← Eesti

3-2-1-86-99

3-2-1-86-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. oktoobril
  2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull vaatas läbi avalikul kohtuistungil
  3. septembril
  4. a AS Võru Autobaas kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  5. märtsi
  6. a otsuse Tõnis Oru hagis AS Võru Autobaas vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Tõnis Oru töötas 18 aastat Võru Autotranspordibaasis nr 3 (Võru ATB nr 3).
  7. aprillil
  8. a diagnoositi hagejal kutsehaigus vibratsioonitõbi üldvibratsioonist II staadiumis. Põlvamaa VEK-is määrati
  9. aprillil
  10. a hagejale II invaliidusgrupp tähtajata, 60 protsendi töövõime kaotusega. Hageja haigestumine toimus aastatel 1960-1996, mil ta töötas autojuhina. Hageja lõpetas töö Põlva Autotranspordibaasis nr 4 (Põlva ATB nr 4)
  11. aastal. Hageja pöördus hüvitise saamiseks mõlema tööandja poole, kelle juures töötades tal tervisekahjustus tekkis. AS Kagutrans nõustus maksma igakuulist hüvitist 21,74 % ulatuses igakuuliselt hüvitamisele kuuluvast summast, s.o proportsionaalselt hageja töötatud ajale Põlva ATB-s nr
  12. Kostja keeldus hagejale ülejäänud osas hüvitise maksmisest põhjusel, et hageja ei ole otseselt kostja juures töötanud ja hüvitise maksmise kohustus lasub ainult Põlva ATB nr 4 õigusjärglasel AS Kagutrans.
  13. aastal toimunud Võru ATB nr 3 reorganiseerimise käigus läksid kõik selle Põlva filiaali õigused ja kohustused vara üleandmise päevast üle õigusjärglasele - Põlva ATB-le nr
  14. Tekitatud kahju eest peavad vastutama Põlva ATB nr 4 ja tema õigusjärglased. Põlva Maakohus, juhindudes TsK §-st 464, rahuldas
  15. oktoobri
  16. a otsusega hagi ja mõistis AS-lt Võru Autobaas hageja kasuks välja tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise ajavahemiku
  17. maist
  18. a kuni
  19. novembrini
  20. a eest 31 852 krooni 25 senti ning alates
  21. novembrist
  22. a igakuuliselt 1 366 krooni. Kohus tuvastas, et kostja on kaassüüdlane hagejal kutsehaiguse tekkimises. Arvestades seda, et hageja töötas kostja juures 18 aastat ja 5 aastat Põlva ATB-s nr 4, on põhjendatud hageja taotlus nõuda kostjalt hüvitist proportsionaalselt kostja töötatud ajale, s.o 78,26 % maksmisele kuuluvast hüvitisest. Maakohus pidas vääraks kostja viidet TsK §-le 39 lg 2, mis käsitles juriidilise isiku tegevuse lõppemist. Võru ATB nr 3 tegevus ei lõppenud
  23. aastal, vaid selle Põlva filiaali baasil moodustati Põlva ATB nr 4, kusjuures Võru ATB nr 3 eksisteeris edasi. Võru Maavalitsuse informaatikatalituse tõendi kohaselt olid AS Võru Autobaas ja RAS Võru Autobaas registreeritud ettevõtteregistris sama numbri all kuni äriregistrisse kandmiseni
  24. septembril
  25. a. Sellest tulenevalt leidis kohus, et endine Võru ATB nr 3, kus hageja töötas 1964-
  26. a, s.o 18 aastat, ja praegune kostja AS Võru Autobaas, on tegelikult sama ettevõte. Ringkonnakohus jättis
  27. märtsi
  28. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kordamata kooskõlas TsMS § 330 lg 5 oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi. Võru ATB nr 3 õigusjärglane oli RAS Võru Autobaas. Asja materjalidest nähtub, et Eesti Erastamisagentuur müüs 100 % RAS Võru Autobaas aktsiad AS-le Maur, kes moodustas selle baasil AS Võru Autobaasi, kelle vastu esitati hagi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja on hageja tööraamatus märgitud tööandja õigusjärglane. ENSV Autotranspordi- ja Maanteede Ministeeriumi Autovedude Valitsuse
  29. novembri
  30. a käskkirja kohaselt asutati Võru ATB nr 3 Põlva filiaali põhivahendite, seadmete ja fondide baasil Põlva ATB nr
  31. Asjakohased ei ole kostja väited, et kuna hageja oli seotud Põlva filiaaliga, siis läksid tema suhtes kõik õigused ja kohustused üle Põlva ATB-le nr
  32. Enne viimase asutamist
  33. a ei omanud Võru ATB nr 3 Põlva filiaal, olemata juriidiline isik, iseseisvad õigusi ega kohustusi. Põlva ATB nr 4 asutamine ei lõpetanud Võru ATB nr 3 eksisteerimist. Kooskõlas TsMS § 319 lg1 sätetega ei kontrollinud ringkonnakohus hüvitise suurust, kuna selles osas kostja kohtuotsust ei vaidlustanud. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse. Kohtud on jätnud tähelepanuta asjaolu, et ta ei ole vaidluses kostja. TsK §-s 39 lg-te 2 ja 3 kohaselt läks juriidilise isiku ühinemise ja jagunemise korral vara (õigused ja kohustused) üle uutele juriidilistele isikutele. Võru ATB nr 3 Põlva filiaali vara üleandmise päevast Põlva ATB-le nr 4 läksid viimasele üle ka selle varaga seotud õigused ja kohustused. Hageja töötas Võru ATB nr 3 Põlva filiaalis ning viidi seoses Võru ATB nr 3 reorganiseerimisega
  34. jaanuarist
  35. a üle Põlva ATB nr
  36. Põlva ATB nr 4 oli talle üle antud Põlva filiaali varaga seotud õiguste ja kohustuste osas Võru ATB nr 3 õigusjärglane.Kostja arvates tulnuks kohtutel kohaldada TsK § 39 lg 2 ja § 473 lg 1, milles sätestatakse kahju hüvitamise põhimõtted juriidilise isiku reorganiseerimise korral. Asjaolu, et reorganiseerimise tulemusel jäi Võru ATB nr 3 alles ja jätkas oma tegevust, ei välista TsK § 39 lg 2 kohaldamist. TsMS § 231 lg 3 kohaselt peab kohus kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kohus on küll loetlenud kostja tõendid, kuid pole põhjendanud nende arvestamata jätmist. Hindamata on ENSV Autotranspordi - ja Maanteede Ministeeriumi
  37. oktoobri
  38. a käskkiri nr 447, mis nägi ette Põlva ATB nr 4 moodustamise ja ENSV Autotranspordi- ja Maanteede Ministeeriumi Autovedude Valitsuse
  39. novembri 1981.a käskkiri, mis nägi ette Põlva ATB nr 4 asutamise Võru ATB nr 3 Põlva filiaali baasil ning viimatinimetatu õiguste ja kohustuste üleandmise Põlva ATB-le nr
  40. Hageja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Kohtud on tuvastanud Võru ATB-st nr 3 Põlva filiaali eraldumise ja
  41. a viimase baasil Põlva ATB nr 4 moodustamise. Ettevõttest uue ettevõtte eraldumisel varaliste õiguste ja kohustuste üleminekut reguleeris tollal "Sotsialistliku riikliku tootmisettevõtte põhimääruse" p 107, mille kohaselt ühe või mitme ettevõtte eraldumise korral läksid vastavates osades jaotusakti alusel igale neist üle reorganiseeritud ettevõtte varalised õigused ja kohustused. Kohtud on tuvastanud, et hageja töötas enne
  42. aastat Võru ATB-s nr 3 ja töötamise tagajärjel haigestus vibratsioonitõppe, mis diagnoositi
  43. a. Seega
  44. a polnud kahju hüvitamise kohustis tekkinud ja Võru ATB-l nr 3 puudus tervisekahjustuse hüvitise maksmise kohustus, mis saanuks PõlvaATB-le nr 4 üle minna. Viidatud jaotusaktis võidi ette näha ka reorganiseeritud ettevõtte õigusjärglaste vastutus kahju eest, mille hüvitamise kohustus tekkis pärast reorganiseerimist, kuid õigusvastane tegu ise toimus enne reorganiseerimist. Kostja pole tõendanud, et seda tehti ja et pärast reorganiseerimist tekkinud tervisekahjustuse hüvitamise kohustise kohustatud subjektiks oleks Põlva ATB nr
  45. Seda ei kinnita ka kostja viidatud tõendid. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  46. märtsi
  47. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.