Obsah (5)

§ 237§ 347§ 230§ 228§ 232

3-2-1-16-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. veebruaril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks, AS-i Järve Vesi esindaja vandeadvo

§ 237lg 1 kohaselt ei saa kohus pärast otsuse avalikku teatavakstegemist seda muuta.

Linnakohus oma määrusega

1. maist
2. a on parandanud arvutusvea, kuid samas suurendanud väljamõistetavat summat. Kohtud põhistavad lepinguliste suhete olemasolu poolte vahel, kuigi hageja ise kinnitab hagiavalduses, et lepingulisi suhteid alates
3. aastast poolte vahel ei olnud. Seega asus kohus hagi piire ületades ühe protsessiosalise poolele, eirates võistlevuse printsiipi tsiviilprotsessis. Linnakohtu otsuses pole märgitud, milliste tõenditega on kindlaks tehtud väljamõistmisele kuuluva summa suurus. Ringkonnakohus on käsitlenud hageja esitatud arvetes märgitud summasid andmetena, mille põhjendatus ei vaja tõendamist. Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt ei saa lepinguid, mis pooltel olid sõlmitud
4. veebruaril
5. a ja kehtisid kuni
6. a lõpuni, käsitleda eraldi hinna- ja konkurentsiseaduse sätetest. Konkurentsiseaduse § 16 alusel on RAS Kiviter turgu valitsev ettevõte. Hinnaseaduse § 5 kohaselt rakendatakse ettevõtte teenustele, kelle poolt müüdava teenuse hulk moodustab poole või enam vastava teenuse müügist maakonnas või linnas, riiklikult kooskõlastatavaid hindu. Kohus pidanuks kontrollima, kas heitvete teenuste hinnad, vaatamata lepingule, olid riiklikult kehtestatud või kas oli kohaliku omavalitsusorgani kooskõlastus hinna määramisel. Liiati oli asja materjalide juures professor H. Mölderi arvamus, mis seab kahtluse alla RAS Kiviteri kui turgu valitseva ettevõtte määratud teenuste hinna. RAS Kiviter tõstis teenuste hinda ühepoolselt, teatades sellest vaid kostjale. Ringkonnakohus õigustab seda viitega lepingute 95 ja 96 punktidega 3.2 ja 3.3, mis lubavad ekspluatatsioonikulude muutumisel hindu tõsta. Lepingu punkt 3.3 ei võimalda kassaatori arvates ühepoolselt hinda tõsta. Hindade muutmine eeldab poolte kokkulepet, liiati kui tegemist on turgu valitseva ettevõttega. Ringkonnakohtu järeldus lepinguliste suhete olemasolu kohta tuleneb seaduse väärast kohaldamisest. TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Leping on AS Järve Vesi poolt allkirjastamata. Ei leping ega kirjavahetus sätesta saastekahju maksmise korda. Kassaator on seisukohal, et teenuse hinda ei saanud kujundada kokkuleppe teel. RAS Kiviter on turgu valitsev ettevõte, mille teenustele kuulub kohaldamisele hinnaseaduse §
7. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab vastustaja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele.

§ 237

lg 2 alusel võib kohus omal algatusel või protsessiosalise avalduse alusel parandada otsuses kirja- ja arvutusvead. Esimese astme kohus on tegutsenud kooskõlas selle seadusega. Vastustaja leiab, et kassaatori seisukoht, mille kohaselt ei saa lepinguid käsitleda lahus hinna- ja konkurentsiseaduse sätetest, ei tulene seadusest. Kui teenuse hind ei ole hinnaseaduses sätestatud alustel riiklikult kehtestatav, riiklikult kooskõlastatav või kohaliku omavalitsuse organite poolt kehtestatav või kooskõlastatav, rakendatakse vastavalt hinnaseaduse §-le 7 vabu hindu. Kassaatori väide, et RAS Kiviter kui turgu valitsev ettevõte kuritarvitab oma seisundit on paljasõnalised. Pooled saavutasid kokkuleppe lepingu olulistes punktides ja vastavalt TsK § 166 ja TsÜS § 92 lg 3 kohaselt võidakse leping sõlmida kirjade vahetamise teel. Kolleegiumi istungil toetas AS-i Järve Vesi esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus kassatsioonkaebust. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 347

p 1 ja 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus ei ole pööranud eraldi tähelepanu olulisele

§ 237

lg 2 rikkumisele, mille kohaselt kohus võib otsuses parandada üksnes kirja- ja arvutusvead, mis ei mõjuta otsuse sisu, ei anna iseenesest alust kohtuotsuse tühistamiseks kassatsiooni korras.

1. mai
2. a määrusega on linnakohus oma otsuses arvutusvea parandamise põhjendusel tõepoolest suurendanud väljamõistetud summat ulatuslikult, mis ei ole seletatav arvutusveaga arvutustehtes. Kohtumääruse peale ei esitatud aga erikaebust, seepärast ei pidanud ringkonnakohus sellele probleemile eraldi tähelepanu pöörama, sest tegelikult on ringkonnakohus asja sisuliselt lahendades väljamõistetava summa suurust kontrollinud. Kontrollimine hõlmas ka juba varem otsusega väljamõistetule kohtumäärusega lisandunud summat.

§ 230

määrab hagi piirid ja selle kolmanda lõike kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, millele pool ise ei ole viidanud asja läbivaatamisel. Kassatsioonkaebuse kohaselt tuginesid nii linnakohus kui ka ringkonnakohus kohtuotsuses asjaoludele, mida hageja ise hagiavalduses ei viidanud. Hagiavalduses, mis esitati 6 197 560, 50 kr saamiseks on märgitud, et kirjalikku heitvee puhastamise lepingut pooltel ei olnud, sest kostja hoidus lepingu sõlmimisest kõrvale. Materiaalõigusliku alusena viitab aga hageja nii lepinguõiguse paragrahvile TsK § 249 kui ka mittelepingulise kahju hüvitamise paragrahvile TsK § 448. Seepärast ei ole kassatsioonkaebuse väide hagi piiride ületamise kohta põhjendatud. Niisuguse hagi läbivaatamisel pidi kohus kindlaks tegema pooltevahelise suhte ja selle ise õiguslikult kvalifitseerima.

§ 228

lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 232

lg 4 kohustab otsuses märkima kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Linnakohus ei ole otsuses märkinud, milliste tõenditega on väljamõistetud summa suurus kindlaks tehtud. Hageja arved ei tõenda selle summa suurust, mis tasuda tuli. Ringkonnakohtul lasus arvete kontrollimise kohustus, sest teine pool vaidlustas esitatud arvete järgi tasumisele kuuluva summa. Kohus on tuvastanud, et kuni

1. a lõpuni oli pooltel heitvee puhastamise leping. Samas ei ole kohus pööranud tähelepanu kostja vastuväidetele, et ta ei nõustunud hageja ühepoolse hinnatõstmisega. TsK § 174 kohaselt oli keelatud lepingutingimuste ühepoolne muutmine, mistõttu RAS Kiviter ei saanud ühepoolselt pakutava teenuse hinda muuta. Lisaks sellele on kassatsioonkaebuses juhitud õigesti tähelepanu, et konkurentsiseaduse § 16 kohaselt oli RAS Kiviter turgu valitsev ettevõte, kel oli sama seaduse § 17 kohaselt oma valitseva ettevõtte seisundit kuritarvitades võimalik teisele turusuhtes osalejale seadusevastaselt dikteerida selliseid lepingutingimusi, mis võimaldas saada põhjendamatut kasumit. Kohus ei ole seda vastuväidet kontrollinud ega hinnanud. Kui pooltel oli sõlmitud leping ja seda poolte kokkuleppel ei muudetud ning ei toimunud ka hinnaseaduse §-i 5 alusel hinna kooskõlastamist, siis tuleb lähtuda kokkulepitud hinnast. Alates
2. a ei jõudnud pooled lepingu sõlmimises kokkuleppele. AS Järve Vesi ei kirjutanud alla temale saadetud lepinguprojektile, sest ta ei nõustunud mitme lepingutingimusega, millest olenes lepingu järgi tasutava summa suurus - teenuse hind. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et pooled kooskõlastasid lepingu tingimused kirjade vahetamise teel, mis oli võimalik TsÜS §-i 92 lg 3 alusel. AS Järve Vesi ei nõustunud talle pakutud lepingu tingimustega ja vastas ettepanekule nõusolekuga sõlmida leping teistsugustel tingimustel, mis olid sõnastatud lahkarvamuste protokollis. Niisugune vastus oli TsK § 170 kohaselt ühtlasi vastaspoole esialgsest ettepanekust loobumine. Nende ettepanekutega ei nõustunud omakorda RAS Kiviter. TsK § 165 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel - vastaval juhul ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis lepingu olulistes punktides. Põhjendamata on apellatsioonikohtu seisukoht, et teenuste hinna osas oleks kostjal tulnud kohtusse pöörduda lepingueelse vaidluse korras. Arvestades, et TsK § 171 eeldus plaaniülesanne - puudus, ei olnud võimalik vaidlevate poolte vahel kohaldada TsK §-s 171 sätestatud lepingueelse vaidluse lahendamise korda. Apellatsioonikohus ei ole ka motiveerinud, miks ta loeb piisavaks poolte kokkuleppe saavutamist tõendavaks dokumendiks Kohtla-Järve Veevõrgu
3. veebruari
4. a kirja, mille lõpus kirja saatja ise kirja saatmise päeva seisuga märgib, et nad enam ei ole pädevad otsust vastu võtma, sest pole enam riigiettevõte. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kvalifitseerida pooltevaheline suhe. Kui poolte vahel lepingut polnud, tuleb otsustada, kas pooltel oli
5. a alates kahju tekitamisest või vara alusetust säästmisest tulenev kohustis. Tuleb võtta seisukoht, kas RAS Kiviter oli konkurentsiseaduse § 16 kohaselt turgu valitsev ettevõte ja kas talle oli hinnaseaduse § 5 kohaselt kohustuslik heitvee puhastamise teenuse hinna riiklik kooskõlastamine. Kui kooskõlastamine oli kohustuslik ja hinda ei olnud kooskõlastatud, tuleb lähtuda põhjendatud kulutustest ja anda hinnang ka Tallinna TÜ professori H. Mölderi ja AS-i Eesti Veevärk arvamusele ning sellest sõltuvalt asi lahendada. Juhindudes

§-st 346 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Järve Vesi
3. novembril
4. a tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni. Eesistuja: J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa