§-st 448 on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist täies ulatuses ning kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekkinud mitte tema süü läbi. Kostja oma süü puudumist tõendanud ei ole.
kohaselt tuleb tekitatud kahju hüvitada täielikult.
Hageja on tõendanud, et kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkis tal kahju saamata jäänud tulu näol ning kostja õigusvastase tegevuse ning hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Hageja peab kahjuks saamata jäänud tulu, mis tal jäi saamata
järgi kuulub isikule hüvitamisele ka tulu, mis isik oleks saanud, kui tema õigusi ei oleks rikutud (saamata jäänud tulu). Kahju tekitanu vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kostja selle kohta kohtule tõendeid esitanud ei ole. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et kostja õigusvastase tegutsemise tagajärjel on hagejal tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol ja kostja õigusvastase tegevuse ning hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning tsiviilkolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Kalapüügiseadusest tulenevalt sai kutselist kalapüüki teostada vaid kalapüügilubade alusel. Haldusorgan piiras ilma õigusliku aluseta hageja õigust tegeleda oma põhitegevusalaga ning kostjal tekkis tsiviilõiguslik kohustus hüvitada hagejale oma õigusvastase tegevusega tekitatud kahju. Kahju määratlemisel on õigesti lähtutud tulust, mis hageja oleks saanud 1995. ja 1996. aasta kalapüügist. Kaotatud tulu ongi kahju, mis hagejale kostja tegevusega tekitati. Saamata jäänud tulu all tuleb mõista tulu raamatupidamise seaduse § 3 p 4 kohaselt, mille järgi on tuluks aruandeperioodi sissetulekud, mille tekkimisega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine. Kassatsioonkaebuses palus Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
mõttes ei ole saamata jäänud tulu kui kahju õiguslikult käsitletav oletuse või ennustusena. Saamata jäänud tulu ei saa käsitleda oletusliku tuluna. Kohus on paljasõnaliselt ja absoluutselt seostanud kalapüügilubade väljaandmata jätmise hagejal saamata jäänud tuluga. Kohtuotsusest ei selgu, millist kostja tegu loeb kohus õigusvastaseks ning millise seadusesättega on kostja tegevus vastuolus. Kohus on rikkunud TsMS § 227 lg 1 ning TsMS § 231 lg 4, sest kohtuotsus sisaldab vaid paljasõnalisi oletusi kostja seadusevastasest käitumisest ja väidetavalt saamata jäänud tulust. Ka on kohus rikkunud TsMS § 1 lg 2, vaadates läbi asja, mis kuulub halduskohtu pädevusse, mistõttu kuuluvad otsused tühistamisele TsMS § 333 lg 1 p 1 alusel. Vaidlusesemeks oli Ida-Viru Maavalitsuse toimingute seaduslikkus kalapüügilubade väljastamisel, mille lahendamine on HKS § 3 kohaselt halduskohtu pädevuses. Maakohus leidis oma otsuses õigesti, et Ida-Viru Maavalitsusel kui riigivalitsusasutusel puudub tsiviilprotsessiõigus- ja -teovõime ning et maavalitsus ei ole juriidiline isik. Ringkonnakohus kaasas maavalitsuse protsessi kolmanda isikuna, rikkudes sellega TsMS § 80 lg 1, sest kolmas isik võib protsessi astuda kuni asja sisulise arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu maavalitsuse protsessuaalne seisund: kohtuotsuses on vaid märgitud, et Ida-Viru Maavalitsus on protsessiosaline. Maakohus kohustas hagejat esitama hagi Eesti Vabariigi vastu, langetades juba enne asja läbivaatamist sisulise otsuse selle kohta, et kostja on rikkunud hageja õigusi. Sellega rikkus kohus TsMS § 225 lg 1 (
S § 226 lg 1) sätteid. Kuna riik osaleb vaidluses Vabariigi Valitsuse kaudu, mis asub Tallinnas, siis tulnuks hagejal hagi esitada Tallinna Linnakohtule. Maakohus rikkus TsMS § 143 (
S § 142) ja ringkonnakohus pidanuks kohaldama TsMS § 333 lg 2. Maakohus võttis peale eelmenetluse lõpetamist ja väljaspool kohtuistungit vastu hagejalt ebaseaduslikult ja põhjendamatult dokumentaalseid tõendeid, millega rikkus poolte võrdsuse põhimõtet. Vastuses kassatsioonkaebusele hageja kaebuse väidetega ei nõustu. Kohtud ei ole materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldanud ning protsessiõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus saab otsuse põhjendavas osas tuvastada asjaolusid ja teha neist järeldusi ainult nende apellandi tõendite alusel, mida apellant soovis teisiti hinnata. Halduskohtumenetluse korras tunnistatakse vaidlusalune haldusakt kas täielikult või osaliselt seadusevastaseks. Juriidiliste faktide tuvastamine isikute õiguspärase või õigusvastase käitumise osas ei ole kohtute pädevuse ületamine. Kostja viitab kassatsioonkaebuses asjaoludele, millele apellatsioonkaebuses ei ole tuginetud. Kostja viited TsMS § 225 lg 1 on kontekstivälised. Kuna asjas oli kaks kostjat, siis oli hagejal õigus valida, millise kostja asukohajärgsesse kohtusse nõue esitada. Kolleegiumi istungil palusid kostja esindajad kaebuse rahuldada, hageja esindaja aga palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Vastavalt
lg-le 1 kuulub isikule tekitatud kahju selle tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt selles paragrahvis sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest, kuulub isikule lepinguväliselt kahju tekitamise korral hüvitamisele ka saamata jäänud tulu. Ekslik on aga apellatsioonikohtu seisukoht, et saamata jäänud tulu tuleb samastada võimaliku saamata jäänud sissetulekuga. Kannatanul saamata jäänud tulu kui kahju hulka ei kuulu tema säästetud kulutused. Seepärast ei ole õige hageja saamata jäänud tuluna vaadelda kala eeldatavast realiseerimisest saadavat võimalikku sissetulekut. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel, tuleb kannatanu reaalselt võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused, mis kannatanu sellise sissetuleku saamiseks pidanuks tegema. Väär on kohtu seisukoht, et hageja saamata jäänud tulu tuleb arvestada hageja taotletud püüniste arvust lähtudes. Kuna
kohaselt kuulub hüvitamisele vaid õigusvastaselt tekitatud kahju, siis pidi kohus tuvastama, mis osas tulnuks, arvestades kalapüüki reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid kitsendusi, hageja kalapüügiloa taotlused rahuldada. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 nõuetele. Kohtuotsuses puudub põhjendus, miks kohus leiab, et just kalapüügilubade andmata jätmine tekitas hagejale kahju tema väidetud ulatuses. Kalapüügilubade omamine iseenesest veel ei tähenda, et hageja väidetud kogustes oleks kala püütud ja realiseeritud. Selle tõttu ei ole põhjusliku seose olemasolu püügilubade andmata jätmise ja kahju vahel küllaldane põhjendada vaid asjaoluga, et ilma püügiloata ei saanud hageja kutselist kalapüügiõigust teostada. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kohus vaatas läbi asja, mille lahendamine ei kuulu maa- ja linnakohtu pädevusse. Hagi oli esitatud lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamiseks
MS § 1 lg-tele 1 ja 2 maa- ja linnakohtu pädevusse. Kolleegium on seisukohal, et kuna hagi oli esitatud väidetava kahju tekitamise koha järgi, siis arvestades
S § 138 lg-s 6 (TsMS § 139 lg-s 7) sätestatut, küsimust riigi vastu esitatud hagi kohtualluvusest asjas ei tõusetu. Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et väär oli apellatsioonikohtu poolt Ida-Viru Maavalitsuse käsitlemine kolmanda isikuna. Kuna maavalitsus ei ole isik, siis ei saa ta asjas kolmandaks isikuks olla. See protsessiõiguse normi rikkumine ei ole aga iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks. Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited jätab kolleegium tähelepanuta, sest neid ei ole asjas varem esitatud. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 1999. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Eesistuja H. Jõks Liikmed A. Kull, T. Vernik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.