← Eesti

3-2-1-44-99

3-2-1-44-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. mail
  2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, U. Ruusi esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi ning L.-S Kallase, A. Saksa, A. Undresti, T. Holmi ja V. Li"ne esindaja vandeadvokaat A. Pohla osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
  3. märtsil
  4. a Uno Ruusi ja Peter-Karl Bramanise kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsuse Uno Ruusi hagis Tallinna linna ning Nikolai Tsinjakovi, Peter-Karl Bramanise, Aime Saksa, Arne Undresti, Jelena Sevtsova, Tamara Holmi, Vitali Li"ne ja LembiSirje Kallase vastu tehingute tühiseks tunnistamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna Linnakomisjoni
  7. oktoobri
  8. a otsusega nr 1153 jäeti Uno Ruusi taotlus tema isa vennale Karl (Karp) Ruusile kuulunud vara Wiedemanni nr 9 (endine kinnistu nr 4183) tagastamiseks rahuldamata, kuna ta ei ole MaaRS §-s 5 nimetatud isikuks, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist. Sama komisjoni
  9. veebruari
  10. a otsusega nr 4901
  11. oktoobri
  12. a otsus tühistati. Vara Wiedemanni nr 9 tunnistati omandireformi objektiks ja hageja selle vara õigustatud subjektiks " mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse
  13. mai
  14. a korralduse nr 1428-k alusel tagastati hagejale Wiedemanni 9 elamust " mõttelist osa.
  15. mail
  16. a teavitas Tallinna Linnavarade Amet Tallinna Hooneregistrit ja Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtet vajadusest elamus eluruumide erastamine peatada. Vara üleandmise
  17. augusti
  18. a aktiga anti hagejale üle " mõttelist osa majavaldusest. Tallinna Linnakohtule
  19. novembril
  20. a esitatud hagiavalduse kohaselt on elamus seadusevastaselt erastatud eluruumid nr 2 ja 6-11: nr 2 Nikolai Tsinjakovile
  21. aprillil
  22. a, nr 6 Peter-Karl Bramanisele
  23. aprillil
  24. a, nr 7 Aime Saksale
  25. jaanuaril
  26. a, nr 8 Arne Undrestile
  27. jaanuaril
  28. a, nr 9 Jelena Sevtsovale
  29. aprillil
  30. a, nr 10 Tamara Kebinale
  31. jaanuaril
  32. a ja nr 11 Lembi-Sirje Kallasele
  33. jaanuaril
  34. a. Tamara Kebina võõrandas erastatud eluruumi nr 10 kinkelepingu alusel Vitali Li"nele. Hagis taotleti eluruumide erastamise ostu-müügilepingute tühisuse tunnustamist. Erastamislepingud, mis on tehtud enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, on vastuolus omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-ga 18 lg 1 ja eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 3 lg 5 p 4 ning on seetõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt tühised. Kuna kinkijal ei tekkinud korterile nr 10 omandit erastamislepingu tühisuse tõttu, siis on ka kinkeleping tühine. Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse järgi on riigi- või kohaliku omavalitsuse ja eraõigusliku isiku kaasomandis olevas elamus korterite erastamine võimalik, kuid seaduses sätestatud korra järgi, järgides eraõigusliku kaasomaniku õigusi. Hageja leidis, et nimetatud tehingud takistavad tema õiguste realiseerimist. Tallinna Linnakohus
  35. mai
  36. a otsusega rahuldas hagi. Linnakohus leidis, et ORAS § 18 lg 1 kohaselt on keelatud tehingud omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni tagastamise küsimuse otsustamiseni. EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on ettenähtud korras esitatud avaldus, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti tagastamise nõudest loobumiseni. Kohus leidis, et korterite erastamisel rikuti seadust oluliselt, sest vara tagastamise küsimus lahendati alles
  37. mail
  38. a. Korterite erastamisega
  39. jaanuarist
  40. aprillini
  41. a rikuti ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 p 4 sätteid. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  42. oktoobri
  43. a otsusega linnakohtu otsuse osaliselt. Uue otsusega jättis kohus hagi rahuldamata Tallinna Linna ja Aime Saksa, Arne Undresti, Tamara Holmi, Lembi-Sirje Kallase vaheliste ostu-müügilepingute ning Tamara Holmi ja Vitali Li"ne vahelise kinkelepingu tühistamiseks. Muus osas linnakohtu otsust ei muudetud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jäeti ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  44. oktoobri
  45. a otsusega nr 1153 rahuldamata hageja taotlus tunnistada teda õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks. Selle otsuse jõustumisega oli lahendatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus. Linnakomisjoni
  46. veebruari
  47. a otsuseni puudus takistus eluruumide erastamiseks. Nimetatud otsusega tühistati
  48. oktoobri
  49. a otsus ning vara Wiedemanni 9 tunnistati omandireformi objektiks ja hageja selle vara suhtes õigustatud subjektiks " mõttelises osas. Seega ei olnud TsÜS § 66 alusel tühised korterite ostu-müügilepingud, mis sõlmiti enne linnakomisjoni
  50. veebruari
  51. a otsust, kuna nende sõlmimisel ei rikutud seadust. Kostja P-K. Bramanis erastas korteri
  52. aprilli
  53. a ostu-müügilepinguga ajal, mil hageja oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Sellega rikuti seadust oluliselt, mistõttu on see tehing tühine. Kassatsioonkaebused esitasid hageja ja kostja P-K. Bramanis. Hageja palus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi Tallinna Linna ja Aime Saksa, Arne Undresti, Tamara Holmi, LembiSirje Kallase vaheliste ostu-müügilepingute ning Tamara Holmi ja Vitali Li"ne vahelise kinkelepingu tühistamiseks ning teha uus otsus, millega tunnustada nimetatud tehingute tühisust. Ringkonnakohus on vääralt käsitlenud ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  54. oktoobri
  55. a otsuse mõju hagejale vara tagastamise käsitlemisel peale seaduse muudatusi ning lugenud hageja vara tagastamise taotluse lahendatuks ORAS § 18 ja EES § 3 lg 5 ja § 4 tähenduses. Hageja on seisukohal, et endise kruntrendimaa omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse ning selle täienduse jõustumisega
  56. detsembril
  57. a oli kaitstud hageja õigus tagasi saada juba varem taotletud elamu ja maa " mõttelist osa. Tema avaldust, mille suhtes oli varem kehtinud seaduse alusel õiguspäraselt langetatud negatiivne otsus, tuli viimasena nimetatud uue seaduse jõustumisel käsitleda lahendamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlusena. Sellest momendist olid vaidlusalused tehingud ORAS § 18 lg 1 alusel keelatud. Seetõttu on hagis märgitud tehingud TsÜS § 66 lg 2 alusel tühised. Hagejal puudub võimalus temale kuuluva mõttelise osa vabaks valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. Eluruumide erastamise seadusest tulenevalt on kostjad omandanud korterid reaalosadena ehitisest. Kirjalikud vastused hageja kassatsioonkaebusele esitasid kostja P-K. Bramanis ja ühiselt kostjad L-S Kallas, A. Saks, A. Undrest, T. Holm ja V. Li"ne, kes pidasid hageja kaebust alusetuks. Tallinna Linn hageja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole. P-K. Bramanis leidis, et temale eluruumi erastamisel hageja subjektiivseid õigusi ei rikutud. Teised vastustajad leidsid, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  58. oktoobri
  59. a otsuse nr 1153 jõustumisega oli lahendatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 p 4 mõttes ning puudus takistus eluruumide erastamiseks. Hilisem tühistamine ei saa olla enne otsuse tühistamist sõlmitud eluruumi ostu-müügi lepingute tühisuse tunnustamise aluseks. Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejate sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 2 sätestab, et "Käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud hoonete ja rajatiste tagastamise avaldused tuleb esitada kohaliku omavalitsuse täitevorganile kolme kuu jooksul käesoleva seaduse väljakuulutamise päevast arvates." Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omanikumaal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadus kuulutati välja
  60. jaanuaril
  61. a. Nimetatud seadusest tulenevalt oleks hageja pidanud esitama hoonete ja rajatiste tagastamise avalduse hiljemalt
  62. aprillil
  63. a, olenemata sellest, kas ta oli algselt esitanud avalduse vara tagastamise (kompenseerimise) kohta või mitte. Sellist avaldust hageja ei esitanud. Samuti ei esitanud hageja mingit avaldust hoonete tagastamiseks peale
  64. detsembrit
  65. a, mil võeti vastu seadus, millega täiendati endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 4 lõikega
  66. Seega oli hageja hilisem õigustatud subjektiks tunnistamine ja temale " mõttelise osa majavaldusest tagastamine seadusevastane. Vastustajad on eluruumide heausksed omandajad. ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omanduses. AÕS §-st 95 tulenevalt ei saa heauskselt omandajalt asja välja nõuda. Kostja P-K. Bramanis palus kassatsioonkaebuses materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ringkonnakohtu otsuse tema osas. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliseid hageja õigusi kostjale korteri erastamisega rikuti. Hageja õiguste rikkumise mittetuvastamine on protsessiõiguse normide oluline rikkumine, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Hagejal tekkis õigus taotleda vara tagastamist endise kruntidemaa omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 4 lg 3
  67. detsembril
  68. a jõustunud täienduse alusel. Selle täiendusega ei kehtestatud avalduse esitamise korda. Kostja leidis, et kuna endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamiseks avalduste esitamise korda ei ole seadusega kindlaks määratud, siis nendele taotlustele EES §-s 3 lg 5 p 4 kehtestatud erastamise keeld ei laiene. Hageja leidis, et kostja kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Ebaõige on kostja väide, et seaduses ettenähtud korra puudumine vara tagastamise avalduse esitamiseks välistab selle vara erastamise keelu EES § 3 lg 5 p 4 alusel, sest see on vastuolus ORAS ning selle alusel vastu võetud teiste õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist reguleerivate seaduste üldise mõttega. Kolleegiumi istungil jäid hageja esindaja hageja kassatsioonkaebuse ja kostja kassatsioonkaebusele esitatud vastuse ning L.-S Kallase, A. Saksa, A. Undresti, T. Holmi ja V. Li"ne esindaja hageja kassatsioonkaebusele esitatud vastuse seisukohtade juurde. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Kohtud on tuvastanud, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  69. oktoobri
  70. a otsusega nr 1153 jäeti rahuldamata hageja
  71. a jaanuaris esitatud avaldus, milles ta taotles oma isa vennale Karl (Karp) Ruusile kuulunud maa ja hoonete tagastamist, kuna ta ei ole MaaRS §-s 5 nimetatud isikuks, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist. Hageja õigus taotleda endise kruntrendimaa tema omandisse andmist tekkis
  72. detsembril
  73. a jõustunud endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse alusel. Nimetatud seaduse § 5 lg 1 kohaselt tuli avaldused selle seaduse alusel maa omandisse andmiseks või kompenseerimiseks esitada maa asukohajärgsele linna- või maakonnakomisjonile kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumise päevast arvates, kui neid varem ei olnud esitatud. Seaduse esialgne redaktsioon ei reguleerinud hoonete tagastamist ega nende tagastamiseks avalduste esitamist. Õigus taotleda endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete tagastamist tekkis hagejal alles endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse
  74. detsembril
  75. a vastu võetud ja
  76. detsembril
  77. a jõustunud paragrahvi 4 täiendamisel lõikega
  78. Märgitud täienduse järgi määratakse selle seaduse § 3
  79. lõikes tähendatud pärijad kindlaks maareformi seaduse
  80. lõike punkti 2 sätete kohaselt. Neile selle seaduse alusel omandisse antaval maal asuvate ning endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamisel kohaldatakse endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse sätteid. Kui endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 5 lg 2 näeb ette, et selle seaduse sätete kohaselt tuli uuesti läbi vaadata ja lahendada enne selle seaduse vastuvõtmist esitatud kruntrendimaa tagastamise ja kompenseerimise avaldused, mis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalike komisjonide poolt olid juba läbi vaadatud ja rahuldamata jäetud, siis endisel kruntrendimaal asuvate hoonete tagastamisel tuli juhinduda endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusest. Viimasena nimetatud seaduse § 2 sätestas, et selle seaduse paragrahvis 1 nimetatud hoonete ja rajatiste tagastamise avaldused tuleb esitada kohaliku omavalitsuse täitevorganile kolme kuu jooksul selle seaduse väljakuulutamise päevast arvates. Kuna endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 4 täiendamine kuulutati välja
  81. detsembril
  82. a Vabariigi Presidendi poolt, siis tekkis õigustatud isikul õigus tagasi saada kruntrendimaal asuvad hooned ja rajatised, kui ta
  83. detsembrist
  84. a alates kolme kuu jooksul esitas vastava taotluse. Selline avaldus on käsitatav EES §-s 3 lg 5 p 4 märgitud ettenähtud korras esitatud avaldusena. Seetõttu on väär hageja kassatsioonkaebuse väide, et endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse jõustumisega
  85. detsembril
  86. a ja selle täienduse jõustumisega
  87. detsembril
  88. a oli tal õigus õigusvastaselt võõrandatud elamu mõttelise osa tagastamisele varem esitatud taotluse alusel. Eluruumide erastamise seaduse §-st 3 lg 5 p 4 tulenevalt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. TsMS § 353 lg 3 kohaselt peab Riigikohtu otsus põhinema alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Kuna ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas hageja on esitanud ettenähtud korras - 3 kuu jooksul alates
  89. detsembrist
  90. a avalduse elamu tagastamiseks või mitte, ei saa Riigikohus teha uut otsust ning asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks täies ulatuses. Juhindudes TsKS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  91. oktoobri
  92. a otsus täies ulatuses ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebused rahuldada. Tagastada Advokaadibüroole Concordia
  93. novembril
  94. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja Viru Värava Advokaadibüroole
  95. novembril
  96. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja. H. Jõks Liikmed: J. Luik, T. Vernik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.