3-2-1-34-99

3-2-1-34-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, kostja M. Perolaineni ja tema esindaja vandeadvokaat L. Nirgi, kostjate J. Varula ja K. Varula ning hageja L. Libliku esindaja vandeadvokaat R. Napa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. veebruaril
4. a Marie Perolaineni, Jaanus Varula ja Kalev Varula kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsuse Luule Libliku hagis Marie Perolaineni, Jaanus Varula ja Kalev Varula vastu ehitise omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Jõgeva Maakohtule
7. augustil
8. a esitatud hagiavalduse kohaselt oli hageja Luule Libliku abikaasa Evald Liblik ÕVVTK Jõgeva maakonnakomisjoni
9. mai
10. a otsusega tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Pori nr A-10 talumaa suhtes. E. Liblik suri
11. jaanuaril
12. a. Pori nr A-10 talumaal asuv elamu ja kõrvalhooned kuulusid Marie Perolainenile. Viimane võõrandas need hooned
13. augustil
14. a hageja ostueesõigust rikkudes Jaanus Varulale ja Kalev Varulale. Hageja sai võõrandamisest teada
15. a juulis, kui talle saadeti Tabivere Vallavalitsuse
16. juuli
17. a korralduse nr 269 ärakiri 2 ha maa tagastamata jätmise ja kompenseerimise kohta. Hageja leidis, et hoonete võõrandamisel on rikutud maareformi seaduse (MRS) § 9 lg-te 7 ja 8 nõudeid ning palus temale üle kanda
18. augustil
19. a Pori nr A-10 maal asuvate ehitiste võõrandamise tehingust tulenevad omandaja õigused ja kohustused. Jõgeva Maakohtu
20. jaanuari
21. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus tugines TsK §-dele 551 ja 552 ning MRS § 9 lg-le
22. Kohus asus seisukohale, et kostjatevaheline ostu-müügi tehing toimus kooskõlas seaduse nõuetega: tehing on notariaalselt tõestatud, notar on eelnevalt kontrollinud maareformi õigustatud subjekti olemasolu ning lepingu objektiks olnud hoone kuuluvust müüjale.
23. augustiks
24. a ei olnud Tabivere Vallavalitsusele esitatud andmeid E. Libliku pärijate kohta. Pärandavara koosneb nõudeõigusest tagastamisele kuuluvale maale Tabivere vallas pindalaga 7 ha. Kohus leidis, et hageja võttis pärandi vastu
25. märtsil
26. a, kui anti välja pärimisõiguse tunnistus. Kohaldamisele kuulub TsK § 552 lg 2, mille järgi pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud pärijale antakse pärandvara säilinud osa. Hagejal on õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, kuid seda kooskõlas Tabivere Vallavalitsuse
27. juuli
28. a korraldusega nr 269, mille järgi ei kuulu tagastamisele 2 ha maad, mis on välja mõõdetud teiste isikute hoonete juurde. MRS § 9 lg-s 7 nähakse ette, et maareformi õigustatud subjekti ostueesõigus temale tagastamisele kuuluval maal asuva ehitise suhtes kehtib kuni nende ehitisealuse maa tagastamata jätmise otsustamiseni. Seega ei ole hagejal enam võimalik nõuda temale ostueesõiguse võimaluse pakkumist. Tartu Ringkonnakohtu
29. oktoobri
30. a otsusega maakohtu otsus tühistati. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega kandis L. Liblikule üle M. Perolaineni ning J. Varula ja K. Varula vahel
31. augustil
32. a sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevad omandaja (ostja) õigused ja kohustused. Hageja võttis pärandi vastu, kuna ta esitas
33. juunil
34. a, s.o seaduses ettenähtud kuue kuu jooksul pärandi avanemise päevast arvates, notariaalorganile avalduse pärandi vastuvõtmiseks.
35. märtsil
36. a välja antud pärimisõiguse tunnistus kinnitab pärandi vastuvõtmist õigeaegselt. TsK § 551 lg 5 kohaselt tuleb hageja lugeda E. Libliku pärandi, sh tagastatava maa nõudeõiguse, vastuvõtnuks pärandi avanemisest
37. jaanuaril
38. a. MRS § 9 lg 7 kohaselt on sama paragrahvi
39. lõikes nimetatud ehitise võõrandamisel selle omandamise eesõigus õigustatud subjektil, välja arvatud ehituse võõrandamisel alanejatele sugulastele või kohaliku omavalitsuse omandisse andmisel. Ostueesõigus kehtib kuni ehitisealuse maa tagastamata jätmise otsustamiseni. Sama paragrahvi
40. lõike kohaselt on ehitise omanik kohustatud enne ehitise võõrandamist teatama kirjalikult võõrandamise kavatsusest ja tingimustest omandamiseesõigust omavale õigustatud subjektile. Kui õigustatud subjekt ei kasuta omandamiseesõigust ühe kuu jooksul, arvates kirjaliku teate saamise päevast, on ehitise omanikul õigus võõrandada ehitis vähemalt kirjalikus teates märgitud hinnaga ja tingimustel. Kui ehitise omanik võõrandab ehitise õigustatud subjekti ostueesõigust rikkudes, võib õigustatud subjekt kahe kuu jooksul, arvates rikkumisest teada saamise päevast, pöörduda kohtusse hagiga talle kõigi omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. E. Liblik tunnistati Pori nr A-10 talumaa osas õigustatud subjektiks
41. mail
42. a. Kuna hageja oli selleks ajaks E. Libliku pärandi vastu võtnud, tuli teda vaidlusaluse ostu-müügilepingu sõlmimise ajal käsitada MRS § 9 lg-s 7 nimetatud õigustatud subjektina, kellel on tagastataval maal asuvate hoonete võõrandamise korral nende ostueesõigus. Seega on põhjendatud hageja nõue talle MRS § 9 lg 8 alusel ostu-müügilepingu järgsete omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja väidete kohaselt sai ta hoonete võõrandamisest teada
43. aasta juulis. Seda hageja väidet ei ole kostjad ümber lükanud. Kassatsioonkaebuse esitasid M. Perolainen, J. Varula ja K. Varula, kes palusid apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Hageja esitas
44. juuni
45. a pärandi vastuvõtmise avalduse koopia alles ringkonnakohtu istungil. Vastavalt TsMS §-le 118 esitatakse kirjalik dokument algdokumendi või ärakirja või väljavõttena. Ringkonnakohus ei kontrollinud kohtuistungil koopia vastavust algdokumendile. Kohtuistungil ei andnud hageja ega tema esindaja seletusi dokumendi koopia päritolu ja algdokumendi asukoha kohta. Seega on ringkonnakohus rajanud oma otsuse tõendile, milline ei ole kogutud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Esitatud dokumendi koopiast ei nähtu, et avaldus pärandi vastuvõtmiseks oleks
46. juunil
47. a notarile esitatud. Kostjad taotlesid Jõgeva Maakohtult pärimistoimiku väljanõudmist, kuid seda tsiviilasja juures ei ole. Hagejalt uut tõendit vastu võttes rikkus ringkonnakohus TsMS §
48. Ringkonnakohus ei kaasanud TsMS § 80 alusel protsessi kolmandate isikutena hageja poolel E. Libliku kõiki pärijaid, tema lapsi Aime Mehist, Sirje Sütti ja Urmas Liblikut, mistõttu tuleb kohaldada TsMS § 353 lg
49. Hagi on aegunud, kuna L. Liblik sai oma õiguste rikkumisest teada
50. a kevadel, kuid hagi kohtusse esitas alles
51. augustil
52. a, s.o peale MRS § 9 lg-s 8 sätestatud kahekuulise tähtaja möödumist. Ringkonnakohus on alusetult kohaldanud MRS §
53. Selle paragrahvi pealkiri on "Väljaspool linna piire asuva maa tagastamine, millel asuvad füüsilise isiku hooned". Tõendatud ei ole, et E. Liblik oleks taotlenud Pori nr A-10 talumaade tagastamist. Peale Tabivere Vallavalitsuse
54. juuli
55. a korraldust, millega otsustati E. Libliku pärijatele hoonete alust maad 2 ha ulatuses mitte tagastada, ei ole õigustatud subjektil vastavalt MRS § 9 lg-le 7 enam õigust nõuda tagastataval maal asuvate hoonete ostueesõiguse teostamist. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kassatsioonkaebus on põhjendamata. E. Libliku lapsed ei võtnud pärandit vastu ning ringkonnakohtul puudus alus nende protsessi kaasamiseks. Väär on kassaatorite viide MRS § 9 pealkirjale, sest õigusaktide ja nende alajaotiste pealkirjad ei sisalda õigusnorme. Kolleegiumi istungil palusid M. Perolaineni esindaja, J. Varula ja K. Varula kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud motiividel, L. Libliku esindaja palus aga jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et kuna hageja esitas kuue kuu jooksul pärandi avanemise päevast arvates notariaalorganile avalduse E. Libliku pärandi vastuvõtmiseks, siis tuleb ta TsK § 551 lg 2 järgi lugeda pärandi vastuvõtnuks. Arvestades seda, et TsK § 551 lg 5 kohaselt loeti vastuvõetud pärand pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast, omandas hageja E. Liblikule kuulunud nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks või kompenseerimiseks E. Libliku surmapäeval
56. jaanuaril
57. a. Ringkonnakohus on leidnud õigesti, et kuna vaidlusaluse ostumüügilepingu sõlmimise ajaks
58. augustil
59. a ei olnud võõrandatavate ehitiste aluse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmist otsustatud, siis vastavalt MRS § 9 lg-le 7 oli hagejal selle lepingu alusel võõrandatud ehitiste ostueesõigus. Kohus tuvastas, et vaidlusalune ostumüügileping sõlmiti hageja ostueesõigust rikkudes. Seega on kohus õigesti kohaldanud MRS § 9 lg 8 sätteid ja vaidlusalusest ostu-müügilepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused üle kandnud hagejale. Asjakohatu on kassatsioonkaebuse viide Tabivere Vallavalitsuse
60. juuli
61. a korraldusele, sest see on antud pärast vaidlusaluse ostu-müügilepingu sõlmimist. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et MRS § 9 lg-d 7 ja 8 kuuluvad kohaldamisele vaid nende õigustatud subjektide suhtes, kes on taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Selliseid piiranguid seaduse kohaldamisele ei ole seadusandja kehtestanud. Kostjate väitele hagi aegumisest on ringkonnakohus hinnangu andnud ja oma seisukohta kohtuotsuses piisavalt motiveerinud. Apellatsioonikohtule hageja esitatud pärandi vastuvõtmise avalduse ärakiri oli notariaalselt tõestatud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid taotlenud algdokumendi esitamist. Samuti ei ole kostjad apellatsioonikohtus vaidlustanud hageja väidet, et ta esitas
62. juunil
63. a notarile pärandi vastuvõtmise avalduse. E. Libliku pärimistoimiku väljanõudmist ei ole kostjad apellatsioonikohtult taotlenud. Pärimistoimiku väljanõudmise taotluse rahuldamata jätmise tõttu ei ole kostjad esimese astme kohtu otsust vaidlustanud. Kassatsioonkaebuses märgitud isikute kolmandate isikutena protsessi kaasamist ei ole kostjad esimese astme kohtus taotlenud. TsMS § 353 lg 5 kohaldamiseks alused puuduvad, sest TsMS § 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse norme ei ole kohtud rikkunud. Arvestades seda, et apellatsioonikohtu otsusega on advokaadi õigusabi eest igalt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 1966 krooni 65 senti, jätab kolleegium kassatsiooniastmes kantud advokaadikulu hageja enda kanda. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
64. oktoobri
65. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed A. Kull, L. Laarmaa