Obsah (5)

§ 230§ 301§ 218§ 232§ 146

3-2-1-43-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. aprillil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja esindaja vandeadvokaat J. Kiri

§ 230lg 1 p 1 kohaselt ei võinud kohus otsuses ületada poole nõuete piire.

Seega on põhjendamatud hageja väited, et kohus võinuks hagi rahuldada AÕS §-s 75, TsK §-s 477 lg 6 ja korteriomandiseaduse §-des 9, 10, 12 sätestatud alustel. Selliseid nõudmisi linnakohtus ei esitatud.

§ 301

lg 2 kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses õigus esitada nõudmisi, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Kassatsioonkaebuses palub kassaator tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale kohtule uueks arutamiseks. Hagi esitamisel on lähtutud eluruumide erastamise seadusest. Osundatud seadus koos AÕS sätetega reguleerib hageja ja kostja vahelisi õigussuhted. Pooltevahelised õigussuhted ei tekkinud mitte lepingust, vaid kaasomandiõigust reguleerivatest seadusesätetest. Kuna

ei nõua üldse hagiavalduses õigusnormidele viitamist, siis oli kohus kohustatud kaaluma hagi rahuldamist ka teistest õigusnormidest lähtuvalt. Kaebuse kohaselt esitas hageja kohtule üheainsa nõude, et T. Lazukina kui kaasomanik täidaks temal lasuvaid kohustusi kaasomandis oleva elamu haldamisel, hooldamisel, majandamisel. Väär on kohtute seisukoht, et lepinguline suhe poolte vahel lõppes lepingu p 3.1 kohaselt

1. juunil
2. a korteriühistu registreerimisega. Kuna kostja tegelikult kasutas osutatud teenust, siis on ta vara alusetult säästnud. Vastuses kassatsioonkaebusele on vastustaja seisukohal, et haldamislepingu nr 143 kehtivus lõppes
3. juunil
4. a korteriühistu registreerimisega. Vastustaja ei ole süüdi selles, et kassaator ei suutnud korraldada elamu korteriühistule üleandmist seaduses kehtestatud tähtajaks ja seetõttu kandis täiendavaid halduskulusid. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kaebuse väidete juurde, lisades, et kohtulahendid praegusel kujul võtavad

§ 218p 3 jõul hagejalt võimaluse uuesti nõuda korteriomanik T.

Lazukinalt elamu hoolduskulude võlgnevust korteriühistu registreerimise päevast kuni elamu haldamise ja majandamise üleandmiseni. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Õige on kassaatori seisukoht, et kohus pole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.

§ 232

lg 4 kohaselt kohaldab seadust kohus ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kohus on õigusliku kvalifikatsiooni andmisel

§ 230

lg 3 kohaselt seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Hageja näitab

§ 146

lg 2 p 5 kohaselt ära asjaolud, millega ta oma nõuet põhjendab ja kohus saab üksnes neid asjaolusid õiguslikult kvalifitseerida. Hagis tugines hageja asjaolule, et kostja on rikkunud eluruumi haldamise lepingu punkti 6.1 jättes tasumata eluasemekulude eest hageja esitatud arve järgi. Seega oli hagi alusesse kuuluv asjaolu - kostja poolt lepingujärgse kohustuse täitmatajätmine - üheselt määratud. Vara alusetust säästmisest tuleneva kohustise tekkimise asjaoludele - et kostja ilma tehinguga kindlaksmääratud aluseta on säästnud oma vara hageja arvel ja sellega on viimasele tekkinud kahju hageja esimese astme kohtus ei tuginenud. Kostja vastuväited rajanesid neil asjaoludel, et eluruumi haldamisleping lõppes korteriühistu moodustamisega ja teenuseid, mille eest tasumist nõutakse, pole osutanud hageja. Asjaoludele, et poolte vahel on tegemist kaasomandiga või et kostjal oleks tekkinud korteriomand erastatud eluruumile, hageja esimese astme kohtus ei tuginenud, rääkimata korteriomandi tekkimise tõendamisest korteriomandiseaduse § 5 lg 1 kohaselt. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et pooltevaheline leping lõppes korteriühistu moodustamisega 17. juunil 1996. a. Poolte kokkulepe selles osas on selgelt väljendatud lepingu punktis 3.1, mille kohaselt see kehtib kuni korteriühistu moodustamiseni. Pooled ei kasutanud neile kuuluvat õigust sõlmida leping kuni elamu haldamise korteriühistule üleandmiseni. Kuna rahuldamata jäeti hagi, mille alusesse kuulus 26. oktoobril 1994. a sõlmitud lepingu järgse kohustuse täitmatajätmine, siis pole tehtud kohtuotsust vaidluse lahendamise kohta alusetu säästmise ega kaasomandi kasutamist reguleerivate sätete järgi. Seega pole hagejalt võetud võimalust nõuda kostjalt tasutud makseid muudel alustel. Juhindudes

§-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja: J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa