3-2-1-68-99

3-2-1-68-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja R. Ranna ja tema esindaja vandeadvokaat P. Järve osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. mail
4. a Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsuse Riina Ranna hagis Pärnu Linnavalitsuse vastu 9300 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt töötas R. Rand ME-s Pärnu Turismiarendus direktorina alates
7. detsembrist
8. a kuni temaga TLS § 86 p 1 alusel töölepingu lõpetamiseni
9. juulil
10. a seoses ettevõtte likvideerimisega. Seoses töölepingu lõpetamisega maksti hagejale hüvituseks tema 2 keskmist kuupalka 9300 krooni. Pärnumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata R. Ranna nõude töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest keskmise palga nõudes. Töövaidluskomisjon leidis, et tööandja täitis TLS § 87 lg 1 p 1 ettenähtud kohustuse, kuna
11. mail
12. a saatis posti teel hagejale temaga töölepingu lõpetamise kirjaliku teate.
13. detsembril
14. a esitatud hagis palus R. Rand välja mõista Pärnu Linnavalitsuselt TLS § 87 lg 1 p 1 kohaselt hüvituse töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest 2 kuu keskmise palga ulatuses 9300 krooni. Pärnu Linnakohtu
15. märtsi
16. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjendustel on TLS § 87 lg 1 p 1 järgi tööandja kohustatud ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel töölepingu lõpetamisest töötajale kirjalikult ette teatama mitte vähem kui 2 kuud. Seega peab tööandja tõendama, et töötaja on kirjaliku teate kätte saanud või teate vastuvõtmisest keeldunud. Tähitud kirjaga teate saatmine töötaja kodusel aadressil, kui teade pole jõudnud töötajani, ei anna alust lugeda tööandja poolt etteteatamise kohustus täidetuks. Hageja sai töölepingu lõpetamisest teada
17. augustil
18. a, kui ta viis tööandjale avalduse lapsehoolduspuhkusele jäämiseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
19. juunil
20. a linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuna hagejal oli tööleping TLS § 55 p 4 alusel peatunud ning sellel ajal ei ole töötajal õigust töötasule ega hüvitisele, siis ei ole tema nõue töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitise saamiseks põhjendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas
21. detsembril
22. a ringkonnakohtu otsuse leides, et töölepingu seaduses ja teistes seadustes ei ole sätestatud, et tööandja vabaneks etteteatamise kohustusest siis, kui tööleping oli peatunud. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium jättis
23. veebruaril
24. a Pärnu Linnakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus pidas ekslikuks Pärnu Linnavalitsuse väidet, mille kohaselt ei pea tööandja veenduma, kas töötaja saab kätte või mitte töölepingu lõpetamise teate. Tööandja kohustusele teatada töölepingu lõpetamisest TLS § 87 lg 1 p 1 asjaoludel vastab töötaja õigus töölepingu lõpetamisest teada saada. Seega peab tööandja veenduma, et töötaja töölepingu lõpetamise teate kätte saab. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja 5000 krooni advokaadi abi eest Riigikohtus ja apellatsioonikohtu istungitel. Kassatsioonkaebuses palub kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kassaator leiab, et kuna ta saatis
25. mail
26. a (s.o kaks kuud ja kaks päeva enne töölepingu lõpetamist) tähitud kirjaga teate töölepingu lõpetamisest, siis on ta oma TLS §-s 87 lg 1 p 1 sätestatud kohustuse täitnud ja ei pidanud veenduma, kas see teade töötajale ka kätte jõudis. Kassaatori väitel saatis ta hagejale kokku 3 kirja. Samuti on apellatsioonikohus oluliselt rikkunud TsMS §-s 61 lg 1 kehtestatut, mille kohaselt saab advokaadi abi eest kostjalt välja mõista kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast, seega 9300 kroonist 465 krooni. Hageja ei nõustu kassatsioonkaebusega, palub jätta selle rahuldamata ja apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Sama seisukohta toetab hageja esindaja tsiviilkolleegiumi istungil, paludes välja mõista vajaliku ja põhjendatud kulu advokaadiabi eest Riigikohtus tasutud 3000 kroonist. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Töölepingu lõpetamisest etteteatamise kohustus pannakse töölepingu pooltele tulenevalt TLS §-st 72 lg 1 ja sama seaduse § 87 lg 1 p1 kohaselt peab tööandja töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette teatama ettevõtte likvideerimisel mitte vähem kui kaks kuud. Nimetatud tähtaja järgimata jätmisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist. Kui töölepingu lõpetamist pole võimalik töötajale teatavaks teha töökohas, tuleb tööandja kohustus teatada töötajale töölepingu lõpetamisest, lugeda täidetuks tähitud kirjaga vastava teate saatmisega töötaja poolt tööandjale teatatud viibimiskohta. Sellega on tööandja täitnud oma teatamiskohustuse ja teinud nõutava, et realiseeruks töötaja õigus saada teada töölepingu lõpetamisest. Seega ei tulene seadusest kohtute seisukoht, et tööandja on oma töölepingu lõpetamisest teatamise kohustuse täitnud siis, kui ta on veendunud, et töötaja on vastava teate kätte saanud. TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei või hagi aluseks olevaid asjaolusid tuvastada Riigikohus. Kohtute poolt on tuvastamata hageja poolt tööandjale teatatud viibimiskoht, samuti töötajale tähitud kirjaga teate saatmise aeg. Seega tuleb asi saata uueks arutamiseks apellatsioonikohtusse. Põhjendatud on kassatori väide kohtu poolt TsMS §-s 61 lg 1 p 1 sätestatu rikkumise kohta. Osundatud normi kohaselt ei või kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus, välja mõista teiselt poolelt hinnaga hagi puhul advokaadi abi eest rohkem kui 5 protsenti hagi rahuldatud osast. Juhindudes TsMS §-st 363 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
27. veebruari
28. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Eesistuja H. Jõks Liikmed J. Luik, T. Vernik