3-2-1-67-99

3-2-1-67-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, AS Lukoil Eesti esindaja vandeadvokaat J. Leppiku ja J. Ginteri ning tema esindaja vandeadvokaat J. Kirikali osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. mail
4. a AS Lukoil Eesti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsuse Jaak Ginteri hagis AS Lukoil Eesti vastu laenulepingu kehtetuks tunnistamiseks ja AS Lukoil Eesti vastuhagis 2 856 300 krooni laenu tagastamiseks.
7. mail
8. a esitas J. Ginter linnakohtule hagi AS Lukoil Eesti vastu
9. detsembril
10. a sõlmitud laenulepingu nr 1 summas 190 318 USD kehtetuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli kostja AS Lukoil Eesti sõlminud AS-ga Boliden lepingu 2500 tonni diiselkütuse hankimiseks. J. Ginter garanteeris AS-i Boliden lepingujärgse kohustuse täitmist. Tarnitud kütuse erikonfiskeeris Riigi Tolliamet. Hageja asus garantiikohustust täitma ja hüvitas üle 2/3 kostja tarnitud kütusest. Tallinna Halduskohtu otsusega tunnistati kütuse erikonfiskeerimine ebaseaduslikuks. Seega on lepingu täitmise garanteerimise vajadus ära langenud. Kuna võlgnik on ise maksejõuline, puudub temapoolne garantiikohustuse täitmise vajadus, seega puuduvad tal kohustused kostja ees ja ta palub TsK § 276 lg 1 alusel tunnistada laenulepingu selle rahatuse tõttu kehtetuks.
11. jaanuaril
12. a esitas AS Lukoil Eesti vastuhagi, milles palus TsK §-de 231 lg 1 ja 272 lg 3 järgi J. Ginterilt välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus 2 781 764 krooni ja viivis
13. veebruarist
14. a kuni
15. jaanuarini
16. a summas 74 536 krooni koos kohtukuludega. Tallinna Linnakohtu
17. augusti
18. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagi. Linnakohtus luges tõendatuks, et pooled vormistasid laenuna hageja garantiikohustisest tekkinud võlgnevuse. Kohus luges põhjendatuks AS Lukoil Eesti seisukoha, et laenulepingu vormistamisega lõppes garantiikohustis. Seega laenulepingut ei ole võimalik vaidlustada TsK § 276 lg 1 alusel sellel põhjusel, et raha reaalselt üle ei antud Linnakohtu otsuse kohaselt on hageja kohustatud täitma laenulepinguga endale võetud kohustuse ja tasuma võlgnevuse 190 318 USD e. 2 781 764 krooni vastuhagi esitamise päeva seisuga. Kohus mõistis hagejalt välja 3% viivitatud summalt aastas
19. jaanuarist
20. a kuni
21. jaanuarini
22. a summas 81 394, 40 krooni ning kohtukulud kokku 168 989 krooni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
23. veebruari
24. a otsusega linnakohtu otsuse ning rahuldas uue otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus tunnistas
25. detsembri
26. a sõlmitud laenulepingu nr 1 kehtetuks. Apellatsioonikohtu otsuse järgi on tõendatud, et J. Ginter kohustus vastavalt
27. novembril
28. a vormistatud garantiikirjale tasuma kostjale AS Boliden võlgnevuse summas 190 318 USA dollarit, mis tekkis AS Lukoil Eesti ja AS Boliden vahel sõlmitud diiselkütuse
29. mai
30. a nr 22/05/02 müügilepingust. J. Ginter kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt
31. jaanuariks
32. a. Laenulepingu sõlmimise ajaks, s.o
33. detsembriks
34. a ei olnud garantiikohustuse täitmise tähtpäev saabunud. Seega puudus J. Ginteril kostja ees laenulepingu sõlmimise ajal võlgnevus, mida laenulepinguks vormistada. Asjas leidis poolte seletustega kinnitamist, et raha üleandmist laenulepingus märgitud summas ei ole toimunud. TsK § 276 järgi on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Ringkonnakohus pidas linnakohtu seisukohta, et laenulepingu vormistamisega lõppes poolte vahel garantiikirjast tulenenud kohustis, ekslikuks. Ühe kohustise asendamine teisega peab olema lepingus fikseeritud. Samuti ei nähtu laenulepingust, et selle sõlmimisega oleks asendatud mingisuguseid muid pooltevahelisi kohustusi, kuna poolte seletuste kohaselt muid kohustusi J. Ginteril kostja ees ei olnud. Kostja nimel esitati kaks kassatsioonkaebust.
35. märtsi
36. a kaebuse esitaja oli Aare Kaur ja
37. märtsil
38. a esitas kassatsioonkaebuse vandeadvokaat Jüri Leppik.
39. mail
40. a andis Riigikohtu loakogu menetlusloa Jüri Leppiku esitatud kassatsioonkaebusele. Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses, kuna kohus rikkus oluliselt protsessiõiguse norme ning tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme. Kostja leiab, et ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt täiendavat kohustist saab laenulepinguks ümber vormistada alles pärast seda, kui on saabunud täiendava kohustise täitmise tähtpäev, ei tulene seadusest. Garandi võlgnevuse puudumisele on võimalik viidata ainult juhul, kui ei ole saabunud kohustise, mille täitmist tagatakse, täitmise tähtpäev. Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt tasus hageja üle poole garantiikohustusest rahas ja vormistas ülejäänud summa tasumise ümber laenulepinguks. Laenulepinguga sooviti asendada garantiikohustisest tulenev võlgnevus. Ringkonnakohus ei lähtunud tehingu teinud isikute tegelikust tahtest. Kostja leiab, et võlgnikul on õigus võlg enne selle tasumise tähtaega laenulepinguks ümber vormistada. Ringkonnakohtu järeldused rahatuse kohta on ainetud, kuna vormistati täiendav kohustus. Ringkonnakohus tuli sama tõendit hinnates linnakohtust erinevale järeldusele, kuid ei ole seda otsuses piisavalt motiveeritud. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta muud tõendid, millega linnakohus luges tõendatuks garantiikohustuse asendamise laenulepinguga. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu leides, et kaebuse õiguslikud alused on sisuliselt põhjendamata. Asjas on esitatud kaks erinevat kassatsioonkaebust ning see on vastuolus tsiviilkohtumenetluse põhimõttega. Laenulepingust ei nähtu, et selle sõlmimisega
41. detsembril
42. a oleks asendatud muid pooltevahelisi kohustusi. Poolte seletustega on leidnud kinnitamist, et raha üleandmine laenulepingus märgitud summas ei ole toimunud. Ringkonnakohus vaatas asja läbi apellatsioonkaebuse raamides, hageja ei vaidlustanud linnakohtu hinnangut
43. detsembri
44. a laenulepingule. Kohtuistungil jäi AS Lukoil Eesti esindaja kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohtade juurde. J. Ginteri esindaja toetas kassatsioonkaebuse vastuses väljendatud seisukohti. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kuna garantiikohustise täitmise tähtpäev ei olnud laenulepingu sõlmimise ajaks
45. detsembriks
46. a saabunud, siis puudus J. Ginteril laenulepingu sõlmimise ajal võlgnevus ja laenuleping on rahatu. Ekslik on ka ringkonnakohtu järeldus laenulepingu kehtetuse osas seoses tema rahatusega. Kui laenuleping oli rahatu, siis sel juhul laenulepingut ei sõlmitud, sest laenuleping on TsK § 272 lg 2 kohaselt reaalne leping ja loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Lepingut, mida ei sõlmitud, ei ole põhjust kehtetuks tunnistada. Käesoleval juhul ei ole tegemist mitte laenu andmisega vaid väidetavalt TsK § 272 lg 3 järgi võla ümbervormistamisega laenuks laenulepingu alusel. Seepärast ei pidanud kohus kontrollima, kas raha üle anti vaid seda, kas J. Ginteril oli AS Lukoil Eesti ees võetud kohustus võlg, mida ümber vormistada laenulepinguks. Garantiikirjaks nimetatud dokumendis kohustus J. Ginter AS-le Lukoil Eesti tasuma tekkinud AS Boliden võlgnevuse hiljemalt
47. jaanuariks
48. a. Seega pole
49. jaanuar
50. a vastutuse algustähtpäev. Samuti saab TsK § 272 lg 3 järgi laenulepinguks vormistada ka sellise võla, mille tasumise tähtpäev ei ole veel saabunud. Ringkonnakohtu väide, et ühe kohustise teisega asendamine peab lepingus olema fikseeritud, pole täpne. Poolte tahe peab olema selgelt lepingus väljendatud. Linnakohus luges hageja eelmenetluses antud seletustega, kostja esindaja seletustega ja poolte vahelise laenulepinguga nr 1
51. detsembrist
52. a tuvastatuks, et hageja ja AS Lukoil Eesti lõpetasid garantiikohustise ja asendasid selle TsK § 238 lg 1 kohaselt laenuga. Nii garantiikirjas kui laenulepingus on viide diislikütuse müügilepingule nr 22/05/
53. Nende motiividega põhjendas linnakohus oma otsuses, miks laenuleping asendas garantiid ja väitis, et niisuguses olukorras ei saanudki raha üleandmist nõuda, kuna üks kohustis asendas teise ja esimene lõppes. Ringkonnakohus ei anna vastuolus TsMS §-ga 332 nendele tõenditele hinnangut, kuigi hindas laenulepingu erinevalt linnakohtust rahatuks ja leidis, et lepingus ei ole fikseeritud ühe kohustise teisega asendamine. Mis puutub vastustaja märkust kahe kassatsioonkaebuse kohta, siis Riigikohtu loakogu andis menetlusloa kassatsioonkaebusele, mille esitas AS Lukoil Eesti lepingulise esindaja vandeadvokaat J. Leppiku kaudu ja millele oli lisatud Advokaadibüroo Leppik & Partnerid volikiri nr 87-L
54. oktoobri
55. a lepingu alusel. Kooskõlas TsMS §-ga 86 lg 3 tõendab advokaadi volitusi advokaadibüroo pidaja poolt väljaantud dokument (advokaadivolikiri). Esimene kassatsioonkaebus, millele loakogu menetlusluba ei andnud, oleks tulnud ringkonnakohtus TsMS § 344 lg 4 alusel TsMS § 87 lg 4 rikkumise tõttu käiguta jätta, kuid kuna kassatsioonitähtaja jooksul esitas kassatsioonkaebuse selleks seaduse (TsMS § 85 lg 2) kohaselt pädev isik, siis langes see vajadus ära. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
56. veebruari
57. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Lukoil Eesti
58. märtsil
59. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa