3-2-1-32-99

3-2-1-32-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, kassaator M. Lovjagina osavõtul ja tõlk L. Lombi juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. veebruaril
4. a Marina Lovjagina kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. novembri
6. a otsuse Marina Lovjagina hagis Nikolai Lovjagini vastu lastele elatise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt lahutati poolte abielu
7. augustil
8. a. Pärast abielu lahutamist jätkasid pooled kooselu. Kooselu ajal sündis hagejal
9. mail
10. a poeg Artjom ja
11. septembril
12. a poeg Konstantin. Kostja isadus laste suhtes on tuvastatud poolte ühise avalduse alusel laste sünni registreerimisel. N. Lovjagin on end tunnistanud mõlema lapse isaks ja võttis koos hagejaga osa nende kasvatamisest ning ülalpidamisest. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise laste ülalpidamiseks 500 krooni kuus kummagi lapse kohta. Linnakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on N. Lovjagin end lasknud vabatahtlikult kanda laste sünniakti nende isana ja on osa võtnud laste kasvatamisest kuni
13. aastani. Seega on ta endale võtnud laste suhtes isa kohustused ja õigused. Kuigi pooled kinnitavad, et laste bioloogiline isa on keegi teine, ei oma see asjas tähtsust nii kaua, kuni ei ole olemas seda väidet tõendavat dokumenti. Kohus peab vastavalt PkS §-le 58 tagama laste huvid ja kohtul ei ole võimalik arvestada kostja esitatud väiteid, sest siis jääksid laste huvid kaitseta. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et mõjuvad põhjused annavad aluse jätta elatis laste ülalpidamiseks välja mõistmata. PkS § 41 lg 1 järgi kindlaks tehtud põlvnemisele, kui laste elatise andmise kohustist tekitavale juriidilisele faktile, ei saa tugineda isik, kes ise seab põlvemise kui juriidilise fakti kahtluse alla. Pooled teadsid perekonnaseisuasutusele ühist avaldust kirjutades, et N. Lovjagin pole laste isa ning kostja on esitanud kohtule tõendi selle kohta, et ta pole võimeline lapsi eostama. Kassatsioonkaebuse esitas M. Lovjagina, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha asjas uue otsuse. Kassaator leidis, et apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Elatis määratakse PkS § 60 ja 61 alusel lastele ning vanemate suhted ei oma tähtsust. Linnakohus leidis õigesti, et kui N. Lovjagin on lasknud end kanda laste sünniakti, on ta endale sellega võtnud kõik isa kohustused ja õigused laste suhtes. Tulenevalt lastekaitse seaduse §-st 3 ja PkS §-st 58 peab kohus lastesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtuma laste huvidest. Kirjalikus vastuses ei pea kostja kassatsioonkaebust põhjendatuks ja leidis, et ringkonnakohus on õigesti käsitanud kostja esitatud mõjuvaid põhjusi asjaoludena, mille alusel kohus võis PkS § 61 lg 6 p 3 alusel jätta elatise välja mõistmata. Kolleegiumi istungil jäi kassaator kaebuse väidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 263 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht, et PkS § 41 lg 1 alusel kindlakstehtud põlvnemisele, kui lastele elatise andmise kohustist tekitavale juriidilisele faktile, ei saa tugineda isik, kes ise seab põlvnemise kui juriidilise fakti kahtluse alla, ei tulene seadusest. Lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, tehakse vastavalt PkS § 41 lg 1 kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja N. Lovjagin on tunnistatud tema ja laste ema ühise avalduste alusel Artjomi ja Konstantini isaks, kusjuures pooled teadsid, et kostja ei ole laste bioloogiline isa. Vastavalt PkS § 44 lõikele 5 isik, kes on kantud sünniakti lapse isana tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa. Kostja teadis, et ta pole kummagi lapse isa, kuid lasi end kanda sünniakti laste isana, seega laste vanemana. Vastavalt PkS § 60 on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi ning kostjal lasub samuti laste ülalpidamise kohustus. PkS § 61 lg 6 p-s 3 sätestatud muuks kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjuseks ei saa olla asjaolu, mille tõttu lapsed jääksid ilma ühelt vanemalt saadavast elatisest, selle vanema enda tegevuse tõttu laste sünni registreerimisel. Juhindudes TsMS § 262 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
14. novembri
15. a otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Marina Lovjaginale
16. detsembril
17. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik