← Eesti

3-2-1-57-98

Obsah (7)§ 86§ 87§ 90§ 66§ 119§ 74§ 26

3-2-1-57-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. aprillil 1998. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, kostja esindaja vandeadvokaat A. Sau

§ 86p 3 alusel koondamise tõttu.

Koondamise põhjustas lihatööstuse pankroti väljakuulutamine

  1. augustil
  2. a. OÜ Väätsa Agro ja hageja vahel sõlmitud töölepingus sätestatud palgatingimuste kohaselt oli tööaja kestus 40 tundi nädalas ja palka maksti üks kord kuus
  3. kuupäeval OÜ Väätsa Agro töötasustamise põhimääruse alusel 45 krooni lihatööstusele üleantud sigade ja veiste eluskaalu iga tonni eest. Töölepingus ei olnud sätestatud palgamäära. Töölepingu lõpetamise kande kohaselt pidi kostja hagejale maksma hüvitist saamatajäänud puhkuse 14 päeva eest, hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses

§ 87

lg 1 p 3 ja lg 2 alusel seoses koondamisest etteteatamata jätmisega ja hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses

§ 90lg 1 p 1 alusel seoses koondamisega.

Hageja viimane tööpäev oli

  1. juulil
  2. a. Lõpparve 7539 krooni 70 senti kanti hageja arvele üle
  3. septembril
  4. a. Lõpparve koos tulumaksuga oli 10013 krooni 60 senti ja sisaldas juulikuu töötasu 751 krooni 50 senti arvutatuna lihatööstusele üleantud loomade tonnide eest; hüvitise 4 kuu keskmise palga ulatuses 8294 krooni 40 senti arvutatuna juuni- ja juulikuu palgast ja puhkusehüvitise 14 kalendripäeva eest 967 krooni 70 senti. Vea tõttu juulikuu töötasu arvutamisel tehti lõpparve parandus ja
  5. jaanuaril
  6. a kanti hageja arvele üle 811 krooni 50 senti. Lõpparve parandus koos tulumaksuga oli 920 krooni 50 senti ja sisaldas lisa juulikuu töötasule 288 krooni, lisa koondamishüvitisele 566 krooni 40 senti ja lisa puhkusetasule 66 krooni 10 senti. Tööraamatu sai hageja kätte
  7. oktoobril
  8. a. Esitatud hagis ja selle täiendustes leidis hageja, et temaga lõpetati tööleping tööraamatu kätteandmisega
  9. oktoobril
  10. a ja kuni selle ajani pidi kostja maksma talle keskmist palka. Juulikuu palk arvestati valesti, kuna palga arvutamise aluseks võeti lihatööstusele üleantud tonnid, kuid tööandja oleks pidanud säilitama keskmise palga. Lõpparve arvestamisel võeti keskmise palga arvutamise aluseks ebaõigesti juuni- ja juulikuu palk. Õige oleks olnud keskmise palga arvutamise aluseks võtta mai- ja juunikuu palk, sest juuli oli poolik töökuu ja kogu lõpparve tuleb seetõttu uuesti arvutada. Peale selle viivitati kõikide summade väljamaksmisega. Hageja leidis, et kostja võlgneb talle 39822 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista keskmise palga alates
  11. juulist kuni tööraamatu kättesaamiseni
  12. oktoobril
  13. a. palgaseaduse (PaS) § 20 lg 2 alusel, so tasu töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast. Palgamääraks pidas hageja keskmist palka. Hageja leidis, et keskmist palka tuleb arvutada mai- ja juunikuu palgast vastavalt keskmise palga arvutamise korra p-dele 2 ja
  14. Mais oli palk 2907 krooni ja juunis 3465 krooni, keskmine päevapalk 155 krooni 40 senti (6372 : 41 tööpäevaga) ja keskmine kuupalk 3185 krooni 90 senti (155,40 x 20,5), millest lähtudes tuleb uuesti arvutada ka lõpparve. Hageja palus kostjalt välja mõista lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga, sest töölepingu lõpetamisest kuni tööraamatu kättesaamiseni möödus üle ühe kuu; palga ja lõpparve maksmisega viivitamise eest PaS § 35 alusel viivise iga päeva eest 0,5% maksmisele kuulunud palgast ja lõpparvest kuni
  15. maini
  16. a; koondamishüvitise ja puhkusetasu täiendavad summad. Järva Maakohtu
  17. septembri
  18. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus otsustas hageja kasuks kostjalt välja mõista 29929 krooni 60 senti, sealhulgas vähemmakstud töötasu 7352 krooni 10 senti, vähemmakstud puhkusekompensatsiooni 428 krooni 70 senti, vähemmakstud koondamise hüvitist 3541 krooni 60 senti, lõpparve kinnipidamise eest 3158 krooni 70 senti, viivis palga maksmisega viivitamise eest 15103 krooni ja asja läbivaatamise kulu 318 krooni 50 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli alates
  19. juulist
  20. a tööseisak. Palgaseaduse § 20 lg 2 kohaselt tuleb tööseisaku ajal töötajale tasuda kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast. Palgamääraks pidas kohus keskmist palka arvutatuna mai- ja juunikuu palgast, lähtudes keskmise palga arvutamise korra p-dest 2, 8 ja 12 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja keskmise palga juuli-, augusti- ja septembrikuu eest. Kohus leidis, et hagejal ei ole õigust saada viivist PaS § 35 alusel palga maksmisega viivitamise eest, sest tööandja ei olnud viivitamises süüdi. Kuna kostja ei maksnud lõpparvet välja töölepingu lõpetamise päeval
  21. septembril ja kandis raha hagejale üle
  22. septembril
  23. a ja
  24. jaanuaril
  25. a, siis tuleb lõpparve kinnipidamise eest kostjalt välja mõista ühe kuu keskmine palk ja viivis PaS § 35 alusel. Apellatsioonkaebuse esitas kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldamata jätta. Tallinna Ringkonnakohtu
  26. detsembri
  27. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 12 314 krooni 40 senti, sealhulgas vähemmakstud töötasu 6730 krooni 90 senti, vähemmakstud puhkusekompensatsiooni 428 krooni 70 senti, vähemmakstud koondamise hüvitist 3882 krooni 80 senti ja lõpparve kinnipidamise eest 1272 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli alates
  28. juulist
  29. a tööseisak ja maakohus kohaldas õigesti

§ 66lg 3 ja Pa

S § 20 sätteid. Kuivõrd töölepingus ei olnud palgamäära kokku lepitud, siis tuli lähtuda mitte minimaalpalgast, vaid keskmisest palgast. Keskmise palga arvutamise korra p 2 kohaselt arvestatakse keskmine palk keskmise palga arvestamise vajaduse tekke kuule vahetult eelnenud kahe kuu palgast. Õige oli mai- ja juunikuu palga aluseks võtmine, millest keskmine kuupalk oli 3185 krooni 90 senti ja keskmine päevapalk 155 krooni 40 senti. Apellatsioonikohus tegi parandusi hüvitiste ja palgaarvestuses. Apellatsioonikohus leidis et kostjalt lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga väljamõistmine oli ekslik.

§ 119

lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve maksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Lõpparve maksmine viibis 12 päeva, keskmine päevapalk oli 106 krooni ja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 1272 krooni. Maakohus jättis välja mõistmata viivise palga maksmisega viivitamise eest. Apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustatud ja apellatsioonikohus jättis selle osa maakohtu otsusest läbi vaatamata. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja jätta maakohtu otsuse muutmata. Hageja leidis, et maakohtu otsusega kostjalt väljamõistetud summade vähendamine oli vale. Hagejal oli õigus saada 15103 krooni viivist PaS § 35 järgi kuni 14. maini 1997. a. Hagejale oli palk arvestamata ja maksmata augusti- ja septembrikuu eest, juulikuu palka arvestati vähem ja mitte palgapäevaks 19. augustil. Lõpparve arvutamise aluseks võeti ettenähtust väiksem palk. Hageja leidis, et lõpparvet peeti kinni üle 21 päeva ning seetõttu oleks pidanud apellatsioonikohus

§ 119

lg 2 alusel välja mõistma kostjalt ühe kuu keskmise palga, aga mitte päevapalga 12 päeva eest. Kohus eksis ka päevapalga suurusega, märkides selleks 106 krooni, kuigi päevapalk oli tegelikult 155 krooni 40 senti. Hageja leidis, et lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus

§ 119lg 2 alusel ja lisaks sellele tuleb lõpparve maksmisega viivitamise eest maksta viiviseid Pa

S § 35 alusel. Apellatsioonikohus eksis maakohtu arvutuste korrigeerimisel, jättes tähelepanuta, et juuli- ja augustikuu keskmise kuupalga arvutamisel tulnuks arvestada tööpäevade arvu nendes kuudes ja korrutada see keskmise päevapalgaga. Õige ei olnud aluseks võtta lihtsalt keskmist kuupalka 3185 krooni 90 senti, mis on kohaldatav koondamishüvitise arvestamisel. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et hageja kassatsioonkaebusele menetlusluba andes oleks tulnud anda menetlusluba ka kostja kassatsioonkaebusele, sest kostja ei pea apellatsioonikohtu otsust õigeks, kuid teistel põhjustel kui hageja. Hageja täitis viimati tööülesandeid

  1. juulil
  2. a. Töö lõppes seoses lihatööstuse pankrotiga, milles ei olnud süüdi ei tööandja ega töötaja. Alates
  3. juulist pidi tööandja säilitama hagejale töölepingulise palgamäära PaS § 18 või 20 alusel, aga mitte keskmise palga. Töölepingus palgamäär puudus ja seetõttu oleks tulnud lähtuda sel ajal kehtinud palga alammäärast 680 krooni. Ebaseaduslikult on kõik arvutused tehtud keskmise palga alusel. Õige ei olnud keskmise palga arvutamine mai- ja juunikuu palgast. Lõpparvet kinni ei peetud, kuid hageja ei tulnud sellele järgi. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormi olulise rikkumise tõttu. Kohtud on tuvastanud, et tööleping hagejaga lõpetati
  4. septembril
  5. a. Hageja väide, et tööleping lõpetati tööraamatu kätteandmisega
  6. oktoobril
  7. a, ei ole kooskõlas töölepinguseadusega.

§-s 73 sätestatakse töölepingu lõpetamise vormistamine, mille kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse töölepingu lõpetamise päev, milleks on tavaliselt töötaja tööloleku viimane päev. Kui töötaja seoses töö lõppemisega tööl ei viibi, kuid töölepingu lõpetamine on seaduspärane (näit. koondamine), siis märgitakse töölepingu lõpetamise päevaks kande tegemise päev. Kohtule esitatud töölepingusse on tehtud kanne töölepingu lõpetamise kohta 12. septembril 1996. a ja seda on kohtud õigesti pidanud töölepingu lõpetamise päevaks.

§ 74

lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud töötajale maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Tööandja vastutuse lõpparve kinnipidamise eest sätestab

§ 119

lg 2, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Töölepinguseadus ei näe ette lõpparve kinnipidamise eest viivise maksmist. Hagejaga lõpetati tööleping

  1. septembril
  2. a ja lõpparve kanti hageja arvele üle
  3. septembril
  4. a. Tööandja oli viivitanud hagejale lõpparve maksmisega 13 päeva (mitte 12 päeva, nagu on apellatsioonikohtu otsuses märgitud) ja iga päeva eest oli hagejal õigus saada keskmist palka. Hageja nõue saada lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk, ei ole kooskõlas seadusega. Keskmise palga arvutamise korra p 2 kohaselt arvutatakse keskmine palk üldjuhul keskmise palga arvutamise vajaduse tekke kuule vahetult eelnenud kahel kuul töötajale arvestatud palgast lähtudes; p 8 kohaselt, kui töötaja ei töötanud eelnenud kahel kuul, võetakse keskmise palga arvutamisel aluseks neile kahele kuule eelnenud kaks kuud, mil töötaja töötas töölepingu tingimuste kohaselt; p 13 kohaselt liidetakse keskmise päevapalga arvutamisel aluseks olnud ajavahemiku palgasummad ning jagatakse selle ajavahemiku töölepingus kokkulepitud tööpäevade arvuga, saades sel viisil ühe päeva keskmise palga. Apellatsioonikohus arvutas hageja keskmise päevapalga mai- ja juunikuu palgast, sest nendel kuudel töötas hageja töölepingu tingimuste kohaselt ja leidis õigesti, et hageja keskmine päevapalk oli 155 krooni 40 senti (2907 + 3465 = 6372 : 41 = 155,40). Apellatsioonikohus on lõpparve kinnipidamise arvutustes ekslikult keskmiseks päevapalgaks märkinud 106 krooni. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vead parandada. Tööandja on kohustatud töölepingu lõpetamise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saadaolevad summad (

§ 74lg 2).

Hagejal oli saamata töötasu alates

  1. juulist
  2. a. Apellatsioonikohus leidis, et töö lõppemise tõttu pooltest mitteolenevatel põhjustel pidi kostja maksma hagejale tasu PaS § 20 alusel töölepingus ettenähtud ulatuses, kuid mitte vähem töölepingus kokkulepitud palgamäärast. Palgamäära töölepingus kokkulepitud ei olnud. Kohus samastas ekslikult palgasüsteemi palgamääraga ja pidas ebaõigesti keskmist palka palgamääraks. Apellatsioonikohus leidis, et palgamääraks on keskmine palk, kuid ei põhjendanud, missugusele seadusele tuginedes niisugusele järeldusele jõuti. Poolte vahel sõlmitud töölepingus oli kokku lepitud palgasüsteem ehk palga arvestamise viis 45 krooni lihatööstusele üleantud sigade ja veiste eluskaalu iga tonni eest, mida apellatsioonikohus ekslikult pidas palgamääraks. Palgamäära juhtudeks, kui pooltest olenemata põhjustel on töö takistatud või puudub töö üldse, ei olnud töölepingus kokku lepitud.

§ 26lg 1 p 3 kohaselt on kokkulepe töötasu kohta töölepingu kohustuslik tingimus.

Kokkulepe töötasu kohta peab hõlmama palgatingimused. PaS § 3 kohaselt on palgatingimusteks palgamäär, lisatasud ja juurdemaksed, palga arvutamise viis ehk palgasüsteem ja palga maksmise kord. Palgamäär teatud ajaühiku kohta peab olema töölepingus täpselt kindlaks määratud. Kui mõnes palgatingimuses ei ole küllalt täpselt kokku lepitud, siis tuleb kohaldada seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. PaS §-s 9 sätestatakse palgamäärade kehtestamine ettevõttes, asutuses või muus organisatsioonis, mille kohaselt tööandja kehtestab palgamäärad vastavalt tööde erinevusele ja töötingimustele lähtudes kollektiivlepingust. Seejuures peab tööandja järgima Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäära, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga (PaS § 2 lg 7). PaS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule, samuti muudel seaduse või kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. PaS § 18 lg 2 sätestab tasustamise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Sel juhul maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Samasisuline on ka PaS § 20, kus sätestatakse tasustamine tööseisaku aja eest. Apellatsioonikohus peab asja uuel arutamisel andma eeltoodut aluseks võttes õigusliku hinnangu töölepingus sätestatud palgatingimustele ja sellest lähtudes otsustama, millist tasu on hagejal õigus saada aja eest, mil pooltest mitteolenevatel põhjustel oli töö lõppenud ja hageja tööd ei teinud. Esitatud hagis palus hageja kostjalt välja mõista viivise lõpparve ja palga maksmisega viivitamise eest. Maakohus leidis, et palga maksmisega viivitamise eest ei ole hagejal õigus viivist saada, sest kostja ei olnud maksmisega viivitamises süüdi. Samas leiti, et lõpparve kinnipidamise eest on lisaks hüvitisele

§ 119lg 2 alusel õigus viivist saada ka Pa

S § 35 alusel. Maakohtu otsuse resolutsioonis on aga vastupidi - kostjalt on välja mõistetud 15103 krooni viivist palga maksmisega viivitamise eest. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et lõpparve kinnipidamise eest ei ole alust PaS § 35 alusel viivist saada. Samas leiti, et maksmata palga eest viiviste saamise osas apellatsioonkaebust ei ole ja jäeti selles osas maakohtu otsus läbi vaatamata. Apellatsioonikohtu resolutsioonis ei ole viiviste kohta otsust üldse tehtud. Kassatsioonkaebuses pidas hageja õigeks maakohtu otsust ja leidis, et tal on õigus saada viivist 15103 krooni. Asja uuel arutamisel peab apellatsioonikohus vaidluse palga maksmise viivise osas lahendama kooskõlas materiaal- ja protsessiõiguse normidega. Kassatsioonkaebuses ei vaidlustatud koondamishüvitise ja puhkusetasu suurust ning selles osas jättis kolleegium apellatsioonikohtu otsuse läbi vaatamata (TsKS § 336 lg 1). Juhindudes TsKS §-st 347, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 1997. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Kallu Adelsonile 30. detsembril 1997. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed: A. Kull, T. Vernik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.