lg 2 kohaselt on rahasummade üleandmine Jaan Tiidusele laenulepingute sõlmimist lõpetavaks staadiumiks.
lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Heino Tiidus laenulepinguid nende rahatuse pärast ei vaidlustanud. TsÜS § 103 lg 2 kohaselt on Heino Tiidus selle tehingu heaks kiitnud ja see tehing on tema suhtes kehtiv algusest peale.
Õun laenulepingutest tulenevad nõuded hagejale. Vastavalt
§-le 219 oli kostjatel õigus võlgnikena esitada vastuväiteid uue kreeditori vastu, mida nad aga ei teinud. Kostjate esitatud
lg 2 kohaselt kirjalikus vormis sõlmitud laenuleping pole vaidlustatav tunnistajate ütlustega. Sellest tulenevalt ei saa kirjalikus vormis sõlmitud laenulepingu täitmist tõendada tunnistajate ütlustega. Tallinna Ringkonnakohtu
S § 88 lg 1 kohaselt oli aga pooltel kohustus tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Kohus leidis, et kostjad ei suutnud oma vastuväiteid usaldusväärselt tõendada. Kassatsioonkaebuse esitasid Jaan Tiidus ja Heino Tiidus, kes palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, kuid luges ekslikuks esimese astme kohtu otsuses väljendatud seisukoha, et laenulepingu täitmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Samuti leidis ringkonnakohus, et tähtsust ei ole sellel, kumma kostja kätte raha anti. Selline käsitus ei ole kooskõlas esimese astme kohtu otsuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt Heino Tiiduse kohustise tekkimise aluseks on volituseta esindus: kohustis tekkis Jaan Tiiduse poolt talle võetud kohustuste hilisema heakskiitmisega. TsÜS § 103 lg 2 kohaselt saab tehingu tagantjärele heaks kiita ainult isik, kelle nimel tehing tehti. Asjas ei ole tuvastatud, et Jaan Tiidus oleks tehingud teinud Heino Tiiduse nimel. Kirjaliku laenulepingu poolteks olid selle sõlmimisel Ü. Õun ja Jaan Tiidus ning raha andmisega Jaan Tiidusele oli poolte vahel laenuleping sõlmitud. Ekslik on kohtu seisukoht, et kuna Heino Tiidus ei vaidlustanud laenulepinguid selle rahatuse pärast, siis tema suhtes on tehingud kehtivad algusest peale. Heino Tiidus ei olnud vaidlustatud õigussuhete pool.
Heino Tiidus on kogu aeg vaielnud hageja nõudele vastu põhjusel, et tema ei ole laenu saanud. Kuna Heino Tiidus ei olnud vaidlustatud õigussuhte pool, siis ei ole ta kohane kostja ning tema suhtes tehtud kohtuotsus on ebaseaduslik. Jaan Tiidus on laenulepingud täitnud. Kohus ei ole motiveerinud, miks ta seda asjaolu kinnitavaid tõendeid ei arvestata. TsÜS § 64 lg 3 toodud tehingu tõlgendamise põhimõtete kohaselt tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks. Vastustaja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja leiab, et Heino Tiidus kirjutas laenulepingule alla kui üks laenaja. Heino Tiidus ei vaidlustanud lepingu rahatust. Kostjad ei ole laenu tagasi maksnud. Mõlema lepingu järgi on tasutud vaid 50 000 krooni intressi. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluste laenulepingute alusel andis laenutaja rahasummad üle Jaan Tiidusele. Kohaldades
ÜS § 103 lg 2, leidis maakohus, et nende laenulepingute järgi oli laenajaks ka Heino Tiidus. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.
lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kohtuotsusega ei ole tuvastatud, et vaidlusaluste laenulepingute alusel oleks raha Heino Tiidusele üle antud. Samuti ei ole kohtuotsusega tuvastatud, et laenutajalt raha vastu võttes oleks Jaan Tiidus tegutsenud Heino Tiiduse nimel. Esinduse kohta käivaid sätteid ei saa kohaldada, kui isik teeb tehingu iseenda nimel. Kuna asjas ei ole tuvastatud, et laenutaja oleks Heino Tiidusele raha üle andnud ega ka seda, et Jaan Tiidus oleks esinenud Heino Tiiduse nimel, siis puudusid kohtul alused Heino Tiiduse vastu esitatud hagi rahuldada
ÜS § 103 lg 2 kohaldades. Eeltoodu põhjal ei ole asjakohane kohtu väide, et Heino Tiidus oleks laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisest vabanemiseks pidanud laenulepingud nende rahatuse pärast
MS § 227 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas on ekslikuks peetud maakohtu seisukohta, mille kohaselt kirjalikus vormis sõlmitud laenulepingu täitmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Samuti on apellatsioonikohtu otsuse põhjendavas osas leitud, et kuna laenulepingutele on laenaja poolel alla kirjutanud ka Heino Tiidus, siis ei oma tähtsust, kumma kostja kätte raha anti. Sellest järeldub, et apellatsioonikohus ei ole mõnede esimese astme kohtu otsuse motiividega nõustunud, kuid samas on apellatsioonikohus jätnud maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et seoses laenulepingute allakirjutamisega Heino Tiiduse poolt ei oma asjas tähtsust, kas laenutaja andis raha Jaan Tiiduse või Heino Tiiduse kätte. Kohtuotsuses ei ole ära näidatud,millistele materiaalõiguse normidele see õiguslik järeldus rajaneb. Ka ei ole kohtuotsuses põhjendatud, kuidas jõudis kohus järeldusele, et kostjad vastutavad laenulepingute täitmise eest kui solidaarsed võlgnikud. Apellatsioonikohus on laenulepingut reguleerivaid tsiviilkoodeksi sätteid tõlgendades ekslikult leidnud, et laenulepingu täitmise tõendamise osas ei ole seaduses piiranguid ette nähtud. Vastavalt
lg-le 2 ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Sellest sättest tuleneb põhimõte, mille kohaselt on keelatud tunnistajate ütlustega tõendada laenulepingute täitmist, mis peavad olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kohtuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks kohus loeb tõendatuks, et laenulepingute järgi saadud laene ei ole tagastatud. Tõendite hindamist puudutavatele apellatsioonkaebuse põhjendustele on ringkonnakohus otsuses vastanud. Juhindudes TsMS 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. novembri 1998. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Heino Tiidusele 17. detsembril 1998. a tasutud kautsjon 2383 (kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm) krooni ja 10 senti ning Jaan Tiidusele 17. detsembril 1998. a tasutud kautsjon 2383 (kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm) krooni ja 10 senti. Eesistuja: J. Odar Liikmed. A. Kull, J. Luik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.