3-2-1-47-98

3-2-1-47-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. märtsil
4. a Aarne Kalmeri kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsuse Aarne Kalmeri hagis Virumaa Kommertspanga vastu hüvitise ja lõpparve väljamõistmiseks. Aarne Kalmer töötas alates
7. märtsist
8. a aktsiapanga Rahvapank Tartu filiaali juhatajana.
9. novembrist
10. a oli hageja tööandjaks Virumaa Kommertspank (praegune Eesti Maapank), kes lõpetas
11. märtsil
12. a temaga töölepingu TLS § 82 alusel. Tartu Linnakohtule
13. märtsil
14. a esitatud hagis taotles A. Kalmer kostjalt 129 995 krooni väljamõistmist töölepingu tingimuste rikkumise ja lõpparve kinnipidamise eest. Hagiavalduse kohaselt kohustus kostja
15. veebruaril
16. a sõlmitud töölepingu
17. juuli
18. a redaktsiooni järgi sõlmima hageja kasuks õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu 100 000 krooni suuruses summas. Teda aga kindlustati 25 000 krooni suuruses summas. Nimetatud töölepingu järgi pidi kostja andma hageja käsutusse sõiduauto, kandes selle ekspluatatsiooni, hoolduse ja remondikulud ning limiidivaba bensiinikulu. Panga juhatuse otsusega kehtestati aga hageja kasutusse antud sõiduautole kütuselimiit 150 liitrit kuus. Kuna tööleping lõpetati TLS § 82 järgi, siis oli kostja kohustatud lõpparvega maksma ka töölepingu p-s 7.2 ettenähtud 12 kuu keskmise palga. Selle hüvitise mittemaksmine on käsitletav lõpparve kinnipidamisena TLS § 119 lg 2 mõttes. Töölepingu p 6.3.2 järgi kohustus tööandja maksma töötajale töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel vallandamistoetust töötaja 6 kuupalga suuruses summas; p-s 7.1 nähti ette, et lepingu rikkumise korral rakendatakse töölepinguseaduse ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid; p 7.2 kohaselt pidi tööandja lepingu tingimuste mittenõuetekohasel täitmisel või ühepoolsel muutmisel maksma töötajale hüvitisena 12 kuu keskmise palga. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei anna panga põhikiri juhatuse esimehele, kes hagejaga töölepingu sõlmis, volitusi ainuisikuliselt määrata töötajale soodustusi. Töötajate töötasustamise põhimõtted määrab kindlaks panga juhatus. Töölepingus märgitud soodustuste andmiseks juhatuse otsus puudub. Juhatus ei ole hiljem neid heaks kiitnud. Seega on panga juhatuse esimees töölepingu
19. juuli
20. a redaktsioonile tööandja nimel alla kirjutades ületanud oma volitusi. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis A. Kalmeri hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et panga juhatuse esimees oli vastavalt põhikirjale pädev hagejat tööle võtma, töötasu määrama ja töölt vabastama. Töötasustamise korra kohta juhatuse otsuse puudumine ei muuda töölepingu tingimusi kehtetuks. TLS § 125 lg 2 mõtte kohaselt jääb kehtima tööleping, mille sõlmis tööandja esindaja, kellel puudus sellistel tingimustel töölepingu sõlmimise õigus, kui tööandja on nõus töösuhte tekkimise või jätkumisega. Apellatsioonikohus asus seisukohale, et vaidlust ei ole töölepingu lõpetamise aluste, vaid hüvitise maksmise aluste ja suuruse üle. Töölepingu punkti XI kohaselt on tööleping lõpetatud TLS § 82 alusel. Hüvitise maksmisel pidid pooled juhinduma lepingu punktidest 6.3.2 ja 7.1, kuna lepingu 6.3.2 tingimused on töötajale soodsamad kui TLS § 82 sätestatud tingimused. Kostja aktsepteeris temapoolse töölepingu tingimuste rikkumise, makstes hagejale hüvitisena 6 kuu keskmise palga. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada, kuna kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. Apellatsioonikohus ei ole vastavuses TsKS § 228 lg-ga 1 otsust piisavalt põhjendanud. Kohtu seisukoht on väär selles, et kostja on õigesti tõlgendanud töölepingu nr 61 sätteid, makstes hüvitist lepingu p 6.3.2 alusel. Ringkonnakohus ei ole arvestanud töölepinguseaduse põhimõtetega, et töötingimused võivad olla kindlaks määratud poolte kokkuleppega; töötingimuste tagamise kohustus lasub tööandjal, sõltumata sellest, kas töötingimuste mittetagamine on või ei ole tingitud tööandja süüst. Töölepingu p-st 7.2 tuleneb, et lepingu tingimuste mittenõuetekohase täitmise või tööandja ühepoolse töölepingu tingimuste muutmise korral kohustus maksma töötajale hüvitisena 12 kuu keskmise palga. Kohus juhindus otsuse tegemisel ainult TLS 82, kuid jättis kohaldamata TLS § 1 ja § 26 lg 2, mille kohaselt võivad töölepingu tingimusteks olla ka kokkulepped muudes küsimustes. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonikohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et hageja õigusi hüvitise maksmisel ei ole rikutud. Töölepingu p 6.3.2 järgi kohustus tööandja maksma töötajale töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel vallandustoetust töötaja 6 kuu palga suuruses summas. Sama töölepingu p-s 7.2 sätestati, et tööandja poolt lepingu tingimuste mittenõuetekohasel täitmisel või ühepoolsel muutmisel maksab ta töötajale hüvitisena 12 kuu keskmise palga. Kuna kostja ei täitnud kokkulepitud tingimusi sõiduauto limiidivaba bensiinikulu ja hageja kasuks sõlmitud kindlustuslepingu kindlustussumma osas, siis oli hagejal õigus valida, kas jätkata töösuhet, nõudes hüvitisena töölepingu p-s 7.2 ettenähtud 12 kuu keskmist palka, või taotleda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ühes töölepingu p-s 6.3.2 sätestatud hüvitise - kuue kuu keskmise palga - maksmisega. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
21. juuni
22. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik