3-2-2-3-99

3-2-2-3-99 MÄÄRUS Tartus

1. veebruaril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. jaanuaril
4. a Liidia Lanbergi teistmisavalduse alusel Tallinna Linnakohtu
5. mai
6. a tagaseljaotsuse Andres Suurna hagis Liidia Lanbergi ja Aleksander Lanbergi vastu eluruumi kasutamisõiguse kaotanuks tunnistamiseks. Tallinna Linnakohtule
7. märtsil
8. a esitatud hagiavalduse kohaselt ostis Andres Suurna
9. jaanuaril
10. a Aleksander Lanbergilt mõttelise osa korterist nr 9 Tallinnas Pärnu mnt 6/Müürivahe
11. Ostu-müügilepingu kohaselt kohustus A. Lanberg ennast ja teisi temaga koos elavaid perekonnaliikmeid lepingu objektiks olevast eluruumist välja registreerima ja vabastama selle
12. veebruariks
13. a. Kostjad nimetatud tähtajaks eluruumi ei vabastanud ning hageja palus kostjad sellest eluruumist välja tõsta elamuseaduse (ES) § 47 lg 3 ja 4 alusel ilma teist eluruumi vastu andmata.
14. mai
15. a kohtuistungil on kohus toimikusse võtnud A. Suurna hagi L. Lanbergi vastu ES §-de 4, 9 ja 11 järgi eluruumi kasutamisõiguse kaotanuks tunnistamiseks. Tallinna Linnakohtu
16. mai
17. a tagaseljaotsusega (TsKS § 208) - L. Lanberg lahkus kohtu loata enne istungi lõppu -
18. mail
19. a esitatud hagi rahuldati ja tunnistati L. Lanberg vaidlusaluse eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks. Kohtuotsuse kohaselt L. Lanberg tunnistas kohtuistungil, et ei ela selles eluruumis. Teistmisavalduses palus L. Lanberg linnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Tutvudes
20. septembril
21. a Tallinna Linnakohtu toimikuga, selgus avaldajale, et A. Suurna on
22. mail
23. a esitanud sisuliselt uue hagi. Kui esimeses hagis taotles hageja kostjate väljatõstmist ilma teist eluruumi vastu andmata, siis
24. mai
25. a hagis taotles hageja tunnistada L. Lanberg eluruumi kasutusõiguse kaotanuks ES §-de 4, 9 ja 11 järgi. Seega muutis hageja nii hagi alust kui ka eset. Avaldaja leidis, et kohus pidanuks uuest hagiavaldusest lähtuvalt alustama uut menetlust, mitte aga tagaseljaotsusega samal päeval esitatud hagi rahuldama. Kohus jättis teda ilma seadusega tagatud õigusest tutvuda hagiga ning esitada omapoolseid vastuväiteid. Käesolevaks ajaks on jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas, millega A. Suurna mõisteti KrK § 133 järgi süüdi selles, et ta
26. aprillil
27. a ebaseaduslikult tõstis välja L. Lanbergi elamispinnalt Pärnu mnt 6-
28. Väljatõstmine toimus ajal, mil teistmisavaldusega vaidlustatud tsiviilasi oli Tallinna Linnakohtu menetluses. Ebaseadusliku väljatõstmise tõttu ei olnud avaldajal võimalik esitada kõiki asjassepuutuvaid tõendeid, sh
29. märtsil
30. a sõlmitud üürilepingut kehtivusega
31. märtsini
32. a. Kolleegium leidis, et teistmisavaldus tuleb rahuldada. Teistmise aluseks TsMS § 366 lg 2 p 3 ja lg 3 järgi on hageja suhtes jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas, millega on kindlaks tehtud, et ta on toime pannud kuriteo, mis võis mõjutada kohtulahendi tegemist kostja kahjuks. Linnakohtu
33. mai
34. a otsuse kohaselt L. Lanberg tunnistas, et ta ei ela vaidlusaluses eluruumis. Nähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
35. septembri
36. a otsusest (süüdistusasi nr 3-1-1-8297), millega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu otsus A. Suurna süüdistusasjas muutmata, tunnistati teda Tallinna Linnakohtu
37. aprilli
38. a otsusega süüdi L. Lanbergi ebaseaduslikus väljatõstmises elamispinnalt Tallinnas Pärnu mnt 6-
39. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses rõhutati, et elamispinnalt väljatõstmine on ebaseaduslik, kui seda tehakse ilma õigusliku aluseta. Ainukeseks õiguslikuks aluseks isiku väljatõstmiseks elamispinnalt Eesti Vabariigis on jõustunud kohtuotsus. Ilma jõustunud kohtuotsuseta väljatõstmine on omavoliline ning vastuolus elamuseaduse sätetega. Seega on kohus hagi rahuldamisel võtnud arvesse asjaolu, mis oli tingitud hageja kuritegelikust käitumisest: hageja tõstis kostja omavoliliselt vaidlusalusest eluruumist välja. Kuigi kaebuses märgitud protsessiõiguse normide rikkumised ei ole käsitletavad teistmise alusena, peab Riigikohtu tsiviilkolleegium vajalikuks juhtida linnakohtu tähelepanu järgmistele protsessiõiguse normide rikkumistele. Tulenevalt TsKS § 70 lg-st 2 oli hagejal õigus muuta hagi alust või eset. Nähtuvalt
40. mai
41. a avaldusest on hageja muutnud nii hagi alust kui ka eset ning sellele vastavalt avalduse pealkirjastanud: "Hagiavaldus eluruumi kasutamisõiguse kaotanuks tunnistamiseks". Kuna toimikus puuduvad andmed
42. mai
43. a hagiavalduse L. Lanbergile kätteandmise kohta, siis on kohus tunnistanud L. Lanbergi eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks teda asja kaasamata. Seega tegi kohus otsuse asjas, milles ei olnud tsiviilkohtupidamise seadustiku
44. peatüki sätete kohaselt menetlust algatatud ning jättis lahendi tegemata
45. märtsil
46. a esitatud hagis. Juhindudes TsMS §-st 371, kolleegium m ä ä r a s: Tühistada Tallinna Linnakohtu
47. mai
48. a tagaseljaotsus ja saata asi menetlemiseks samale kohtule. Teistmisavaldus rahuldada. Tagastada Liidia Lanbergile
49. septembril
50. a tasutud kautsjon 200 (kakssada krooni) Eesistuja J. Luik Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa