← Eesti

3-2-1-29-98

3-2-1-29-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. aprillil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, Eesti V

§ 477

alusel taotleti kostjalt Eesti riigi arvel alusetult säästetud 690 638 krooni väljamõistmist. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt tunnistati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

  1. jaanuari
  2. a otsusega endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatised, relvastus ja muu vara Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks ning keelati kõik tehingud selle varaga ilma Valitsuse loata. Vabariigi Valitsuse
  3. juuli
  4. a määrusega nr 215 kehtestati, et kõik endise NSV Liidu relvajõudude formeeringutega sooritatud tehingud, mis on kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega, tuleb ümber vormistada Kaitseministeeriumis. AS-i Lebor ja sõjaväeosa nr 87525 vahel
  5. novembril
  6. a sõlmitud rendilepingu oli
  7. aprillil
  8. a kooskõlastanud Riigikantselei. Rendileping oli sõlmitud vastavuses tolleaegsete seadustega ning see vormistati ümber
  9. oktoobril
  10. a. Vaidlusaluse lepingu lõpetamiseks seaduslikud alused puuduvad. Rendiseaduse § 20 kohaselt jääb leping kehtima ka uue omaniku suhtes.

§ 477

alusel ei saa kostjalt 690 638 krooni välja mõista, kuna ta kasutab hooneid rendilepingu alusel. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tunnistas vaidlustatud rendilepingud kehtetuks, kohustas kostjat vabastama ruumid Tatari 39 ja saatis asja 690 638 krooni nõudes linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tuginedes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsusele III-4/A-10, leidis apellatsioonikohus, et NSV Liidu relvajõud ja tema struktuuriüksused ei saanud olla Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maaalade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks. Teostatud tehingute ümbervormistamisel tuli Vabariigi Valitsuse
  3. juuli
  4. a määruse nr 215 kohaselt Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumil arvestada valitsuskomisjoni seisukohta. Eesti Vabariigi Riigikantselei
  5. augusti
  6. a kirjast nr 18-2/369 ilmneb, et valitsuskomisjoni seisukoht sõjaväeosaga sõlmitud rendilepingu suhtes puudub. Seega ei saanud olla seaduslik sõjaväeosa ja kostja vaheline rendileping. Tehingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 51lg 1 kohaselt on selline tehing kehtetu.

Kaitseministeeriumiga

  1. oktoobril
  2. a sõlmitud rendilepingu kehtetuks tunnistamist põhjendas apellatsioonikohus sellega, et EV Ülemnõukogu
  3. jaanuari
  4. a otsuse p-ga 3 keelati kõik tehingud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maade, hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu varaga, mis kuuluvad endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksustele, ilma Vabariigi Valitsuse loata. Valitsuse luba ei saa asendada EV Riigikantselei kooskõlastus sõjaväeosaga sõlmitud rendilepingule. Kaitseministeerium ei saanud
  5. oktoobril
  6. a rendilepingut sõlmida, kuna sel ajal ei olnud hooned tema bilansis. Asjaolu, et Justiitsministeerium võttis vastu renditasu ei saa käsitleda tehingute aktsepteerimisena. Ruumide eest tasumine on igati põhjendatud. Seega on ka Kaitseministeeriumi ja AS-i Lebor
  7. oktoobril
  8. a sõlmitud rendileping Tatari tn 39 asuva hoone osas kehtetu

§ 51lg 1 alusel kui seadusega vastuolus olev tehing.

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Apellatsioonikohus on rikkunud materiaal- ja protsessiõiguse norme. Kassatsioonkaebuse väite kohaselt vaatas kohus läbi Justiitsministeeriumi kui tsiviilprotsessi teovõimet mitteomava riigiasutuse apellatsioonkaebuse. Seega ei ole otsust Eesti Vabariigi osas tehtud. Kuna kohus tuvastas, et protsessiosaliseks on õigus- ja teovõimetu ministeerium, pidi ta menetluse lõpetama. Apellatsioonikohtu otsus ei ole vastavuses

S §-de 228 lg 1, 229, 232 lg 4 ja 313 lg 1 sätetega: kohtuotsus peab põhinema seadusel ja olema põhjendatud. Kohus on jätnud otsuses kajastamata kostja väited ega ole motiveerinud, miks ta nendega ei nõustu. Õigusemõistmine ja õigele otsusele jõudmine eeldab kummagi poole põhiliste väidete analüüsi. Kohus rikkus

S § 319 p 3, kuna kohtul puudusid protsessuaalsed alused saata asi 690 638 krooni nõudes esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Sellega kaasnes

S § 70 lg 1 rikkumine. Kuna hageja ei ole esitanud piisavalt selget nõuet ega põhjendanud oma kalkulatsioone, kuulunuks hagi rahuldamata jätmisele. Seadus ei näe ette hagejale "uue võimaluse" andmist hagihinna täpsustamiseks. Apellatsioonikohtu otsuses puudub viide konkreetsele seadusele, millega AS-i Lebor ja NSVL sõjaväe struktuuriüksuse vaheline leping on vastuolus.

§-d 51 lg 1 ja 62 lg 1 on blanketsed normid, mis näevad ette materiaalõiguse normi rikkumise.

  1. novembri
  2. a leping ei ole asjassepuutuv ega saa rikkuda omaniku, keda esindab Justiitsministeerium, subjektiivseid õigusi, kuna AS Lebor kasutab hoonet EV Kaitseministeeriumiga
  3. oktoobril
  4. a sõlmitud lepingu alusel. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et Vabariigi Valitsuse
  5. novembri
  6. a määrusega nr 244 peatati NSV Liidu relvajõududega sõlmitavad lepingud ja uute lepingute sõlmimine NSV Liidu relvajõududega lubati kooskõlastatult Riigikantseleiga. Riigikantselei kooskõlastas
  7. novembri
  8. a lepingu ja Vabariigi Valitsuse luba ei olnud enam vajalik. Apellatsioonikohus kohaldas ekslikult Ülemnõukogu
  9. jaanuari
  10. a otsust. Kohus eiras asjaolu, et see otsus puudutas endise NSV Liidu armee ebaseaduslikus halduses olevaid hooneid, mitte aga hooneid, mis olid Kaitseministeeriumi seaduspärases halduses. Eesti Vabariigi Valitsuse
  11. oktoobri
  12. a korraldusega nr 415-k anti Tatari 39 hoone Kaitseministeeriumi haldusse, kes sõlmis rendilepingu. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud kehtivuse kaotanud omandiseadust. Omandiseaduse § 37 lg 2 näeb ette, et Eesti Vabariigi omandi valdamine, kasutamine ja käsutamine toimub riigiasutuste ja riigiorganisatsioonide kaudu, kellele Eesti Vabariik eraldab vara vastavalt nende tegevuse eesmärkidele. Vabariigi Valitsuse
  13. oktoobri
  14. a korraldusega nr 415-k anti Tatari 39 hoone Kaitseministeeriumi haldusse. Lähtudes TsÜS § 6 lg 3 põhimõttest, on ministeerium kui riigiasutus õigustatud riiki esindama rendilepingu sõlmimisel. Kohus jättis kohaldamata rendisuhteid reguleerivad normid. Rendiseadus lubas vara omanikul, sh riigil, piiranguid kehtestamata vara rendile anda. Ringkonnakohus jättis kohaldamata Vabariigi Valitsuse
  15. juuli
  16. a määruse nr 215 motiivil, et puudub valitsuskomisjoni seisukoht. Kohus ei ole motiveerinud, miks loetakse valitsuskomisjoni seisukoha ärakuulamata jätmist niivõrd oluliseks seaduserikkumiseks, mis peaks kaasa tooma lepingu kehtetuse. Nii Kaitseministeerium kui ka Justiitsministeerium kui omaniku esindajad on tunnistanud ja täitnud rendilepingut ja selle ka heaks kiitnud vastavuses

§-ga 66 lg 2 ja TsÜS §-ga 103 lg 2. Ringkonnakohus läks vaikides mööda kahepoolsest restitustioonist kui tehingu kehtetuks tunnistamise imperatiivsest tagajärjest (

§ 51lg 2 ja Ts

ÜS § 66 lg 5). Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kostja väited selle kohta, et protsessiosaliseks on õigus-ja teovõimetu ministeerium, mistõttu pidanuks asjas menetluse lõpetama, on alusetud. Vastustajale on selgusetu, kelle oleks ta pidanud kaasama teise poolena sõjaväeosa nr 87525 õigusjärglasena. AS-i Lebor poolt viidatud Riigikantselei kooskõlastus AS-i Lebor ja sõjaväeosa nr 87525 vahel sõlmitud rendilepingule ei saa asendada selleks ettenähtud Vabariigi Valitsuse luba. Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada kassatsioonkaebuses märgitud põhjustel. Hageja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb

S § 347 p 2 alusel tühistada 690 638 krooni nõude linnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise osas. Muus osas kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus on alusetult saatnud asja 690 638 krooni nõudes linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtu otsuse tühistamisel on apellatsioonikohtul

S § 319 p 3 alusel õigus saata asi esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks teises kohtu kooseisus, kui see on vajalik asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks. Apellatsioonikohtu tuvastatud

S § 232 lg 4 nõuete rikkumine - linnakohus ei ole haginõuet 690 638 krooni väljamõistmiseks otsuses kirjeldanud ega seisukohta selle nõude kohta otsuse põhjendavas osas võtnud - ei ole selliseks protsessiõiguse normi rikkumiseks, mis tingiks asja tagasisaatmise linnakohtusse. Asja kiiremaks ning õigemaks lahendamiseks pidanuks apellatsioonikohus ise selle nõude kohta tegema otsuse

S § 319 p 2 alusel. Kostja väide, et protsessiosaliseks on asjas olnud õigus- ja teovõimetu ministeerium, ei ole õige. Hagiavalduse kohaselt on hagejaks Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu. Ka Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsuses nr 3-2-1-90-97 on samas asjas hagejana käsitletud Eesti Vabariiki. Apellatsioonikohtu otsus tehingute kehtetuks tunnistamise nõudes on lõppjärelduses õige. Vabariigi Valitsuse
  3. novembri
  4. a määruse nr 244 p 1 kohaselt peatati kuni Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastava otsuse vastuvõtmiseni NSVL Kaitseministeeriumi poolt ilma Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate hoonete, rajatiste ja muu kinnisvaraga teostatud tehingud. Uute tehingute sõlmimine võis toimuda ainult kooskõlastatult Eesti Vabariigi Riigikantseleiga. Kuna kõik valitsuse nõusolekuta teostatud tehingud peatati, siis peatati ka
  5. novembri
  6. a rendileping. Peatatud tehingute kooskõlastamist nimetatud määrus ette ei näinud. Ülemnõukogu
  7. jaanuari
  8. a otsusega tunnistati endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad varad Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks. Vabariigi Valitsus pidi kindlaks määrama Eesti Vabariigi omandiks tunnistatud vara koosseisu ja korraldama vara ülevõtmise ning üleantud vara haldamise, kasutamise ja käsutamise. Kolleegium asus seisukohale, et nimetatud otsuse p 3 järgi keelati ilma valitsuse loata kõik tehingud nii endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste valduses oleva kui ka valduses olnud varaga. NSV Liidu relvajõudude formeeringutega varem sõlmitud tehingud, mis olid kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega, tuli Vabariigi Valitsuse
  9. juuli
  10. a määruse nr 215 kohaselt ümber vormistada Kaitseministeeriumis
  11. augustiks
  12. a. Kuna
  13. novembri
  14. a määrus nr 244 peatatud tehingute kooskõlastamist ette ei näinud ning ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  15. jaanuari
  16. a otsusega ei antud Riigikantseleile õigust neid tehinguid kooskõlastada, siis ei oma Riigikantselei
  17. aprilli
  18. a kooskõlastus sõjaväeosaga
  19. novembril
  20. a sõlmitud lepingule õiguslikku tähendust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  21. detsembri
  22. a otsuse "NSVL relvajõudude maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse § 1 kehtetuks tunnistamise kohta" kohaselt ei ole Vabariigi Valitsuse
  23. juuli
  24. a määrus, millega kitsendati riigi omandi kasutamist, vastuolus põhiseaduse §-ga 32 lg
  25. Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelvalve kohtumenetluse seaduse §-st 23 on nimetatud otsus täitmiseks kohustuslik kõigile Eesti Vabariigi kohtutele. Kolleegium leidis, et
  26. oktoobri
  27. a rendileping on käsitletav uue lepingu sõlmimisena, kuna muutusid lepingu olulised tingimused: kostja sai ruumide allrendile andmise õiguse ja pikenes rendilepingu tähtaeg. Sõjaväeosaga
  28. novembril
  29. a sõlmitud rendilepingu tähtaeg oli viis aastat, Kaitseministeeriumiga sõlmiti aga leping 15 aastaks. Seega on
  30. novembri
  31. a leping kehtetu selle ümbervormistamata jäämise tõttu. Tehingu vastavust Eesti Vabariigi seadustele ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse
  32. juuli
  33. a määrusega nr 215 kontrollitud. Kuna apellatsioonikohus tuvastas, et
  34. oktoobri
  35. a rendileping sõlmiti ilma Vabariigi Valitsuse loata, siis on see leping kehtetu selle loa puudumise tõttu. Kolleegium leidis, et

§-st 51, mille kohaselt pooled on kehtetu tehingu korral kohustatud tagastama teisele poolele kogu tehingu järgi saadu, natuuras saadu tagastamise võimatuse korral aga hüvitama selle väärtuse rahas, kui seadusega ei ole sätestatud muid tehingu kehtetuse tagajärgi, ei tulene tehingu kehtetuks tunnistamise korral kohtule kohustust restitutsiooni kohaldada poolte nõudeta. Juhindudes

S § 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus osas, millega Eesti Vabariigi hagi AS Lebor vastu 690 638 krooni saamiseks saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada OÜ-le Lebor
  3. detsembril
  4. a tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni. Eesistuja: J. Odar Liikmed: H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.