Obsah (4)

§ 48§ 42§ 50§ 135

3-2-1-70-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. juunil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, AS-i KAR esindaja vandeadvokaat A. Hallmäg

§ 48

p 1 alusel pandilepingu kehtetuks tunnistamist, kuna pant seati pärast 10 päeva möödumist võla tekkimisest ning ajavahemikus pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Tartu Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vabastatud

1. jaanuari
2. a kohtumäärusega pankrotihaldureid nende kohustustest ja seega on neil volitused hagi esitamiseks. Väär on väide, et laenulepingu sõlmimise moment ei ole tõendatud. Kostja võttis omaks, et maksis
3. aprillil
4. a AS KAR arvelduskontole 5 220 000 krooni ja arvestas sellest kuupäevast ka intresse.

§ 48

kohaldamine eeldab aga võlausaldajate huvide kahjustamist, mida hagejad ei tõendanud. Tartu Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata AS KAR pankrotihaldurite hagi AS ERA Pank vastu pandilepingu kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise nõudes. Kuna pant seati pärast 10 päeva möödumist võla tekkimisest, kuid ajavahemikus pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, siis on hagi sisuliselt põhjendatud. Pandilepingu kehtetuks tunnistamisel

§ 48p 1 alusel ei pea tõendama võlausaldajate huvide kahjustamist.

Ühe võlausaldaja eesõigustatud nõue on igal juhul teiste võlausaldajate huve kahjustav. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kohtukulude osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt taotles kostja apellatsioonkaebuse vastuses hagi aegumise kohaldamist. Vaidlusaluse pandi seadmise ajal kehtinud

§ 42

lg 3 järgi võis pankrotihaldur esitada tagasivõitmise hagi ühe aasta jooksul alates pankroti väljakuulutamisest. Seega lõppes hagi aegumistähtaeg 21. juunil 1995. a. Hagi esitati 17. märtsil 1997. a. Kuigi

§ 50lg 2 1.

veebruaril

1. a. jõustunud redaktsioon sätestas tagasivõitmise hagi aegumistähtajaks kolm aastat pankroti väljakuulutamisest, ei ole uus aegumistähtaeg kohaldatav, kuna varasem aegumistähtaeg oli möödunud. Alates
2. veebruarist
3. a. pikenes aegumistähtaeg kolme aastani asjades, milles üheaastane aegumistähtaeg polnud veel möödunud. Kui hagi on aegunud, ei saa aegumistähtaeg hiljem uuesti alata. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsus muuta: mitte kohaldada hagi aegumist ja hagi rahuldada. Apellatsioonikohus on vääralt järeldanud, et tagasivõitmise hagi oli varasema seaduse kohaselt juba aegunud. Pankrotiseaduse muutmise seaduse alusel kohaldatakse

§-e 42 kuni 54 tagasiulatuvalt. Pankrotiseaduse § 48

1. veebruaril
2. a jõustunud redaktsioon sätestab varem kehtinust erinevad alused pandilepingu tühistamiseks. Hageja õiguste rikkumine ilmneski pankrotiseaduse muudatuste jõustumisest ja ta ei saanud hagi esitada varem, sest pant seati oluliselt varem kui jõustus hagile materiaalõigusliku aluse loonud õigusnorm. Seadusandja ei ole juhuslikult andnud pankrotiseaduse §le 50 tagasiulatuvat jõudu. Sellega on seadusandja tauninud tehinguid, mis on tehtud enne pankrotiseaduse muudatuste jõustumist kuid mille tagajärjel on vähenenud pankrotivõlgniku vara, mille arvel rahuldada võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 sätestab erinevalt TsÜS §-s 178 sätestatust üheselt ja ilma mööndusteta, et kolme aastast hagi aegumise tähtaega kohaldatakse tagasiulatuvalt. Vastustaja leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb rahuldamata jätta. Kuni
3. veebruarini
4. a kehtinud

§ 48

redaktsioon oli vaidlusalusele pandilepingule kohaldatav alates pankroti väljakuulutamisest ja alates

1. veebruarist
2. a jõustunud redaktsioon ei lisanud uusi aluseid selle kehtetuks tunnistamisele.

§ 135ei sätesta juba aegunud hagi aegumistähtaja uut kulgemahakkamist.

Pankrotiseaduse §-le 50 lg 2 tagasiulatuva jõu andmine

§-s 135 oleks vastuolus põhiseaduse §-dega 3 lg 2 ja

1. Vastavalt põhiseaduse §-le 152 jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata seaduse, kui see on vastuolus põhiseadusega. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. Kostja esindaja esitas kohtukulude nimekirja, mille kohaselt kostja advokaadikulu Riigikohtus on 25 000 krooni. Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub. Ekslik on kassaatori väide, et
2. veebruaril
3. a jõustunud

§ 48

p 1 redaktsioon kehtestas vaidlusaluse pandilepinguga seonduvalt erinevad lepingu kehtetuse alused võrreldes sama normi varemkehtinud redaktsiooniga. Varemkehtinud

§ 48

p 1 redaktsiooni kohaselt oli pandilepingu kehtetuks tunnistamise aluseks see, kui seda ei sõlmitud kohe pärast võla tekkimist ja pant anti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust või pankrotimenetluse algusest kuni pankroti väljakuulutamiseni.

§ 48

p 1 varasema redaktsiooni mõte oli kõigi võlausaldajate huvide võrdne kaitsmine ja selle pandipidaja eeliste välistamine, kelle kasuks ei seatud panti kohe pärast võla tekkimist. Seejuures polnud oluline, kas võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve või mitte. Samad pandilepingu kehtetuse alused vaidlusaluse lepinguga seonduvalt säilisid ka 1. veebruaril 1997. a jõustunud

§-s 48 p 1 redaktsioonis. Uues redaktsioonis täpsustati tähtaega, mille möödumisel ei ole pandilepingut sõlmitud kohe pärast võla tekkimist ja tähtajaks sätestati 10 päeva. Uues pankrotiseaduse redaktsioonis sätestati selgelt see, mis varasemas redaktsioonis tulenes

§ 48

p 1 mõttest - kehtetuse aluseks pole mitte ainult pandilepingu sõlmimata jätmine kohe pärast võla tekkimist kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust, vaid ka pankrotimenetluse algusest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Seega olid seaduslikud alused pandilepingu vaidlustamiseks samad nii varasema kui ka alates 1. veebruarist 1997. a. kehtiva

§ 48p 1 redaktsiooni järgi.

Hagejal oli võimalus pandilepingut vaidlustada ühe aasta jooksul alates pankroti väljakuulutamisest. Selle tähtaja möödumisel hagi aegus ja TsÜS -I § 114 lg 2 järgi pidi kohus huvitatud poole nõudel hagi rahuldamata jätma. Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 kohaselt kohaldatakse tagasiulatuvalt ka

§ 50

, mille teise lõike järgi on tagasivõitmise hagi aegumise tähtaeg kolm aastat pankroti väljakuulutamisest. Osundatud normidega ei kehtestatud hagi aegumise pikemat tähtaega nendele nõuetele, mis olid aegunud 1. veebruariks 1997. a. Tagasiulatuva jõu andmine

§-le 50 tähendab seda, et nende tagasivõitmise hagide aegumistähtaeg, mis polnud möödunud

1. veebruariks
2. a, pikenes kolmele aastale. Samuti on kehtestatud aegumistähtaeg kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest nendele tagasivõitmise hagidele, mille jaoks pankrotiseaduse
3. veebruaril
4. a jõustunud redaktsioon kehtestas varasemast erinevad alused. Jättes kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsKS § 58 lg 1 alusel kassaatori pankrotivarast sisse nõuda AS-i ERA Pank kasuks kohtu poolt vajalikuks peetav advokaadikulu 5000 krooni. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Sisse nõuda AS-lt KAR (pankrotis) AS ERA Pank kasuks 5000 (viis tuhat) krooni advokaadikulu katteks Riigikohtus. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, J. Luik