3-2-1-34-98

3-2-1-34-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja E. Uiga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. märtsil
4. a Endel Uiga kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsuse Tartu linna hagis Endel Uiga vastu omandiõiguse tunnustamises, vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest ning Endel Uiga vastuhagis Tartu Linnavalitsuse korralduse tühistamiseks ja Endel Uiga omandiõiguse tunnustamiseks. Hageja taotles
7. aprillil
8. a esitatud hagis tunnustada tema omandiõigust Tartus Niidu 9 asuvale elamule. Elamu omanik Olev Niitmaa suri
9. juulil
10. a seadusjärgsete pärijateta ja testamenti tegemata. Tema pärandvara läks üle riigile. Selle kohta andis notar välja
11. jaanuaril
12. a riigi isikus Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonnale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse. Pärandvara koosnes ühekorruselisest puitelumajast pinnaga 38,7 m2, 1/2 mõttelist osa kaevust, kanalisatsioonikaevust, piiretest ja väravast. Tartu Linnavalitsuse
13. veebruari
14. a korraldusega nr 170 võeti vara Tartu linna munitsipaalomandisse. Kuna E. Uiga teeb takistusi elamu valdamisel, sest ta ei ole vaatamata omaniku korduvatele nõudmistele elamut vabastanud, taotles hageja elamu välja nõuda E. Uiga ebaseaduslikust valdusest. Nõude aluseks tõi hageja asjaõigusseaduse §-d 68 lg 1, 80 ja
15. Vastuhagis taotles E. Uiga tunnustada tema omandiõigust elamule. Hagi põhjenduste kohaselt kinkis O. Niitmaa majavalduse temale
16. jaanuaril
17. a suulise tehinguga. Ta oli enne surma O. Niitmaa hooldaja. O. Niitmaa ei jõudnud teha notariaalset kinkelepingut ega testamenti. E. Uiga pärijaks tunnistamise avalduse jättis Tartu Maakohus
18. märtsi
19. a määrusega rahuldamata. Kostja leidis, et ta on AÕS § 110 alusel alates
20. detsembrist
21. a omandanud elamu igamisega. Seetõttu on Tartu Linnavalitsuse
22. veebruari
23. a korraldus nr 170 ebaseaduslik. Hageja nõue on AÕS § 48 järgi aegunud. Tartu Linnakohus rahuldas hagi ja tunnustas Tartu linna omandiõigust Niidu 9 elamule ning kohustas kostjat lõpetama elamu ebaseadusliku valduse ja selle välja andma Tartu linnale. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Linnakohtu otsuse motiivide kohaselt suri O. Niitmaa testamenti tegemata. Sugulasi, kes oleksid seadusjärgseteks pärijateks, tal ei olnud. Pärimisõiguse tunnistus on välja antud kooskõlas
24. a kehtinud pärimise korraga. Pärija on riik. Vastavalt TsK § 433 ja 244 sätetele oli elamu võõrandamine võimalik vaid notariaalselt tõestatud või sellega võrdsustatud lepingu alusel. TsK § 536 ei lugenud seadusjärgseks pärijaks pärandaja õepoega. Seega ei saanud kostja Niidu 9 elamu omanikuks ei kinkimise ega ka pärimise teel. Linnavolikogu linnavarade komisjoni koosoleku protokolliline otsus, millega aktsepteeriti kostja omandiõigust Niidu 9 majale ja selle juurde kuuluvale maale, ei oma juriidilist tähendust, kuna see otsus tehti enne pärimisõiguse tunnistuse väljastamist. Tartu Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et pole tõendatud O. Niitmaa poolt oma eluajal Tartus Niidu 9 asuva majavalduse omandiõiguse loovutamine kinke teel kostjale, ega O. Niitmaa poolt soovi avaldamine pärandada majavaldus kostjale. AÕS § 110 lg 1 ja 2 sätestatud vallasasja omandamine igamisega ei kuulu kohaldamisele. Esimeses lõikes sätestatud viieaastase tähtaja kulgemine algas vastavalt AÕS RakS §-le 7 alates
25. detsembrist
26. a. Teises lõikes sätestatud omandi tekkimine igamisega ei toimunud, sest pole tõendatud vormivea tõttu kehtetu tehingu sõlmimine, millega vara omandiõigus kostjale üle läks. Kostja viide hagi aegumisele ei ole asjakohane, sest AÕS §-s 48 sätestatud hagi aegumise üheaastane tähtaeg kehtib valduse kaitse hagide osas. Tartu linn on esitanud E. Uiga vastu mitte valduse vaid omandi kaitse hagi. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada apellatsioonikohtu otsuse. Kostja leidis, et ta on majavalduse seaduslik valdaja. Ta elas majas, hooldas onu ja oli majja sisse kirjutatud. Suuline kinkeleping tehti
27. jaanuaril
28. a sugulaste juuresolekul ja see oli üheselt mõistetav. Hiljem andis O. Niitmaa ka E. Uigale maja võtmed. AÕS § 36 lg 2 alusel piisab valduse omandamiseks senise valdaja ja omandaja kokkuleppest ja AÕS § 35 lg 3 järgi loetakse valdus heauskseks kuni pole tõendatud vastupidist. Kostja leidis, et vastavalt AÕS §-le 81 on tema omanik, kuna omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et omand on tekkinud õiguslikul alusel. Notar andis ekslikult Tartu Linnavalitsusele välja pärimisõiguse tunnistuse, sest vaidlusalune vara ei ole peremehetu ja elamu võtmine linna elamufondi on õigustühine. Vastuses kassatsioonkaebusele palus vastustaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Sissekirjutus ei ole aluseks omandiõiguse tekkimisele. Igamist ei ole toimunud, sest E. Uiga on alates
29. aastat pöördunud Tartu linna poole sooviga saada maja linnalt endale. Seega ei ole E. Uiga majavaldust enda omaks pidanud. Kolleegiumi istungil jäi E. Uiga kaebuses toodu juurde ning palus tühistada apellatsioonikohtu otsuse. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 1 ja 2 alusel osas, millega rahuldati Tartu linna hagi. Tuvastatud asjaolude alusel leidis apellatsioonikohus õigesti, et Niidu 9 elamu omandiõigus läks pärast O. Niitmaa surma TsK § 557 lg 1 p 2 alusel üle riigile. Elamu endine omanik suri
30. aastal seadusjärgsete pärijateta ja testamenti tegemata. Kinkelepingut O. Niitmaa ja kostja vahel ei tuvastatud. Apellatsioonikohtu põhjendus AÕS § 110 kohaldamatusest on seaduslik. Alates
31. detsembrist
32. a välistas AÕS RakS § 13 lg 2 redakstioon ehitisele kui vallasasjale omandiõiguse tekkimise igamisega, sest osundatu kohaselt ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega. Apellatsioonikohus, lugedes põhjendatuks linnakohtu otsuse motiivid, leidis, et hageja on Niidu 9 elamu omanik ja omandiõigus vaidlusalusele elamule on tekkinud pärimisõiguse tunnistuse ja linnavalitsuse korralduse alusel. Pärimisõiguse tunnistus anti
33. jaanuaril
34. a välja riigile. Kuna seaduse alusel päris vara riik, siis ei saanud pärimisõiguse tunnistuse alusel omanikuks linn. Seega samastas apellatsioonikohus riigi ja kohaliku omavalitsuse. Kas ja millise õigusakti alusel andis riik linnale üle pärimise teel saadud vara, kohtuotsusest ei selgu. Vabariigi Valitsuse seaduse (kuni
35. märtsini
36. a kehtinud redaktsioonis) § 3 kohaselt valdas, kasutas ja käsutas riigi vara riik. Maakonna valitsemiskorralduse seaduse (kehtis kuni
37. jaanuar
38. a) § 8 lg 1 p 2 kohaselt oli maavalitsuse ülesandeks riigi omandisse kuuluva vara käsutamine vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldustele ja määrustele. Kohtuotsusest ei selgu asjaolud ja neid kinnitavaid tõendid, mille alusel kohus tegi järelduse kostja valduse ebaseaduslikkuse kohta. Kostja väitis, et ta oli O. Niitmaa hooldaja
39. aastast ning ta kasutas maja onu eluajal, pärast onu surma elas majas, tegi remonti ja oli ka sisse kirjutatud. Kohus neile väidetele hinnangut ei andnud. Millal ja kelle elamut kostja valdama ja kasutama asus, pole kohus samuti tuvastanud. Apellatsioonikohus on sellega rikkunud TsKS § 232 lg 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
40. detsembri
41. a otsus tühistada osas, millega jäeti muutmata linnakohtu otsus, millega tunnustati Tartu linna omandiõigust Niidu 9 elamule ja nõuti see välja E. Uiga valdusest. Selles osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada E. Uigale
42. detsembril
43. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja: J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa