Obsah (5)

§ 15§ 27§ 6§ 38§ 1

3-2-1-98-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. oktoobril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull vaatas läbi kirjalikus menetluses 11. o

§ 15

lg 4 kohaselt lõpetab sõiduki võõrandamisel kindlustusandja lepingu ennetähtaegselt kindlustusvõtja taotlusel. Sellist taotlust kindlustusandjale esitatud ei ole. Tallinna Linnakohus rahuldas

1. veebruari
2. a otsusega hagi. Otsuse motiivide kohaselt oli liikluskindlustuse lepingu sõlminud G. Tihhomirova ning liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli auto omandiõigus temalt üle läinud O. Krivenkole. Kuna G. Tihhomirova ei lõpetanud liikluskindlustuse lepingut

§ 15lg 4 sätestatud korras ennetähtaegselt, siis O.

Krivenko tsiviilvastutus oli kindlustatud sõiduki eelmise omanikuga sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Linnakohus leidis, et kostjal lasus

§ 27lg 5 alusel kohustus hüvitada liikluskahju liiklusõnnetuses kannatanule. Kohaldamisele kuuluvad ka Ts

K § 477 lõiked 1 ja 6, sest hageja on kandnud AS Maria TF arvele 8 904 krooni ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kui kostja poolt hageja arvel seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta säästetu. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei näe seadus ette, et isik, kes teise isiku eest tema kohustuse täidab, võiks sellelt isikult nõuda kohustuse täitmist endale. Erandiks on üksnes kahju hüvitamine. TsK § 460 lg 1 kohaselt on isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, tagasinõude õigus selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Ringkonnakohus asus seisukohale, et TsK § 477 aluseid kostjale vastutuse panemiseks asjas ei ole. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, kuna kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt on ringkonnakohtu viide TsK § 460 lõikele 1 asjakohatu, kuna hageja ei ole nõudnud tekitatud kahju hüvitamist TsK § 460 järgi, vaid TsK § 477 lg 1 ja lg 6 järgi, mis tuleneb

§ 15lg 4 järgsest erinormist.

Kui sõiduki eelmine omanik ei olnud

§ 15

lg 4 järgi kindlustuslepingut lõpetanud ja see kehtis edasi ka uue omaniku suhtes, siis pidanuks

§ 6

lg 1 ja § 27 lg 5 järgi kannatanule kahju hüvitama kostja kui liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Kannatanule kahju hüvitamisega oleks kostja omandanud

§ 38

lg 2 aluste tuvastamise korral regressiõiguse kahju tekitanud sõiduki juhi vastu. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-60-96 kohaselt jääb kindlustus kehtima ka uue omaniku suhtes eelmise sõiduki omaniku liikluskindlustuslepingu alusel, kui sõiduki eelmine omanik kindlustusvõtjana ei taotlenud

§ 15lg 4 järgi liikluskindlustuslepingu ennetähtaegset lõpetamist.

Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et kaebus on põhjendamatu. Kaebusest ei nähtu, millise seaduse alusel maksis hageja kannatanule välja kindlustushüvitise ning milline seadus annab hagejale õiguse nõuda seda raha just kostjalt. Kuna Eesti Liikluskindlustuse Fondil puudus õiguslik alus väljamakse tegemiseks kannatanu kasuks, siis ei ole kindlustusandja kohustatud seda väljamakset hüvitama. Väidetav kindlustuslepingu rikkumine kannatanu suhtes ei saa mingil määral rikkuda hageja õigusi ja vabadusi. TsK § 477 kohaldamine on välistatud, kuna ei ole tuvastatud, et Eesti Liikluskindlustuse Fond oleks kostjale üle kandnud raha, millest kostja oleks pidanud loobuma hageja kasuks. Hageja ei ole esitanud regresshagi liikluskahju tekitaja vastu, kes oleks kohane kostja. Võõra kindlustuslepingu omavolilisest täitmisest ei saa tekkida regressiõigust lepingupoole suhtes.

§ 15

lg 4 ei näe ette liikluskindlustuse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmist koos sõiduki omandiõigusega. Kindlustusjuhtumi ajal kehtinud liikluskindlustuse seadus ei näinud ette, et kindlustatakse ka sõiduki iga järgneva omaniku tsiviilvastutus. Liikluskindlustusleping on leping kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel. Alusetu on hageja viide ringkonnakohtu poolt rikutud protsessiõiguse normidele, sest kassatsioonkaebus ei kajasta, milliseid protsessiõiguse norme rikuti. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb muuta TsMS § 362 lg 5 kohaselt põhjenduste osas. 1. septembril 1996. a kehtis 27 aprillil 1995. a vastu võetud liikluskindlustuse seadus, mis jõustus 1. juulil 1995. a.

§ 1lg 2 ja § 6 kohaselt on liikluskindlustus vastutuse kindlustus.

Sama seaduse § 13 kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik. Kindlustatu on sõiduki omanik või isik, keda omanik on volitanud sõidukit juhtima. Kohustusliku liikluskindlustusega kindlustatakse liikluskindlustuse seaduse mõtte kohaselt mitte sõidukit, vaid sõiduki omaniku või sõiduki seadusliku valdaja tsiviilvastutust kahju eest, mis tekkis selle sõidukiga seoses. Väär on hageja seisukoht, et kindlustus jääb sõiduki võõrandamise korral uue omaniku suhtes kehtima eelmise sõiduki omaniku liikluskindlustuslepingu järgi, kui sõiduki eelmine omanik kindlustusvõtjana ei ole taotlenud vastavalt

§ 15

lg-le 4 liikluskindlustuslepingu ennetähtaegset lõpetamist.

§ 15lg 4 alusel oli G.

Tihhomiroval õigus selle paragrahvi tingimuste kohaselt sõiduki võõrandamisel lõpetada kindlustusleping ennetähtaegselt ja saada sama paragrahvi lg 5 järgi lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tagasi kindlustusmaksed selles lõikes märgitud tingimustel, kuid

§ 15

lg 4 ei näinud ette liikluskindlustuse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmist sõiduki uuele omanikule. Kuna liikluskindlustusleping O. Krivenko ja AS ASA Kindlustus vahel puudus, siis puudus viimasel ka kohustus hüvitada kannatanule AS-le Maria TF kahju. Seega ei tõusetu TsK § 477 kohaldamise probleemi. Kassatsioonkaebuses esiletoodud Riigikohtu otsus on tehtud kuni

1. juunini
2. a kehtinud liikluskindlustuse seaduse alusel, mistõttu ei ole põhjust sellest juhinduda
3. juulil
4. a jõustunud liikluskindlustuse seaduse kohaldamisel. Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai
6. a otsus jõusse otsuse põhjenduste osas tehtud muudatustega. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, Kull