3-2-1-82-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. septembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik vaatas läbi kirjalikus menetluses 6. s

§ 45p 1 alusel pankrotivarasse välja mõista 4 679 134 krooni 80 senti.

Hagi põhjenduste järgi sõlmisid AS Kadarik ja AS Eesti Ühispank

1. detsembril
2. a laenulepingu nr 5171, millega toimus
3. detsembri
4. a laenulepingu nr 11467321/594 ning
5. aprilli
6. a,
7. juuli
8. a,
9. septembri
10. a ja
11. septembri
12. a lisakokkulepete ümbervormistamine. Laenulepingu kohaselt laenas AS Kadarik pangalt 5 miljonit krooni. Lepingu p-s 1.5 nähti ette, et AS Kadarik tagastab alates
13. aprillist
14. a pangale iga kuu
15. kuupäeval 200 000 krooni ning laenu tagastamise tähtpäev on
16. detsember
17. a, kusjuures lepingu tingimuste nõuetekohasel täitmisel määratakse poolte kokkuleppel uus laenu tagastamise tähtpäev.
18. aprillil
19. a sõlmisid AS Kadarik ja AS Eesti Ühispank laenulepingu nr 6056, millega AS Kadarik laenas pangalt 2,6 miljonit krooni. Lepingu punkti 1.5 kohaselt oli laenu tagastamise tähtpäevaks
20. mai
21. a, kusjuures alates
22. augustist
23. a pidi AS Kadarik iga kuu
24. kuupäeval pangale tagastama 260 000 krooni. Lepingu seda punkti muudeti
25. augusti
26. a lisakokkuleppega. Pooled leppisid kokku, et laenu tagastamise tähtpäev on
27. juuni
28. a, millal tuleb tasuda ka viimane makse. Pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni on AS Kadarik laenulepingu nr 5171 järgi kostjale tagastanud 3 300 000 krooni ning laenulepingu nr 6056 järgi 1 379 134 krooni 78 senti, seega kokku 4 679 134 krooni 80 senti, mis tuleb vastavalt

§ 42lg-le 1 mõista kostjalt pankrotivarasse.

Kostja vaidles hagile vastu, väites, et hageja poolt laenulepingute täitmine ei kahjustanud teiste võlausaldajate huve, sest hageja tasutud võlgnevus oli kommertspandiga tagatud ja kuulunuks igal juhul tasumisele enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kostjale laenulepingutest tuleneva võlgnevuse tasumata jätmine oleks kaasa toonud teiste võlausaldajate vahel jaotamisele kuuluva pankrotivara vähenemise, sest sellelt summalt pidanuks kuni pankroti väljakuulutamiseni arvestama viivist. Tallinna Linnakohtu 4. jaanuari 1999. a otsusega hagi rahuldati. Kohus leidis, et kuna asjas on tõendatud, et AS Kadarik on ajavahemikul pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni laenulepingute nr 5171 ja nr 6056 järgi kostjale tasunud võlga kokku 4 679 134 krooni 80 senti, siis kuulub see summa väljamõistmisele pankrotivarasse.

§ 42

lg 1 kohaselt mõistab kohus pankrotivarasse sama seaduse § 45 sätestatud alusel võlgniku omandist väljaläinud vara. Pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni võlgniku tasutud võlg nõutakse kohtu poolt sisse, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja kantud kohtukulud advokaadi abi eest 165 200 krooni ning riigituludesse riigilõivu 141 074 krooni. Tallinna Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsust väljamõistetud kohtukulude osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus pidas ekslikuks kostja apellatsioonkaebuse väidet, et

§ 45

alusel saab võlgniku poolt ühele võlausaldajale tasutud võlga tagasi nõuda üksnes juhul, kui selle tasumisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus luges õigeks apellatsioonkaebuse väite, et kostjalt hageja advokaadikulude väljamõistmisel ei ole kohus arvestanud nende vajalikkust ja põhjendatust. Kostja puudumisel tegi kohus

1. septembril
2. a tagaseljaotsuse, millega hagi rahuldati ning kostjalt mõisteti kohtukuludena välja riigituludesse riigilõiv 25 krooni ja hageja kasuks esindajatasu 59 000 krooni. Menetluse taastamiseks tasus kostja talle kohtuotsusega pandud kohtukulud.
3. jaanuari
4. a kohtuotsusega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel advokaadi abi eest 165 200 krooni. Kuna kohus ei arvestanud, et kostja oli advokaadi abi eest hagejale juba tasunud 59 000 krooni, mõisteti asjas advokaadi abi eest kostjalt hageja kasuks välja kokku 224 200 krooni. Apellatsioonikohus leidis, et asja keerukust arvestades on põhjendatud kuluks advokaadi abi eest 70 000 krooni. Kuna seoses asjas menetluse taastamisega on kostja hagejale advokaadikulude katteks juba 59 000 tasunud, siis tuleb kostjalt advokaadi abi eest vajalike ja põhjendatud kulude katteks hageja kasuks välja mõista 11 000 krooni. Apellatsioonikohtu istungil asjast osa võtnud advokaadi abi eest mõistis apellatsioonikohus kostjalt hageja kasuks välja 5000 krooni. Ka leidis ringkonnakohus, et kuna seoses asjas menetluse taastamisega tasus kostja 25 krooni riigilõivu, siis tuleb riigilõivu väljamõistmise osas kohtuotsust muuta. Apellatsioonikohus mõistis kostjalt välja riigituludesse 141 049 krooni. Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled. Hageja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada väljamõistetud advokaadikulude osas ning teha selles osas uue otsuse. Hageja leidis, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta luges esimese astme kohtus kantud advokaadikuludest põhjendatuks üksnes 70 000 krooni. Hageja arvates ei ole ringkonnakohtul võimalik hinnata esimese astme kohtus kantud advokaadikulude põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohtul on vaid õigus hinnata, kas esimese astme kohus on advokaadikulude väljamõistmisel õigesti kohaldanud seadust. Tulenevalt TsMS § 60 lg-st 11 saab kõrgema astme kohus muuta advokaadikulude jaotust ainult juhul, kui ta muudab tehtud otsust või teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata. TsMS § 116 sätestab, et kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks. Kuna linnakohtu istungil ei vaielnud kostja esindaja kohtukulude nimekirjale vastu, siis ei olnud kohtul kohustust motiveerida väljamõistetud kohtukulude suurust. Kostjal ei olnud õigust esitada vastuväiteid advokaadikulude suurusele apellatsioonkaebuses, sest ta ei teinud seda esimese astme kohtus. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kaebuse väited ei ole õiged. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses hageja kasuks väljamõistetud kohtukulude suuruse, leides, et nii suures ulatuses ei ole hageja tehtud kulutused advokaadiabile põhjendatud ja vajalikud. Vastavalt TsMS § 319 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale edasi kaevati. Seega pidi ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel kontrollima, kas linnakohus on järginud protsessiõiguse norme, sh TsMS § 61 lg
5. Ringkonnakohus ei muutnud kohtukulude jaotust, kuid ei pidanud põhjendatuks nende suurust. Kostja kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada täies ulatuses ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leidis, et apellatsioonikohus on valesti kohaldanud

§ 45p 1.

Selle sätte kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Sellest tuleneb, et seadusandja on lihtsustanud tasutud võla tagasivõitmist pankrotivarasse, välistades võimaluse vaielda

§ 45

alusel esitatud hagile vastu põhjusel, et võlgnik ei kahjustanud teiste võlausaldajate huve teadlikult või et kostja ei olnud teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik.

§ 45

p 1 kohaselt on võlgniku poolt ühele võlausaldajale tasutud võla tagasinõudmine võimalik üksnes juhul, kui võla tasumisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu. Hageja leidis, et peale kohtu poolt pankrotimenetluse algatamist saab võlausaldaja oma nõudeid võlgniku vastu rahuldada üksnes pankrotiseaduse sätete alustel. Alates pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni on võlgniku poolt võlgade iseseisev tasumine vastuolus pankrotiseaduses ettenähtud korraga ning tasutud võlad kuuluvad seetõttu tagasivõitmisele.

§ 45

p 1 sisu ja mõtte kohaselt ei ole kohtul vajalik tuvastada, kas võla tasumisega on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve, sest selline võla tasumine on iseenesest vastuolus pankrotimenetluse olemusega ja rikub võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

§ 45

p 1 kohaselt kuulub hagi rahuldamisele, kui tuvastatakse, et võlgnik tasus ühele võlausaldajale võlga pärast võlgniku suhtes pankrotimenetluse algatamist. Kolleegium leidis, et kostja kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ning apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Vastavalt

§ 45

p-le 1 nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et see säte kuulub kohaldamisele igal juhul, kui võlgnik tasub võlausaldajale võla pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni.

§ 45

p 1 kohaselt on võlgniku tasutud võla tagasinõudmise vajalikuks tingimuseks võla tasumisega võlausaldajate huvide kahjustamine. Küll aga ei olene

§ 45

p 1 kohaldamine sellest, kas võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult ning kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Seega tuleb võlgniku tasutud võla tagasinõudmiseks

§ 45

p 1 alusel tuvastada, et võlgnik tasus võla pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ning võla tasumisega kahjustati võlausaldajate huve. Kuna kohtuotsusega võlausaldajate huvide kahjustamist ei tuvastatud, siis oli

§ 45p 1 kohaldamine väär.

Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Arvestades seda, et apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja esimese astme kohtu otsuse ka hageja advokaadikulude väljamõistmise osas, pidi ringkonnakohus kontrollima advokaadikulude väljamõistmise seaduslikkust ja põhjendatust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja ainult vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi hinnast. Apellatsioonikohtu seisukoht hageja advokaadikulude põhjendatusest on otsuses piisavalt motiveeritud. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. aprilli 1999. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. AS Eesti Ühispank kassatsioonkaebus rahuldada. AS Kadarik (pankrotis) kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tagastada AS-le Eesti Ühispank 17. mail 1999. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: A. Kull, J. Luik