3-2-1-80-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. novembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, AS SampoEesti esindaja vandeadvokaat E.

§-dele 173, 191, 242 lg 1, palus hageja kostjalt välja mõista 147 168 krooni 40 senti võlga ja 150 000 krooni viivist. Asja menetluse kestel vähendas kostja oma võlga, tasudes

1. jaanuaril
2. a hagejale 78 355 krooni 40 senti. Seega oli
3. jaanuari
4. a seisuga kostjal põhivahendite eest tasutud kokku 510 400 krooni 52 senti ja võlgu jäi 68 813 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista 68 813 krooni põhivõlga ning 388 451 krooni 35 senti viivist. Järva Maakohtu
5. septembri
6. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 10 969 krooni 75 senti viivist. Nõue põhivõla saamiseks jäeti selle tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kohus leidis, et viimase maksega
7. jaanuaril
8. a on kostja oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Viimase makse hilinemise tõttu on hagejal õigus saada viivist 28 viivituses oldud päeva eest 0,5 % päevas 78 355 kroonilt 40 sendilt. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse. Apellatsioonikohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 68 813 krooni põhivõlga ja 150 000 krooni viivist. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt mõisteti ringkonnakohtu
9. mai
10. a otsusega kostjalt välja 205 539 krooni 25 senti ning vastavalt selle otsuse põhjendustele sisaldus selles summas ka hageja nõutud viivis 68 813 krooni. See kohtuotsus on täidetud
11. oktoobril
12. a. Vaidlusaluse lepinguga seoses on kostja tasunud kokku 579 213 krooni 52 senti. Seega on kostja lepingujärgsed kohustused täitmata veel 68 813 krooni osas, mis oli arvestatud kohtuotsusega väljamõistetud viivise katteks. Viiviste arvestusele ei ole kostja vastu vaielnud. Viiviste tasumise kohustusest ei vabasta võlgnikku see, et kohustusest on suhteline enamus täidetud ning kreeditor pole tõendanud kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju suurust. Nõutav viivis on hageja võimaliku kahjuga võrreldes ebamõistlikult suur ning

§ 194lg 2 alusel tuleb viivist vähendada.

Arvesse võttes lepinguliste kohustuste täitmata jätmise pikaajalisust, mõlema äriühingu tähelepanuväärseid majanduslikke huve ning ilmselt kavatsust äritegevuse jätkamiseks, on kohtu arvates 150 000 krooni paraja suurusega viivis. Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled. Hageja kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsuse muutmist ning uue otsusega hagi rahuldamist. Hageja leidis kaebuses, et viivise vähendamisega on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning rikkunud protsessiõiguse normi.

§ 194kuulub kohaldamisele siis, kui leppetrahv on ülemäära suur.

Viivist võib ebamõistlikult suureks pidada siis, kui see ületab tehingu väärtust. Kostja oli lepingu sõlmimisel viivise määraga nõus. Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 229 lg 2, sest kostja viiviste vähendamise võimalusele ei osundanud. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et hageja kassatsioonkaebus on aluseta. Kohtul on

§ 194

lg 1 kohaselt õigus leppetrahvi vähendada, kui see on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega. Hageja väitel jäi tal saamata 68 000 krooni. Selle summaga võrreldes on ka väljamõistetud 150 000 krooni viivist ülemäära suur. Ringkonnakohus TsMS § 229 lg 2 sätteid ei ole rikkunud. Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamises samale kohtule. Apellatsioonikohus on lugenud tõendatuks, et kostja on oma lepingulise kohustuse täitnud, s.o võla täielikult ära maksnud.

§ 233lg 1 kohaselt lõpetab täitmine kohustise.

Täiendavalt põhivõla 68 813 krooni väljamõistmine on osundatud sättega vastuolus. Ringkonnakohtu viidatud

1. mai
2. a otsuses ei ole märgitud viiviseid 68 813 krooni suuruses summas.

§ 194lg 1 kohaselt tuleb viivist võrrelda kreeditori kahjudega.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et viivise vähendamisel ei oma tähtsust kreeditori võimaliku kahju suurus. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kostja oli maakohtu otsuse 10 969 krooni 10 sendi ulatuses täitnud. Hageja vaidles kirjalikus vastuses kostja kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsioonkaebuses on ringkonnakohtu otsuse sõnalist väljendust ning mõtet moonutatud. Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsuse vaidlustamine kaebuses ei ole asjakohane. Kohus on kohustanud kostjat lepingut täitma, kuid leping on seni täitmata. Kolleegiumi istungil palusid poolte esindajad oma volitaja kaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Õige pole hageja kassatsioonkaebuse väide, et kostja ei ole viivise vähendamise võimalusele osundanud. Kostja on
3. augusti
4. a hagi vastuse täienduses märkinud, et ta peab õigeks viivise summa vähendamist hagejal tehingust saadud kasumi võrra. Seega on asjas viivise vähendamise algatus tulnud kostjalt ning kohus ei ole TsMS § 229 lõiget 2 rikkunud. Ekslik on ka hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohus on viivise vähendamisel materiaalõiguse normi vääralt kohaldanud. Vastavalt

§ 194

lg-le 1 on kohtul õigus viivist vähendada, kui tasumisele kuuluv viivis on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur. Selle sättega ei ole kooskõlas hageja väide, et viivist võib pidada ülemäära suureks vaid siis, kui see ületab tehingu väärtust.

§ 194

lg-st 1 tuleneb, et viivise suuruse hindamisel tuleb tasumisele kuuluvat viivist võrrelda kreeditori kahjudega, mitte aga tehingu väärtusega. Kostja kassatsioonkaebuses on valesti väidetud, et ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kohus leidnud, et kostja on oma võla täielikult ära maksnud. Vastavalt kohtuotsusele on apellatsioonikohus hoopis tuvastanud, et kostjal on 68 813 krooni põhivõlga tasumata. Sellest tulenevalt on väär ka kostja kassatsioonkaebuse seisukoht, et pooltevaheline kohustis oli

§ 233lg 1 kohaselt täitmisega lõppenud.

Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsusega hageja kasuks väljamõistetud summa sisaldas ka viivist 68 813 krooni. Kassatsioonkaebuses on kostja õigesti märkinud, et

§ 194lg 1 kohaselt tuleb viivist võrrelda kreeditori kahjudega.

Apellatsioonikohtu otsuse järgi ongi kohus viivise vähendamisel lähtunud sellest, et hageja (kreeditor) pole tõendanud võlgniku kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju suurust.

§ 194

lg-st 1 ei tulene, et võlgnik vabaneks leppetrahvi tasumise kohustusest, kui kohustise rikkumisel võlgniku poolt kreeditoril kahju üldse ei teki. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks maakohtu otsuse 10 969 krooni 10 sendi ulatuses täitnud. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 1998. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. EesistujaJ. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull