3-2-1-48-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. juunil 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, hageja AS

§ 35

järgi tuleb viivis lisatasu maksmisega viivitamise eest töötaja nõudel välja mõista kuni

1. aprillini
2. a. Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja TLS § 117 lg 2 kohaselt kohustatud maksma töötajale hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kohus leidis, et töötaja poolt toime pandud teod võisid olla töölepingu lõpetamise aluseks ja kuna üksnes protseduurireeglite rikkumise tõttu loeti töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, siis on tööandja poolt lõpparvega töötajale makstud 8000 krooni küllaldane hüvitis. Puhkusekompensatsiooni on tööandja õigesti arvutanud ja välja maksnud koos lõpparvega. Kohus leidis, et tööandja ei viivitanud lõpparve maksmisega, makstes välja lõpparve vaidlustamata summa, ja ühe kuu keskmise palga saamiseks ei ole töötajal alust. Kohus leidis, et E. K hagi ei ole aegunud, sest töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud tööandja poolt hagi esitamise tõttu kohtusse. Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega oli jäetud rahuldamata E. K nõue hüvitise saamiseks TLS § 117 lg 2 alusel töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ja tehti selles osas uus otsus. Ringkonnakohus mõistis tööandjalt välja ühe kuu keskmise palga 11883 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Ringkonnakohus muutis viivise suurust ja tööandjalt mõisteti välja viivis 4582 krooni. Maakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega töötaja kasuks mõisteti välja saamatajäänud lisatasu 19034 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti tuvastanud, et tööleping E. K lõpetati ebaseaduslikult. Ebaõige oli hüvitise välja mõistmata jätmine. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt, mõistab kohus töötaja tööle ennistamise nõudest loobumisel tööandjalt välja hüvitise TLS § 117 lg 2 alusel kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus arvestas asjaolusid kogumis ja leidis, et E. K kasuks tuleb välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ühe kuu keskmine palk. Ringkonnakohus leidis, et kui lisatasu maksmine on ette nähtud töölepingus, siis tööandja ühepoolne soov lõpetada lisatasu maksmine käskkirja alusel, ei muuda töölepingut ja maakohus on lisatasu õigesti välja mõistnud, arvestades jaekäibe kohta esitatud tõendeid. E. K ringkonnakohtule jaekäibe kohta esitatud uued tõendid lükkas kohus tagasi, kuna ringkonnakohus vaatas maakohtu otsust läbi nõude osas, mis oli esitatud maakohtule asja läbivaatamise ajaks. Töötaja nõuded ei ole aegunud, sest tööandja esitas hagi kohtusse ja seetõttu töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud. Lisatasu nõude aegumist tööandja töövaidluskomisjonis ei vaidlustanud ja seaduse mõtte kohaselt ei ole tööandjal töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel aegumise kohaldamist kohtus enam õigust nõuda. Kohus leidis, et viivise suurust tuleb muuta. Töölepingu lõpetamisel kuuluvad lõpparvena väljamaksmisele kõik saadaolevad summad, kaasa arvatud viivis palga maksmisega viivitamise eest kuni töösuhte lõpetamise päevani. Lõpparve kinnipidamise eest näeb tööandja vastutuse ette TLS § 119 lg 2, mille kohaselt vastutus on piiratud töötaja ühe kuu keskmise palgaga. Sellepärast ei ole alust pärast töösuhte lõppemist

§-s 35 ettenähtud viivise kohaldamiseks palga maksmisega viivitamise eest. Maakohus jättis põhjendatult kohaldamata tööandja vastutuse lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 järgi. Tööandja maksis töötajale välja lõpparve vaidlustamata osa. Kuni lõpparve väljamaksmiseni ei olnud töötaja lisatasu maksmist nõudnud ega selle maksmisest keeldumist vaidlustanud - seega ei ole alust tööandja suhtes sanktsiooni rakendada. Kassatsioonkaebuses palus E. K apellatsioonikohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti lisatasu, viivise ja hüvitiste nõuded rahuldamata. E. K leidis, et apellatsioonikohus rikkus TsMS § 231 lg 3 nõudeid, jättes otsuse põhjendavas osas märkimata kohtu tuvastatud asjaolud ja tõendid, millede alusel kohus tegi järelduse, et tuvastati asjaolud töölepingu lõpetamiseks usalduse kaotuse tõttu. E. K leidis, et ta ei ole toime pannud tegusid, mis võiksid olla töölepingu lõpetamise aluseks usalduse kaotuse tõttu ja maakohus väljus hagi piiridest, kui asus tuvastama töölepingu lõpetamise asjaolusid. Kohus lähtus lisatasu arvutamisel tööandja valedest andmetest ega arvestanud apellatsioonikohtule E. K esitatud uut tõendit müügikäibe kohta. Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti seadust tööandja vastutuse osas nii palga maksmisega viivitamisel kui ka hüvitise väljamõistmisel seoses lõpparve kinnipidamisega. Apellatsioonikohus leidis, et väljamaksmata palk on lõpparve osa, mistõttu tööandja vastutab väljamaksmata töötasu eest kuni töölepingu lõpetamise päevani. Kohus leidis, et töötajal oli õigus lisatasu saada, kuid kuna lõpparve vaidlustamata osa maksti välja õigesti, siis ei ole õigust viivist saada

§ 35alusel pärast töölepingu lõpetamist.

Apellatsioonikohus mõistis tööandjalt välja viivise 4582 krooni, kuid ei lisanud viivise arvutust. Tööandja andmeid aluseks võttes oleks viivis pidanud olema 6124 krooni. Kohus jättis põhjendamata, miks töölepingus kokkulepitud lisatasu on muutunud töölepingu lõpetamise päeval vaidlustatavaks. Apellatsioonikohtu otsus on ebaloogiline. Kohus nentis, et lisatasu maksmine on ettenähtud töölepingus ja käskkiri lisatasu maksmise lõpetamise kohta ei muuda iseenesest töölepingut. Töölepingu kohaselt tuli töötajale maksta nii palka kui ka lisatasu. Kohus leidis, et pooled töölepingut ei muutnud, kuid samas leidis ka, et lisatasu tuleb käsitleda vaieldavana. Asjaolu, et väljamaksmata palk kuulub lõpparve hulka, ei välista tööandja vastutust

§ 35alusel.

Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis III-2/1-81/95. Kuna lisatasu ei makstud õigeaegselt välja, siis oleks tulnud kohaldada TLS § 119 lg 2 sätteid. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS K, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kohus hindas töölepingu lõpetamise asjaolusid kogumis ja nõustus maakohtu järeldusega, et E. K tööalased üleastumised on tõendatud. Riigikohus ei saa hinnata faktilisi asjaolusid ega tõendeid, seetõttu peavad kassatsioonkaebuse sellesisulised nõudmised jääma tähelepanuta. Apellatsioonikohus on materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud. Kolleegiumi istungil palus AS K esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada protsessiõigusnormi rikkumise tõttu osas, millega mõisteti välja viivis 4582 krooni lisatasu maksmisega viivitamise eest ja selles osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas tuleb otsus jätta muutmata. Apellatsioonikohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega tunnistati töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamise protseduurireeglite rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus leidis, et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Kui apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea kohus TsMS § 330 lg 5 kohaselt otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi. Maakohtu otsuses on viidatud E. K selgitustele asjaolude kohta, mida maakohus otsuse põhjendavas osas peab nendeks asjaoludeks, mis olid töölepingu lõpetamise aluseks usalduse kaotuse tõttu. Oma selgitustes kohtule võttis E. K omaks töölepingu lõpetamise põhjustena esiletoodud asjaolud, kuid leidis, et tema käitumisel oli õigustus. Tööandja oli teistsugusel seisukohal. Maakohus tuvastas, et E. K pani toime tegusid, mis olid tema suhtes usalduse kaotuse aluseks. Arvestades töölepingu lõpetamise asjaolusid kogumis, leidis apellatsioonikohus, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest tuleb TLS § 117 lg 2 alusel tööandjalt hüvitisena välja mõista ühe kuu keskmine palk töötaja kasuks. Apellatsioonikohus ei väljunud töölepingu lõpetamise asjaolusid tuvastades hagi piiridest. Vaidluse korral töölepingu lõpetamise üle töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu, on töövaidlusorganil õigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid. TsMS § 308 sätestab uute tõendite esitamise apellatsioonikohtus. Uusi tõendeid võib apellatsioonikohtus esitada, kui esimese astme kohus keeldus põhjendamatult tõendeid vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik kaalukal põhjusel varem esitada. Tõendi, mida oli võimalik esimese astme kohtus esitada, kuid mis jäeti esitamata, võib apellatsioonikohus jätta tähelepanuta. Maakohus pidas usaldusväärseks tööandja esitatud tõendit jaekäibe kohta. Apellatsioonikohus põhjendas otsuses lisatasu arvutamiseks jaekäibe kohta esitatud uue tõendi tähelepanuta jätmist sellega, et esimese astme kohtus oli selle kohta tõend esitatud. E. K ei toonud esile kaalukaid põhjusi, miks tal ei olnud võimalik apellatsioonikohtule esitatud tõendit esitada maakohtule. Riigikohtu tsiviilkolleegium muudab oma seisukohta

§ 35ja TLS § 119 kohaldamisel võrreldes 8.

novembri 1995. a kohtuotsuse põhjendustega tsiviilasjas nr. III-2/1-81/95 Oleg Sinitsa hagis Ravori Investeeringute AS-i vastu hüvitise ja viivise saamiseks.

§ 35

kohaselt maksab tööandja palga maksmisega viivitamise eest töötajale viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest. Kolleegium leidis, et palgaseadusega ettenähtud viivist tuleb palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja

§ 32alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad.

Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et tööandja vastutust TLS § 119 lg 2 alusel ei tule käeolevas vaidluses kohaldada. Tööandja ei pidanud lõpparvet kinni. Kohtud tuvastasid, et E. K ei nõudnud lisatasu maksmist AS-s K töötamise ajal ega vaidlustanud selle maksmatajätmist enne töölepingu lõpetamist. Vaidlustamise ajaks oli lisatasu maksmise lõpetamisest möödunud üle viie kuu. Vaidlustamata lõpparve maksis tööandja välja. Kuna kohtud tuvastasid, et töötajal oli lisatasu saamise õigus ja selle maksmisega viivitati alates 5. jaanuarist kuni töölepingu lõpetamiseni 1. juunil 1997. a, siis on töötajal õigus saada

§ 35alusel selle aja eest viivist.

E. K leidis kassatsioonkaebuses, et aluseks võttes tööandja andmeid lisatasu arvutamiseks, oleks pidanud viivise summa olema 6124 krooni, aga mitte 4582 krooni, nagu apellatsioonikohtu otsusega välja mõisteti. Apellatsioonikohtu otsuses puudub viivise arvutus. Kohus rikkus sellega TsMS §-s 330 lg 4 esitatud nõudeid otsuse põhjendavale osale. Kuna apellatsioonikohtu otsus ei ole viivise arvutamises kontrollitav, siis tuleb otsus selles osas tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks apellatsioonikohtule. Riigikohus juhib tähelepanu

§-le 35, mille kohaselt palga maksmisega viivitamisel peab tööandja maksma iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast. Kui apellatsioonikohus pidas viivise arvutamisel silmas, et viivis on maksustatav, siis tulnuks otsuses viidata seadusele, mille alusel sellisele järeldusele jõuti. Kassatsioonkaebuses leidis E. K, et apellatsioonikohtu otsus on ebaloogiline, kuna kohus leidis, et käskkiri töölepingu palgatingimusi ei muutnud, kuid samas leiti, et lisatasu tuleb käsitleda vaieldavana. Apellatsioonikohus käsitles õigesti lisatasu vaieldavana, sest E. K selle vaidlustas.

§ 2

lg 4 kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Kuna kohus mõistis lisatasu töötaja kasuks välja ja tööandja selle õigsust kassatsioonkaebuse esitamisega ei vaidlustanud, siis puudub Riigikohtul alus kohtuotsuse sellele osale õigusliku hinnangu andmiseks. Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsust osas, millega AS-lt K mõisteti välja viivis 4582 krooni jaa saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada E. K
3. jaanuaril
4. a tasutud kautsjon 1263 (üks tuhat kakssada kuuskümmend kolm) krooni 35 senti. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik