3-2-1-5-98

3-2-1-5-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja A. Kaalu ja tema esindaja vandeadvokaat V. Tänava osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. jaanuaril
4. a Aivo Kaalu kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai
6. a otsuse Malle Sepa hagis Aivo Kaalu vastu omandiõiguse tunnustamiseks poolele mõttelisele osale elamust. Tallinna Ringkonnakohtu
7. mai
8. a otsusega on tuvastatud, et
9. a sügisest kuni
10. a kevadeni elasid Malle Sepp ja Aivo Kaal ühise perena Orissaare valla Salu küla Rätsepa talus, mis kuulus hageja isale Arvo Sepale. Abielu pooled ei sõlminud, nende kooselust sündisid aga lapsed Marko Sepp
11. novembril
12. a ja Raimo Sepp
13. märtsil
14. a.
15. juulil
16. a esitas Malle Sepp Saare Maakohtusse Aivo Kaalu vastu hagi omandiõiguse tunnustamiseks 1/2 mõttelisele osale elamust. Hagiavalduse kohaselt ehitasid pooled ajavahemikul
17. a kuni
18. a ühiselt uue elamu Rätsepa talu maadele. Hageja osales elamu ehitusel nii oma töö kui rahaga, oluliselt osalesid selles ka tema vanemad. Kogu ehituse vältel kasvatas hageja kostja lapsi. Hageja leiab, et ühiste säästude arvel ehitatud elamu on tema ja kostja kaasomand. Valmimisjärgus olev elamu väärtusega 150 000 krooni on Orissaare vallas registreeritud kostja nimele. Hageja leidis, et pool mõttelist osa elamust kuulub talle.
19. veebruari
20. a otsusega jättis Saare Maakohus hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt ehitasid pooled faktilise kooselu ajal 1988-1996 Salu külla elamu, mille valmidusaste on 90%. A. Kaal töötas Orissaare kolhoosis alates
21. a juulist kuni kolhoosi reformimiseni
22. märtsil
23. a. Kolhoosnik A. Kaalule eraldati ehitamiseks õue-aiamaa. Pooltel ei olnud oma majapidamist, nad elasid eraldi leibkonnana hageja vanemate juures hageja isale Arvo Sepale kuulunud majas. Pooli toetasid ka hageja vanemad, kes pidasid selleks abimajapidamist. Pöide külanõukogu majapidamisraamatu järgi oli perekonnapea A. Kaal
24. jaanuarist
25. a kuni
26. juunini
27. a kolhoosnik. Tema perekonnaliikmed olid Malle Sepp, Marko Sepp ja Raimo Sepp. Seega moodustasid pooled kolhoosipere ja elamu näol on tegemist kolhoosipere varaga. Seetõttu ei ole alust tunnustada hageja omandiõigust 1/2 mõttelisele osale elamust TsK § 438-441 alusel. Elamule kui kolhoosipere varale oma omandiõiguse tunnustamist ei ole hageja nõudnud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tunnustas uue otsusega Malle Seppa kaasomandiõigust 1/2 mõttelisele osale Saare maakonna Orissaare valla Salu külas asuvast elamust. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et 1988-
28. a elasid pooled eraldi perekonnana hageja vanemate talus. Õueaiamaa eraldati pooltele ehitamiseks, muuks kui ehitamiseks seda ei kasutatud, oma abimajapidamist pooltel ei olnud. Kuna pooltel puudus kolhoosipere vajalikuks tunnuseks olev abimajapidamine, siis ei saa neid pidada kolhoosipereks vaatamata sellele, et A. Kaal oli kolhoosnik ja sellisena oli pere kantud külanõukogu majapidamisraamatusse.Seega polnud elamu kolhoosipere vara. Ringkonnakohus luges tõendatuks poolte kokkuleppe elamu ehitamiseks, et sinna koos lastega elama asuda. Samuti loeti tõendatuks nende ühine tegutsemine elamu ehitamisel ja selleks ühise raha kasutamine. Seega oli pooltel kooskõlas TsK § 438 lg 1 sätestatuga ühise tegutsemise leping. TsK § 440 lg 1 kohaselt eeldatakse, et lepinguosaliste tegevuse tulemusena loodud asjas on lepinguosaliste osad võrdsed. Ka AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuses palus kassaator ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse Saare Maakohtu otsus. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi. Kassaator leidis, et tegemist oli kolhoosiperega. Kolhoosikorra ajal esines fiktiivseid kolhoosiperesid, kuid kohtul ei olnud õigust tunnistada kolhoosiperet fiktiivseks, seda tegi kohalik täitevvõim. Tänaseid seadusi arvestades on tegemist haldusõigussuhtega, millest tulenev vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa üks ja sama vara olla ühtaegu ühisvara ja lahusvara. Seega saab väita, et ühtaegu ei saa olla üks ja seesama vara kolhoosipere vara ja ühisvara. Ühise tegutsemise lepingu kohaselt tulnuks enne elamu ehitama asumist eraldada ehituskrunt nii hagejale kui kostjale ja sõlmida nendega ka ühine leping ehituskrundi tähtajata kasutamiseks andmise kohta. Kuna ehituskrunt eraldati ühele isikule, siis ei saa hageja ja kostja omavahelisi suhteid määratleda mitte ühise tegutsemise lepinguga, vaid kolhoosipere õigusinstituudiga. Vastustaja palus ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta. Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Seadus ei määratlenud kolhoosipere mõistet ja koosseisu. Kolhoosiperena mõisteti isikute perekondlik-töist ühendust, kelle liikmetel olid omavahel varalised suhted, vastastikused õigused ja kohustused. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks vähemalt ühe isiku sidemele kolhoosiga ja ühisele kooselule oli kolhoosipere kohustuslikuks tingimuseks ka ühine abimajandi pidamine. Ühise abimajandi pidamisest saadavad tulud rahana või selle eest soetatud varana moodustasid kolhoosipere liikmete ühisomandi. Lugedes tõendatuks ühise abimajandi puudumise, tegi ringkonnakohus sellest seadusliku järelduse, et pooled koos oma alaealiste lastega ei moodustanud kolhoosiperet ning poolte ühise tegutsemise tulemusena ja ühiste vahendite arvel loodud elamu ei ole kolhoosipere vara. TsKS § 92 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kuna seadus ei sätestanud, et kolhoosipereks olekut saab tõendada vaid külanõukogu majapidamisraamatu andmetega, siis oli kohtul õigus teiste tõendite alusel jõuda järeldusele, et pooled ei moodustanud kolhoosiperet. Isegi kui pooled oma lastega oleksid moodustanud kolhoosipere, ei saaks vaidlusalust elamut lugeda kolhoosipere varaks, kuna selle ehitamist jätkati ka pärast kolhoosi reformimist, mille tulemusena kolhoos ja kolhoosipere lakkasid olemast. Ekslik on kassaatori seisukoht, et ühise tegutsemise lepingu sätete järgi pidi hageja omandiõiguse tunnustamise eelduseks olema ka hagejale eraldatud maa. 1980.-ndate aastate kohtupraktika lubas asja kõiki tehiolusid arvestades tunnustada ka selle isiku, kellele polnud maatükki ehituseks eraldatud, omandiõigust osale elamust. Seega on ringkonnakohus põhjendatult kohaldanud tsiviilkoodeksi ühist tegutsemist reguleerivaid sätteid. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
29. mai
30. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa