Obsah (5)

§ 38§ 5§ 13§ 2§ 27

3-2-1-102-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. novembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi kirjalikus menetluses 18

§ 38lg 1 ja 2 p 2, 3 ja 5 alusel.

Hageja leidis, et R. Raua süü liiklusõnnetuse põhjustamises ontõendatud liikluspolitseinik S. Poska ettekandega, liiklusõnnetuse protokolliga, õiendiga liiklusõnnetuse kohta ning R. Raua joobesolek on tõendatud joobeseisundi tuvastamise protokolliga.

§ 38

lg 2 p 2, 3 ja 5 alusel on kindlustusandjal regressiõigus sõiduki kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu.

§ 38

lg 1 kohaselt kuuluvad regressinõude sisse nii kahju hüvitamise kui ka juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused 1927 krooni 50 senti. L. Raua vastutus tuleneb

§ 5

lg 1, mille kohaselt juhul, kui liikluskindlustuse lepingu on sõlminud teine isik, on kindlustusvõtjaks sõiduki omanik.

§ 38

lg 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõuet kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui autojuht on toiminud liikluses õigusvastaselt. Tartu Linnakohus rahuldas

1. veebruari
2. a otsusega hagi L. Raua vastu ja mõistis temalt välja 12 850 krooni kindlustushüvitist ja 1927 krooni 50 senti käsitluskulu. R. Raua suhtes jättis kohus hagi rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et kuna R. Rauda ei ole halduskorras karistatud avarii põhjustamise, sündmuskohalt lahkumise ja auto juhtimise eest alkoholijoobes, ei ole tõendatud asjaolu, et R. Raud oli avarii toimumise ajal sõiduauto roolis. Samuti ei tõendanud hageja asjaolu, et autot tegelikult juhtinud isik, kellele R. Raud juhtimise üle andis, oli alkoholijoobes või ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Kohtuotsuse kohaselt on

§ 13lg 1 järgi kindlustusvõtjaks sõiduki omanik.

R. Raud sõlmis L. Raua nimel

1. aprillil
2. a liikluskindlustuse lepingu, mis kehtis
3. aprillist kuni
4. juunini
5. a. Kohus leidis, et L. Rauda ei vabasta vastutusest asjaolu, et tema ise autot ei kasutanud.

§ 2kohaselt sõlmitakse liikluskindlustusleping sõiduki, mitte isiku suhtes.

Kindlustusvõtjaks on alati sõiduki omanik. Kõik kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused on samuti sõiduki omanikul. Ringkonnakohus tühistas

1. juunil
2. a linnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ja protsessiõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus jättis rahuldamata Eesti Varakindlustuse AS hagi väljamakstud kindlustushüvitise väljamõistmiseks L. Raua vastu. Hagi R. Raua vastu saatis ringkonnakohus uueks läbivaatamiseks linnakohtule.

§ 38

lg 2 sätestab alused, mille tuvastamise korral on kindlustusandjal õigus esitada regressinõuded kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu. Nimetatud aluste sõnastuse kohaselt on teatud juhtudel õigus esitada regressinõuded kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel sõidukit juhtinud isiku vastu.

§ 38

lg 2 p 5 alusel saab esitada regressinõude sõidukit juhtinud isiku vastu, kui isik, kes oli teada, lahkus liiklusõnnetuse toimumuse kohalt, kuid selle sätte alusel ei ole võimalik esitada regressinõuet kindlustusvõtja vastu. Kui liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud isik ei ole teada, nagu linnakohus leidis, siis peab tegemist olema omaniku valdusest õigusvastaselt väljaläinud sõidukiga ning sel juhul reguleerib kahju hüvitamist

§ 27lg 6.

L. Raud andis sõiduki R. Raua seaduslikku valdusesse ja niikaua, kuni R. Raud ei ole tõendanud vastupidist, tuleb lugeda teda sõidukit juhtinud isikuks liiklusõnnetuse toimumise ajal. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et sõiduk oleks läinud omaniku valdusest välja õigusvastaselt. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse L. Raua osas, kuna ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 38lg 2 p 5 sätteid.

Kui seaduseandja oleks tahtnud eristada regressivõimalusi kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku vastu, oleks need võimalused sätestatud eraldi normides.

§ 38

lg 2 p 5 nähtub selgesti, et seaduseandja on pidanud võimalikuks ja vajalikuks anda kindlustusandjale regressiõigus nii sõiduki omaniku kui ka selle juhi vastu juhul, kui viimane lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte.

§ 27

lg 6 alusel hüvitab liikluskahju Eesti Liikluskindlustuse Fond juhul, kui on kindlaks tegemata sõiduk, mitte aga sõidukijuht. Tegemist ei olnud omaniku valdusest õigusvastaselt välja läinud sõidukiga. Vastuses kassatsioonkaebusele märgib kostja, et omanik, kes ei valda suurema ohu allikat sellega kahju tekitamise momendil, ei saa vastutada sellega tekitatud kahju eest süü puudumise korral. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks ei ole alust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt

§ 38

lg 2 sõnastusest tulenevalt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõuded teatud juhtudel kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel sõidukit juhtinud isiku vastu. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et

§ 38

lg 2 p 5 alusel saab esitada regressinõude sõidukit juhtinud isiku vastu, kui isik lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, kuid sellel alusel ei ole võimalik esitada regressinõuet kindlustusvõtja vastu, kes ei juhtinud sõidukit liiklusõnnetuse toimumise ajal. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 1999. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa