3-2-1-68-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. juunil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, AB Bachmann & Partnerid OÜ esindaja van

§ 119

lg 2 alusel lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ei aegu kuni töötasu ja lõpparve väljamaksmiseni, kuna tegemist on tööseadusandluse jätkuva rikkumisega. Palga maksmisega viivitamisel on tööandja kohustatud maksma PaS § 35 alusel viivist, olenemata sellest, et lõpparve kinnipidamise eest on tööandja kohustatud maksma töötajale ühe kuu keskmise palga. Palgaseaduse § 35 sätestab tööandja vastutuse palga maksmisega viivitamise eest,

§ 119aga vastutuse lõpparve kinnipidamise eest.

Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ on võtnud endale käenduskohustuse. Kuna maakohus on lõpetanud nimetatud käenduskohustise alusel pankrotimenetluse raugemise tõttu, siis ringkonnakohus leidis, et käenduskohustist võib käsitleda kui lihtsustatud korras sõlmitud käenduslepingut. Tulenevalt lepingu punktist 1, vastutavad advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ ning AS A.O. Imbi hageja ees kui solidaarsed võlgnikud. Seetõttu tuleb hagi rahuldatud osa 11 455 krooni välja mõista kostjatelt solidaarselt. Kassatsioonkaebuses palus kostja AB Bachmann & Partnerid OÜ ringkonnakohtu otsuse tühistada nõude aegumist ja käenduslepingu sõlmimist reguleerivate materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja rikkumise tõttu ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaldamine tööõigussuhtele on vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsuses tsiviilasjas nr III-2/1-60/95 avaldatud seisukohaga. Riigikohus leidis nimetatud lahendis, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumist käsitletavad sätted ei ole kohaldatavad tööõigussuhtele. Tööõiguse normid ei näe ette aegumise peatumist ega katkemist, vaid võimaldavad möödunud tähtaega ennistada. Põlva Maakohus tegi A. Saamenile ettepaneku esitada taotlus ületatud tähtaja ennistamiseks. Hageja loobus tähtaja ennistamisest, mistõttu oli maakohtul õigus kohaldada hagi aegumist. Apellatsioonikohus võrdsustas ebaõigesti pankrotiavalduse hagiavaldusega, leides, et A. Saameni poolt pankrotiavalduse esitamine katkestas aegumise. Pankrotiavaldus ja hagiavaldus on liigitunnustelt erinevad avaldused. Kostja ei nõustu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-96 väljendatud seisukohaga, et pankrotiavalduse esitamine on samastatav hagiavalduse esitamisega. TsÜS § 121 toodud hagi aegumise asjaolude loetelu on piiratud. Selle laiendamine on vastuolus Eesti Vabariigi õiguskorra alusesse kuuluva õiguskindluse printsiibiga. Ringkonnakohus asus ekslikule seisukohale, et kuni
5. septembrini
6. a kehtinud TööK § 219 lg 1 kohaselt oli töötasu nõuetes hagi esitamise tähtaeg kolm kuud. TööK § 219 l g 1 ei ole kohaldatav töölepinguga seonduvatele vaidlustele, kuna
7. aprillil
8. a vastuvõetud

§ 143kehtestas nendele vaidlustele uue aegumise tähtaja.

Kohaldamisele kuulub

§ 143kuni 1.

septembrini

1. a kehtinud redaktsioonis, mille kohaselt olid
2. septembriks
3. a hageja nõuded aegunud. Seega aegumise tähtaega pikendav

§ 143uus redaktsioon ei ole kohaldatav.

Ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 119

lg 2 alusel esitatud nõude osas on tegemist tööseaduse jätkuva rikkumisega, mistõttu nõue ei aegu kuni lõpparve väljamaksmiseni, ei tugine ühelegi kehtivale õigusnormile.

§ 119

lg 2 kehtestab tööandja vastutuse juhuks, kui tööandja ei tasu töötajale lõpparvet. Seega

§-le 119 lg 2 tuginev nõue on kõrvalnõue, mis on seotud põhinõudega, so lõpparve nõude tekkimise ja lõppemisega. Kui põhinõue on aegunud, ei ole kohtul õigust teha kõrvalnõude alusel väljamõistmisotsust. Hageja esitas selge lõpparve nõude

1. veebruaril
2. a. Lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise nõude esitas A. Saamen
3. aprillil
4. a. Kuivõrd põhinõue on aegunud, puudub ka kõrvalnõue ning seda ei saa käsitleda jätkuva tööseadusandluse rikkumisena.

§ 119lg 2 nõude alus seisneb tegevusetuses, so lõpparve väljamaksmisega viivitamises.

Nõudeõigus

§ 119lg 2 alusel tekib kindlal ajahetkel ega ole seetõttu jätkuv.

Seadusvastane on ringkonnakohtu seisukoht, et Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ poolt AS A.O. Imbi pankrotimenetluse käigus esitatud käenduskohustust võib käsitleda kui lihtsustatud korras sõlmitud käenduslepingut. Käendusleping on tsiviilõiguslik kokkulepe võlausaldaja, võlgniku ja käendaja vahel. Sellele kokkuleppele laienevad kõik tsiviilõiguslike lepingute sõlmimise põhimõtted. Kehtiv õigus ei näe ette lihtsustatud korras lepingute sõlmimist. TsK § 165 lg 1 alusel on lepingulise kohustuse tekkimise eelduseks lepingu mõlema poole kokkulepe kõigis lepingu olulistes tingimustes. Kokkulepe saavutatakse oferdi esitamise ja esitatud oferdi aktsepteerimise teel. Maakohtule esitatud käenduskohustust saab käsitleda kui suunatud oferti, mis on tehtud ilma adressaadi kohalolekuta. Maakohus ei ole nimetatud oferdi adressaadiks ega saa olla esindajaks pankrotiavalduse esitajale. Esitatud ofert on aktsepteerimiseks jõus mõistliku aja jooksul. Ofert kaotab kehtivuse kui teine pool teeb vastuoferdi või avaldab negatiivse arvamuse esitatud oferdi suhtes. A. Saamen teatas

1. novembri
2. a erikaebuses, et ta ei tunnista esitatud käenduskohustust. Selle avalduse alusel kaotas ka käenduskohustus oma jõu. Tähtsust ei oma asjaolu, et maakohus lõpetas käenduskohustist arvestades pankrotimenetluse. Kuna lepingu tekkimiseks puudus väidetava võlausaldaja tahe ja ta on selle välistanud, puudub Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ-l käenduskohustisest tulenev vastutus. Vastustaja pidas kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja palus jätta selle rahuldamata. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kaebuse väidete juurde ning palus kaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Kuna kostja AB Bachmann & Partnerid OÜ ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustanud maakohtu seisukohta käenduskohustise tekkimise kohta, siis jätab kolleegium sellekohased väited tähelepanuta. Asjakohane ei ole kaebuse väide, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaldamine on vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsuses tsiviilasjas nr III-2/1-60/95 avaldatud seisukohaga. Nimetatud lahendis on käsitletud mitte hagi aegumistähtaja katkemist, vaid hagi aegumistähtaja möödumise tagajärgi TsÜS § 114 lg 2 ja TööK § 219 lg 3 järgi. Ringkonnakohus on põhjendatult kohaldanud TsKS § 9 lg 3, mille kohaselt vaidlusalust suhet reguleeriva seaduse puudumisel rakendab kohus seadust, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedasi suhteid. PankrS § 9 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama kohtule tõendid võla suuruse, aluse ja maksetähtaja ning pankrotiavalduse aluseks oleva asjaolu kohta. A. Saameni pankrotiavalduse aluseks oligi töötasu, selle väljamaksmisega viivitamise eest viivise ja puhkuse kompensatsiooni (lõpparve) nõue. TsÜS § 121 lg 1 p 2 kohaselt katkeb aegumistähtaja kulg nõude esitamisega pankrotimenetluses ja sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt algab uuesti pankrotimenetluse lõppemisel. Sama paragrahvi lg 3 järgi kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka ei arvata. Väär on kostja väide, et TööK § 219 lg 1 ei olnud kohaldatav töölepinguga seonduvatele vaidlustele. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
5. aprilli
6. a otsuse "Eesti Vabariigi töölepingu seaduse rakendamise kohta" p 5 järgi allutati töölepingu sõlmimisel, peatumisel, muutmisel, lõpetamisel, tühistamisel ja kehtetuks tunnistamisel tekkinud vaidlused kohtule kuni individuaalsete töövaidluste läbivaatamise korda reguleeriva seaduse vastuvõtmiseni, olenemata sellest, kas tööleping oli sõlmitud enne või pärast käesoleva seaduse jõustumist. Töösuhtes tekkinud muude vaidluste läbivaatamisel säilitati eriseaduse kehtestamiseni Eesti NSV töökoodeksis sätestatud kord. Seega on apellatsioonikohus põhjendatult leidnud, et kuni
7. septembrini
8. a, mil jõustus individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, oli TööK § 219 lg 1 kohaselt töötasu nõuetes hagi aegumistähtaeg kolm kuud. ITVS § 6 kohaselt on kõigi töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude aegumistähtaeg 4 kuud, välja arvatud töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidlustamise aegumistähtaeg, milleks on üks kuu. Töötasu nõude aegumistähtaeg, mis ei olnud
9. septembriks
10. a möödunud, pikenes neljale kuule. Vastavalt

§ 119

lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Pankrotiavalduse aluseks oli ka lõpparve (kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise) nõue, mille aegumistähtaja kulg katkes selle avalduse esitamisega ja algas uuesti pankrotimenetluse lõppedes. Kuna lõpparve nõude esitas hageja uuesti tähtaegselt 26. veebruaril 1997. a, siis ei ole aegunud ka 1. aprillil 1997. a.

§ 119lg 2 alusel esitatud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest keskmise palga nõue. Juhindudes Ts

KS § 346 p-st 1 kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja H. Jõks Liikmed: J. Luik, T. Vernik