← Eesti

3-2-1-63-98

Obsah (4)§ 559§ 198§ 200§ 44

3-2-1-63-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. mail 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja Vilja Küti esindaja vandeadvokaat

§ 559

kohaselt tuli nõue pärandvara vastu esitada kuue kuu jooksul ja nõude esitamatajätmine toob

§ 559lg 3 järgi kaasa nõudeõiguse kaotuse.

AS Sotsiaalpank, kes omas kuni

  1. märtsini
  2. a nõuet, nimetatud tähtajal seda ei esitanud. M. Närepi nõude osas jõudis kohus järeldusele, et registerpanti elamule ei tekkinud. Apellatsioonkaebuse esitasid Madis Närep ja AS Fector. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid kuulub muutmisele põhjenduste osas. Laenuleping Madis Närepi ja Viljar Küti vahel, milles lepiti kokku pandi seadmine, sõlmiti
  3. juulil
  4. a. Sel ajal kehtis asjaõigusseadus. Tulenevalt AÕS §-st 5 ei saa asjaõigusena tekkida pandiõigust, mida ei ole sätestatud seaduses. Alates asjaõigusseaduse jõustumisest
  5. detsembril
  6. a kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni
  7. detsembril
  8. a oli pandiõiguse kui asjaõiguse sisu, tekkimine ja lõppemine reguleeritud ainult asjaõigusseaduse sätetega. Pant ehitisele asjaõigusena sai siis tekkida käsipandina (AÕS § 281) ning ettevõtte vallasvara puhul ka kommertspandina (AÕS § 309). Vastavalt AÕS § 282 lg-le 1 tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Vaidlusaluse lepingu alusel Kalju Küti elamule pandiõiguse (käsipandi) tekkimiseks enne
  9. detsembrit
  10. a pidi M. Närep saama elamu valduse. Seda ei ole asjas tõendatud. Seega käsipanti ei tekkinud ning M. Närepi nõue elamu pärimise kehtetuks tunnistamiseks ja elamu realiseerimiseks ei ole põhjendatud. Pandileping AS-i Sotsiaalpank Edela filiaali ja Viljar Küti vahel sõlmiti
  11. augustil
  12. a, mil pantimist reguleeriti

sätetega. Vastavalt

§-le 200 tekkis pandiõigus elamute ja suvilate suhtes pandilepingu notariaalse tõestamise momendist. Kuna vaidlusalune pandileping ei ole notariaalselt tõestatud, ei tekkinud pandiõigust elamule ja AS-i Fector nõue Vilja Küti vastu ei ole põhjendatud. Pandilepingu sõlmimise ajal kehtinud Pangaseaduse § 42 lg 3 sätestas, et pankade ja muude krediidiasutuste poolt sõlmitud pandilepingud peavad olema kirjalikud. See norm ei olnud vastuolus samal ajal kehtinud

§-ga 198 lg 3, mille kohaselt elamu ja suvila pandileping, kui kas või üheks pooleks on kodanik, tuli tõestada notariaalselt. Kuna pandiõigust elamule ei tekkinudki, ei ole asjakohased apellandi väited pandiõiguse üleminekust universaalse õigusjärgluse korras. Apellatsioonikohus luges õigeks AS-i Fector väite, et pärandaja kohustus pandilepingu järgi ei ole pärandaja võlg, kuid see ei oma asjas tähtsust. Kassatsioonkaebuses palub osaühinguks Fector ümberkujundatud kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks. Apellatsioonikohus jättis kohaldamata Pangaseaduse § 42 lg 3 kui erisätte võrreldes

§ 198lg 3.

Pandiõigus tekkis, kuna pandileping oli sõlmitud panga ja pantija vahel lihtkirjalikus vormis ning vastas pangaseaduse §-des 42 lg 3 ja 5 sätestatule. Pangaseaduse § 42 lg 3 ei sätesta, et kodaniku poolt elamu pantimisel pangale tuleb lähtuda tsiviilkoodeksist. Pandiõigus tekkis

  1. augusti
  2. pandilepingust ja leping kehtis asjaõigusseaduse jõustumise hetkel
  3. detsembril
  4. a. Vastavalt AÕS RakS § 2 lg 1 kohaldatakse sellele lepingule AÕS sätteid. Samas tunnistati alates
  5. detsembrist
  6. a kehtetuks

§-d 95-205 ja pangaseaduse §

  1. Kaebaja arvates muutusid enne
  2. detsembrit
  3. a sõlmitud ja sel päeval kehtivad pandilepingud tühisteks
  4. detsembrist
  5. a kuni
  6. detsembrini
  7. a juhul, kui tegemist ei olnud käsipandiga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsuse kohaselt sai kodaniku poolt kuni
  10. detsembrini
  11. a elamu panga kasuks pantimisel pandiõigus tekkida vaid käsipandina. Seega pidi pandipidaja saama elamule valduse. Pandipidaja poolt elamule valduse saamise kui faktilise asjaolu suhtes pole ringkonnakohus seisukohta võtnud. Kalju Kütt volitas Viljar Kütti pantima oma elamut pangalaenu tagatiseks. Pank täitis oma kohustuse ja andis Viljar Kütile pandi tagatisel laenu. Üldiste huvide vastane oleks tunnistada pandileping tühiseks, kuna nii vaidlusaluse lepingu kui kõigi teiste analoogsete lepingute alusel kaotaksid pangad võimaluse oma nõuet pandi arvel rahuldada. Vastustaja Vilja Kütt peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Vastustaja leiab, et pandilepingu vormistamise ajal
  12. augustil
  13. a kehtis

§ 200, mis nägi ette pandilepingu notariaalse tõestamise.

Pangaseaduse § 42 lg 3 ei sätestanud, et elamu pandileping panga või krediidiasutuse kasuks ei pea olema notariaalselt tõestatud. Samuti leiab vastustaja, et Viljar Kütil ei olnud õigust pantida Kalju Kütile kuuluvat elumaja, kuna see oli abikaasade ühisvara ja puudus Vilja Küti nõusolek ühisvara pantimiseks. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja vastuse seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub. TsÜS § 174 lg 1 kohaselt kohaldatakse tehingu vormi suhtes tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Vaidlusaluse pandilepingu sõlmimise ajal 10. augustil 1993. a reguleeriti pantimist

§-des 195205 ja pangaseaduse §-s 42

  1. juuli
  2. a redaktsioonis.

§ 44

lg 1 kohaselt jagunesid tehingud vormi järgi suulisteks ja kirjalikeks, viimased omakorda lihtkirjalikeks ja notariaalseteks.

§-de 198 lg 3 ja 244 lg 1 kohaselt pidi elamu ja suvila pandileping, kui kas või üheks pooleks on kodanik, olema notariaalselt tõestatud ja

§ 200

kohaselt tekkis pandiõigus elamule pandilepingu notariaalse tõestamise momendist. Samal ajal kehtinud pangaseaduse § 42 lg 3 sätestas, et kõik pankade ja muude krediidiasutuste poolt sõlmitud pandilepingud peavad olema kirjalikud. Pangaseaduse osundatud normis ei kehtestatud elamu pandilepingule - mille järgi pantijaks oli kodanik - lihtkirjalikku vormi. Seega tuleb asuda seisukohale, et pangaseadus ei kehtestanud erandit ega täpsustanud

§-s 198 lg 3 sätestatut. Sellest normist tulenevalt pidi elamu või suvila pantimisel, kui pantija oli kodanik, pandileping olema tõestatud notariaalselt ka juhul, kui pandipidajaks oli pank või krediidiasutus. Seega ei tekkinud elamu pandilepingu kohustusliku notariaalse vormi järgimata jätmise ja sellest tuleneva

  1. augusti
  2. a pandilepingu kehtetuse tõttu kassaatoril pandiõigust. Kassaator pole tuginenud asjaolule, et ta oleks sõlminud vaidlusaluse elamu kohta pandilepingu ajavahemikus asjaõigusseaduse jõustumisest
  3. detsembril
  4. a kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni
  5. detsembril
  6. a. Seega puudus ringkonnakohtul vajadus võtta seisukohta elamu valduse üleandmise ja sellest tuleneva käsipandi tekkimise kohta AÕS § 282 lg 1 ja 2 kohaselt. Ekslik on kassaatori väide, et enne
  7. detsembrit
  8. a sõlmitud ja sel päeval kehtinud elamute pandilepingud muutusid tühisteks
  9. detsembrist
  10. a kuni
  11. detsembrini
  12. a, kui tegemist polnud käsipandiga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  13. märtsi
  14. a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-29-97 (RT III 1997, 10, 106) ei käsitletud enne
  15. detsembrit
  16. a sõlmitud pandilepingut, vaid pandiõiguse tekkimist ehitisele kui vallasasjale ajavahemikus
  17. detsembrist
  18. a kuni
  19. detsembrini
  20. a. Juhindudes

S §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.