3-2-1-6-98

3-2-1-6-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks, kassaatori P. Tokmani, hageja R. Sõrmuse ja tema esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa, kostja A. Tokmani osavõtul ning tõlk L. Lombi juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. jaanuaril
4. a Pavel Tokmani kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. septembri
6. a otsuse Rein Sõrmuse hagis Pavel Tokmani ja Antonina Tokmani vastu eluruumist väljatõstmiseks. Rein Sõrmus esitas
7. jaanuaril
8. a Pavel ja Antonina Tokmani vastu hagi eluruumist väljatõstmiseks ja 1978 krooni 40 sendi saamiseks ES § 54 lg 1 p 1 alusel. Hagi põhjendas ta sellega, et alates
9. maist
10. a on tema Tartus Vaarika 1-17 korteri omanik, kostjad kasutavad eluruumi üürilepingu alusel, kuid on mõjuva põhjuseta jätnud tasumata üüri, kommunaalteenuste ja kütte eest alates
11. a juunikuust.
12. jaanuaril
13. a esitas R. Sõrmus täiendava hagi, milles palus TsK § 477 alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista 11 016 krooni üüri ja kommunaalteenuste eest, mille tema korteriühistu liikmena tasus kostjate eest korteriühistule Vaarika-1 kuni
14. detsembri
15. a. Seejärel esitas korteriühistu Vaarika-1 veebruaris
16. a kostjate vastu hagi üürilepingu lõpetamiseks ja üürnike väljatõstmiseks. Hagi põhjenduste kohaselt ostis korteriühistu Vaarika-1 elamu Tartu KEK-lt
17. mail
18. a. Kostjad ei ole tasunud korteri nr 17 kasutamise eest üüri ja kommunaalteenuseid ühistu volitatud esindajale R. Sõrmusele ning juunikuust
19. a kuni
20. detsember
21. a on võlg 11 016 krooni. Kohus kaasas korteriühistu Vaarika-1 protsessi kolmanda isikuna. R. Sõrmus loobus
22. veebruari
23. a kohtuistungil kostjate korterist väljatõstmise ja raha nõudest. Kohus seisukohta hagist loobumise osas ei võtnud.
24. mail
25. a korteriühistu Vaarika-1 vähendas nõuet 4677 kroonini.
26. jaanuari
27. a kohtuistungil palus R. Sõrmus jääda protsessi hagejana, kuna ta on alates
28. jaanuarist
29. a korteri nr 17 omanik. Samuti soovis korteriühistu Vaarika-1 jääda protsessi hagejana. Kohus rahuldas mõlemad taotlused. Tartu Linnakohtu
30. mai
31. a otsusega tõsteti Pavel ja Antonina Tokman kõigi nendega koos elavate isikutega eluruumist Vaarika 1-17 välja ja mõisteti kostjatelt solidaarselt välja hageja R. Sõrmuse kasuks 1978 krooni 40 senti. Otsuse motiivide kohaselt ostis Rein Sõrmus
32. jaanuaril
33. a korteriühistult Vaarika-1 korteri Tartus Vaarika 1-
34. Korterit kasutab üürnikuna P. Tokman koos abikaasa ja kahe alaealise lapsega
35. veebruaril
36. a sõlmitud üürilepingu alusel. Kostjad ei eita, et nad ei tasunud üüri. Kostja P. Tokman ei soovinud ühistu liikmeks astuda. Kostjad töötavad, korteriüür on tasumata mõjuva põhjuseta, kostjad olid teadlikud 1978 krooni 40 sendi üüri maksmise kohustusest. Sellelt nõudelt on tasutud riigilõiv. Linnakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja P. Tokman. Tartu Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi osaliselt uue otsuse, millega lõpetas ennetähtaegselt poolte vahel sõlmitud üürilepingu ning väljakolimisest keeldumise korral otsustas kostjad välja tõsta kõigi nendega koos elavate isikutega. R. Sõrmuse nõude üüri ning kommunaalteenuste 11 016 krooni võlgnevuse saamiseks saatis apellatsioonikohus esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonikohus leidis, et puuduvad kohtu tuvastatud asjaolud, millele on rajatud kohtu järeldused hagi osalise rahuldamise kohta. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste järgi ES § 54 lg 1 p 1 kohaselt on üürile andjal õigus taotleda üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist ning üürniku väljakolimisest keeldumise korral üürnik koos temast sõltuvate isikutega välja tõsta, kui nad mõjuva põhjuseta rohkem kui kolm kuud ei maksa üüri ega tasu kommunaalteenuste eest. R. Sõrmus omandas ostu-müügilepinguga mõttelise osa Vaarika 1 asuvast elamust ning astus korteriühistu asemel protsessi, milles korteriühistu taotles kostjatega üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist. Seega on lepingu ennetähtaegse lõpetamise nõude esitanud ka R. Sõrmus. Hageja R. Sõrmuse seletustega on tõendatud, et kostjad ei tasunud üüri ja kommunaalteenuste eest
37. a juunikuust alates ja kostjad seda ei eita.
38. a aprillikuust on kostjad ühistule tasunud kommunaalteenuste eest, kuid mitte üüri. Korteriomaniku vahetus ei vabastanud kostjaid üüri ja kommunaalteenuste tasumise kohustusest. Kui kostjad ei teadnud kellele tasuda, siis pidid nad TsK § 181 kohaselt deponeerima raha notariaalkontoris. Samal viisil pidid kostjad toimima, kui ühistu keeldus neilt makseid vastu võtmast. Ka kohe pärast hagi esitamist ei tasunud kostjad võlga. Nad asusid seda tegema alles
39. a aprillikuust. Üüri ja kommunaalteenuste osalise väljamõistmise osas tuleb kohtuotsus tühistada, sest puuduvad kohtu tuvastatud asjaolud, millele on rajatud kohtu järeldus hagi osalise rahuldamise kohta. Kohus pole andnud hinnangut kõigile asjas kogutud tõenditele. Kassatsioonkaebuses palus kostja P. Tokman kohtuotsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja hagi üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise osas jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastas korteriühistu poolt maksete vastuvõtmisest keeldumise, kuid kohaldas vääralt TsK § 181 lg 1 sätestatut, sest osundatu ei kohusta võlgnikku raha notariaalkontoris deponeerima, vaid annab õiguse selliselt käituda. Ringkonnakohus jättis kohaldamata TsK §-de 230 lg 3 ja 232 sätted, mille kohaselt ei loeta võlgnikku viivitanuks, kui kohustist ei saa täita kreeditori viivituse tagajärjel ning kreeditor loetakse viivitanuks, kui ta keeldus võlgniku pakutud nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest või ei teinud tegusid, mille tegemiseni võlgnik ei saanud kohustist täita. EK § 54 lg 1 p 1 kuulub kohaldamisele kui üürnik jätab üüri ja kommunaalteenuste eest tasumata mõjuva põhjuseta mitte aga siis, kui üürnik ei täida kohustusi mõjuvate põhjuste tõttu. Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel, et üürile andja ei avaldanud kostjale makserekvisiite. Korteriühistu keeldus kommunaalmakseid vastu võtmast, ühistu esindaja Ossip tagastas maksed teadmata põhjusel. Hageja R. Sõrmus ei teinud tegusid, mis oleksid võimaldanud kostjatel üürilepingust tulenevaid maksekohustusi täita. Apellatsioonikohus on rikkunud protsessiõiguse norme. R. Sõrmus oli loobunud hagist kostjate vastu üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise nõudes ja ta ei saanud samade kostjate vastu samal alusel uuesti astuda protsessi hagejana. Lubades R. Sõrmuse protsessi hagejana, rikkus kohus TsKS § 70 lg 5 sätestatut. Kohus ei ole hagejat asendanud, sest korteriühistu jäi samuti asjas hagejaks. Kohus ei ole välja selgitanud kellele kuulub nõudeõigus. Kohus on rikkunud TsKS § 232 lg 4 nõudeid, sest puuduvad põhjendused, milliste tõendite alusel kohus järeldas, et kostjad ei ole maksnud üüri ja kommunaalteenuste eest mõjuvate põhjusteta üle kolme kuu. Kohus on jätnud tähelepanuta, et korteriühistu pangarekvisiitide teadasaamisest alates on kostjad täitnud üüri ja kommunaalteenuste tasumise kohustuse igakuuliselt. Vastustaja R. Sõrmus leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Põhjendamata on kaebuses esitatud seisukoht, et korteriühistu keeldus üüri ja kommunaalteenuste eest raha vastuvõtmisest. Kostjad on teda kui eluruumi omanikku täielikult ignoreerinud. Kolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuses esitatu juurde, vastustaja ja tema esindaja leidsid, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 2 alusel protsessiõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 4 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse pöörduda. Kohtusse pöördumise aluseks on seega isiku rikud õigus. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud pole välja selgitanud, kellel asjas milline nõudeõigus on ning kelle õigusi kostjad rikkusid. Kostjate P. ja A. Tokmani vastu oli esitatud kolm iseseisvat hagiavaldusena vormistatud nõuet. Kohus menetles neid ühes tsiviilasjas. Nii esitas R. Sõrmus ES § 54 lg 1 p 1 alusel hagi kostjate väljatõstmiseks korterist Vaarika 1-17 ja väitis, et ta on korteri omanik ja kostjatel on üüri ja kommunaalteenuste võlg juunikuust
40. a. Linnakohus tuvastas
41. mai
42. a otsuses, et R. Sõrmus ostis korteriühistult Vaarika-1 mõttelise osa Tartus Vaarika 1 elamust alles
43. jaanuaril
44. a. R. Sõrmus esitas
45. jaanuaril
46. a täiendava hagi kostjate vastu TsK § 477 alusel 11 016 krooni saamiseks, väites, et tema on kuni
47. detsembrini
48. a Vaarika 1 korteri nr 17 üüri ja kommunaalteenuste eest ühistule tasunud. Seega nõudis R. Sõrmus kostjatelt nende poolt alusetult säästetut tsiviilkoodeksi sätete alusel mitte võlgnevust üürilepingu järgi. Seejärel
49. aasta veebruarikuul esitas kostjate vastu hagi ES § 54 lg 1 p 1 alusel korteriühistu Vaarika-1, väites, et on elamu Vaarika-1 omanik ja taotles kostjatega sõlmitud üürilepingu lõpetamist põhjusel, et kostjad pole tasunud üüri ja kommunaalteenuste eest ühistu volitatud esindajale R. Sõrmusele
50. aasta juunikuust. Apellatsioonikohus tuvastades, et kostjad ei ole tasunud üüri- ja kommunaalteenuste eest mõjuva põhjuseta
51. a juunikuust kuni käesolev ajani, s.o.
52. septembrini
53. a ja lõpetades kostjatega sõlmitud üürilepingu ennetähtaegselt ES § 54 lg 1 p 1 alusel, ei teinud kindlaks kõiki asjaolusid. Lisaks tuvastatud asjaolule pidi apellatsioonikohus üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks tuvastama, et kostjate eluruumi osas üldse oli kolmekuune üüri või kommunaalteenuste võlg. Kohus jättis tähelepanu, et R. Sõrmuse hagiavalduse kohaselt tasus tema kostjate eest üüri ja kommunaalteenuste maksumuse korteriühistule. Kuivõrd on tuvastamata üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise õiguslik alus - võlg eluruumi Vaarika 1 - 17 üüri või kommunaalteenuse osas üle kolme kuu, siis on tuvastamata elamuseaduse § 54 lg 1 p 1 kohaldamise alus. Sellega on rikutud TsKS § 232 lg 4 sätet, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et kuna R. Sõrmus loobus hagist kostjate vastu üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise nõudes, siis tema protsessi lubamisega rikkus kohus TsKS § 70 lg 5 sätteid. Sellist nõuet R. Sõrmus ei olnud kostjate vastu esitanud. R. Sõrmus loobus küll kostjate väljatõstmise ning üüri ja kommunaalteenuste nõudest, kuid kohus hagist loobumise kohta seisukohta ei võtnud ning seetõttu ei ole TsKS § 70 lg 5 asjas kohaldatav. Kassatsioonkaebuse väited apellatsioonikohtu poolt TsK § 181 vääras kohaldamises ja TsK §-de 230 lg 3 ja 232 kohaldamata jätmises, jätab kolleegium tähelepanuta. Kui kohus tuvastab, et kostjate kasutatava eluruumi üüri või kommunaalteenuste eest võlgnevus on vähemalt kolm kuud, siis omavad asjas tähtsust ka osundatud tsiviilkoodeksi sätted. Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
54. septembri
55. a otsus tühistada osas, millega lõpetati ennetähtaegselt Rein Sõrmuse ja Pavel Tokmani vahel sõlmitud üürileping ning väljakolimisest keeldumise korral tõsteti Pavel Tokman ja Antonina Tokman kõigi nendega koos elavate isikutega eluruumist Tartus Vaarika 1-17 välja ning mõisteti Pavel ja Antonina Tokmanilt välja riigilõivu 40 krooni Rein Sõrmuse kasuks. Selles osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Pavel Tokmanile
56. oktoobril
57. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja. J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa