks tööandja kohustuseks on töölepingu lõpetamisel töötajale tööraamat kätte anda (

§ 74

lg 2).

§ 74

lg 2 kohustab tööandjat töötajale tööraamatut kätte andma töölepingu lõpetamise päeval. Selle kohustuse kohane täitmine eeldab, et just tööandjal tuleb olla aktiivne. Seadusest ei tulene, et tööandja aktiveerimiseks on nõutav töötaja initsiatiiv. Pealegi vormistab töölepingu lõpetamise, samuti tööraamatu, tööandja. Lisaks sellele on senine kohtupraktika üldjuhul aktsepteerinud seisukohta, et töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat, kelle võimalused tõendamismenetluses tööandjaga võrreldes on piiratumad, töösuhte nõrgema poolena. Seetõttu ei pea töötaja tõendama, et tööandja jättis tööraamatu kätteandmise kohustuse täitmata, vaid tööandjal tuleb

§-s 74 lg 2 sätestatud kohustuse tõttu kooskõlas TsMS §-ga 91 lg 1 tõendada, et tööraamat jäi töötajale kätte andmata vastuvõtmisest keeldumise pärast. Töötaja peab tööraamatu kättesaamiseks esitama taotluse üksnes juhul, kui ta töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut vastu ei võtnud (

§ 74lg 2 teine lause).

Ringkonnakohtu otsuse järgi töölepingu lõpetamise päeval

1. detsembril
2. a hageja puudus töölt haiguse tõttu. Kuna töölepingu lõpetamise päeval hagejale tööraamatut kätte anda ei saanud, pidi kostja juhinduma Eesti Vabariigi Tööministeeriumi
3. juuni
4. a. määrusega nr 7 kinnitatud "Tööraamatu täitmise korra" (kord) p-st 4 "Tööraamatu kätteandmine töölepingu lõpetamisel". Nimetatud korra p 4.4 sätestab, et kui töötaja puudub töölepingu lõpetamise päeval, siis saadab tööandja talle samal päeval postiga teate tööraamatu väljavõtmise vajaduse kohta. Kuna kohtud ei ole tuvastanud, et kostja nimetatud teate hagejale saatis, siis pidanuks kostja tööraamatu kinnipidamise eest

§-s 119 lg 1 ettenähtud vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja keeldus tööraamatut vastu võtmast

1. jaanuaril
2. a, mil töölepingu lõpetamine hagejale teatavaks tehti. Asjakohatu on kostja kirjaliku vastuse väide hageja poolt tööraamatu vastuvõtmisest keeldumise tõendatuse kohta. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja tööle ennistamise nõude esitas hageja
3. jaanuaril
4. a. Tööraamatu sai hageja kätte aga alles seejärel, kui ta
5. märtsi
6. a täiendavas hagiavalduses nõudis tööraamatu kinnipidamise aja eest keskmist palka. J. Luik