Obsah (4)

§ 86§ 103§ 119§ 74

3-2-1-35-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. märtsil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat R. Te

§ 86p 6 alusel 16.

detsembrist

1. a. Töölepingu lõpetamise põhjustena käsitas vallavalitsus
2. novembril
3. a kaastöötaja ja vallakodanike juuresolekul hageja poolset karjumist ja alusetute süüdistuste esitamist valla sotsiaalhooldusõele, kes ei suutnud ülejäänud tööpäeva jooksul oma tööd teha, ning hagejal varasema distsiplinaarkaristuse olemasolu. I. Nõmme taotles hagis distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade tühistamist, tööle ennistamist, töölt sunnitud puudumise aja eest 71 636 krooni ja tööraamatu kinnipidamise eest 47 995 krooni väljamõistmist. Ü. Sääliku tööraamatu täitmise aluseks pidi olema vallavanema kirjalik korraldus, mida hagejale ei esitatud. Hageja oli
4. augustist kuni
5. oktoobrini
6. a haige ning seetõttu ei olnud tal võimalik volikogu istungiprotokolle vormistada. Hageja käitumine ei olnud süüline. Hageja oli eelnevalt määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustanud ja seega ei saanud tegemist olla süstemaatilise töökohustuste rikkumisega

§ 103mõttes.

Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et

1. novembri
2. a määratud distsiplinaarkaristus on põhjendatud. Vallavalitsus ei venitanud tööraamatu kätteandmisega, sest
3. detsembrist
4. a kuni
5. jaanuarini
6. a oli hageja haige. Talle arvestati ning maksti selle aja eest ka haigusraha. Vallavalitsusel oli võimatu tööraamatut kätte anda, kuna hageja ei olnud ise tööraamatu kättesaamisest otseselt huvitatud. Kohus leidis, et kuna distsiplinaarkaristuse määramine ja töölepingu lõpetamine oli õiguspärane, siis puudub kohtul alus analüüsida ja hinnata hageja rahalisi nõudeid. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi
7. novembril
8. a määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, sellega seonduvalt sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise saamiseks ja hageja tööle ennistamiseks. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt on maakohus ebaõigesti järeldanud, et hagejale oli
9. novembri
10. a käskkirjaga distsiplinaarkaristus töölt kõrvaldamisena määratud õigesti. Nimetatud käskkirja kohaselt käsitas kostja hageja süüteona viimase poolt töölepingute vormistamata jätmist, tööraamatute ebaõiget täitmist, vallavolikogu I koosseisu IX ja X istungjärkude protokollide ja Ü. Sääliku tööraamatu vormistamata jätmist ning tööraamatute registri mittepidamist. Kostja ei ole hagejat karistades arvestanud TDS § 8 lg 1 sätet, mille kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega, ega ka sama seaduse § 2 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt töötajapoolne töökohustuste rikkumine on käsitletav distsiplinaarsüüteona üksnes töötaja süü olemasolul. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõuded nimetatud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest
11. novembrist kuni
12. novembrini
13. a hüvitise 297 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud, kuna distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud seaduslik. Hageja
14. novembri
15. a toimepandud süütegu saab käsitada ka

§ 103

lg 2 märgitud esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisena ning tööandjal oli olemas formaalne alus

§ 86

p 6 järgi töölepingu lõpetamiseks, kuid käesoleval juhul ei olnud töölepingu lõpetamine otstarbekas.

§ 119

lg 1 ette nähtud keskmise palga maksmist iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest saab nõuda üksnes siis kui töötaja ei taotle enda tööle ennistamist. Käesoleval juhul kuulub hageja tööle ennistamisele, mistõttu ei saa ta nõuda

§ 119lg-s 1 ettenähtud hüvitist.

Seega ei oma tähtsust asjaolu, kas tööraamat jäi hagejale kätte andmata kostja süül või mitte. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus hageja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmiseks. Hageja on seisukohal, et ringkonnakohus on

§ 119lg 1 vääralt kohaldanud, mis on viinud ebaõige kohtulahendini.

Kohus ei tuvastanud kas tööraamat jäi talle kätte andmata kostja süül või mitte.

§ 74

lg 2 sätestab, et tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval.

§ 119lg 1 sätestab tööandja vastutuse tööraamatu kinnipidamise eest.

Tööandja ebaseaduslik tegevus tööraamatu kinnipidamisel ei anna töötajale võimalust töövaidluse ajal mujale tööle asuda. Ringkonnakohus on jätnud võtmata seisukoha asjaolude suhtes, mis puudutavad hageja tööraamatu kinnipidamist. Kostja ei ole fikseerinud kirjalikku keeldumist tööraamatu vastuvõtmise kohta. Samuti ei ole kostja kirja teel kutsunud hagejat tööraamatule järele. Tööraamat anti hagejale siis, kui ta esitas maakohtule täiendava hagiavalduse tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Tööandjal ei ole kohustust tööraamatut pakkuda kui töölepingu lõpetamisel seda vastu ei võeta. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt TsKS § 347 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 119

lg 1, mille kohaselt on tööandja tööraamatu kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni, kuulub kohaldamisele ainult juhul, kui töötaja ei taotle tööle ennistamist, ei rajane seadusel.

§ 74

lg 2 järgi on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu töölepingu lõpetamise päeval või tööraamatu nõude esitamise päeval, kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatud vastu ei võtnud. Tööandja vastutus tööraamatu kinnipidamise eest

§ 119alusel ei olene sellest, kas töötaja taotleb tööle ennistamist või mitte.

Tööandja on kohustatud maksma töötajale

§ 119

lg-s 1 ettenähtud hüvitist, kui ta on jätnud tööraamatu kätte andmata vastuolus

§ 74lg-s 2 sätestatuga.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas kostja on süüliselt viivitanud tööraamatu kätteandmisega või mitte. Kuna Riigikohus saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks, siis on hagejal tulenevalt TsKS §-dest 57 lg 1 ja 58 lg 1 õigus taotleda kostjalt tema kasuks 1770 krooni väljamõistmist advokaadi abi eest Riigikohtus kohtukulude nimekirja esitamisega enne asja sisulise läbivaatamise lõpetamist apellatsioonikohtus. Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmises tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada advokaadibüroole Lõhmus & Teeveer
3. jaanuaril
4. a tasutud kautsjon 480 (nelisada kaheksakümmend) krooni. Eesistuja: L. Laarmaa Liikmed: J. Luik, T. Vernik